Mida kokkuvõtvalt möödunud muusika-aasta kohta võib öelda? Eesti seisukohalt on selge, et popmuusika pole vist kunagi nii hästi elanud ja nii hästi kõlanud kui praegu. Karl Killing, Villemdrillem, Boipepperoni, Maria Kallastu ja An-Marlen seisavad kõik uhkelt kõrvuti globaalse popiareeni gigantidega, pole enam mingit kodukootud kääksutamist, vaid õpitakse meistritelt ja tehakse neile see peagi juba ise silmad ette. Aga oli ka juba vanu tuttavaid tegijaid, kes ei jäänud samamoodi võlgu: Vaiko Eplik, Mart Avi ja Genka astusid ikka ja jälle paar sammu edasi, kõrgemale ja kaugemale. Ja rõõm, et lõpuks saab kuulata Els Himma kaver-pärli "Veerev päev" ka kõigist voogedastusplatvormidest!

Rahvusvaheliselt tundub, et oli uskumatult hea RnB aasta. Võib alustada sellistest uutest tegijatest nagu Amaarae, Tyla, Victoria Monet ja Asake kuni tuntud tegijateni nagu Cleo Sol, Doja Cat, Kelela, Janelle Monae, Arlo Parks, Jorja Smith ning Sampha välja, kõigi nende looming kirjeldab moel või teisel tänavust aastat. Aktiivselt jätkub ka Y2K esteetika ülemvõim (parimad näited ilmselt PinkPanthressi ja Ice Spice'i "Boy's a Liar Pt. 2", mis oli üks aasta suuremaid lugusid, või siis Peggy Gou "(It Goes Like) Nanana" plahvatus), mille järellainetusena on näha, et trance murrab veel aktiivsemalt popmuusikasse (seda kinnitab Calvin Harrise ja Ellie Gouldingu "Miracle"). Erinevate verstapostidega jääb möödunud aastat defineerima muidugi ka Fred Again alates koostöödest Skrillexiga kuni kahasse tehtud albumini Brian Enoga. Ja kuhugi sinna kõrvale või vahele või peale mahub ka Miley Cyruse "Flowers", lugu, mis ei allu minu peas mingitele ratsionaalsetele loogikatele või trendidele, aga püsis siiski kogu selle aasta tabelite tippudes.

Tantsumuusikas oli paugutamist nii palju, et üksikuid nimesid on isegi keeruline välja tuua. Aasta loo tegi küll ilmselt Pangaea, aga ka SBTRKT, P-rallel, Leon Vynehall, Overmono, DJ Koze, Anz, Fort Romeau, Sofia Kourtesis,, Olof Dreijer või Nia Archives ei jäänud kaugele maha. Ka The Chemical Brothers suutis taas üllatada, kui väga mul nende muusikat ikkagi veel vaja on, sama saab öelda ka Roisin Murphy või James Blake'i kohta, kes mõlemad lõid taas oma uute albumitega täiesti pahviks. Kodumaistest plaatidest ei saa kuidagi üle ega ümber ka Dima Diskist, millest räägitakse liiga vähe.

Mis oli minu enda aasta kõige kuulatum lugu? Grime'i MC Novelisti loo "Mercy" töötlus, mille tegi Skee Mask. Pea aasta on loo ilmumisest möödas ja see hullumeelne ja ekstaatiline kappamine tekitab endiselt samasugust vaimustust.