X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Nädala parimad lood | Beyoncé, Kanye West, Little Simz, Dizzee Rascal jt

Beyoncé
Beyoncé Autor/allikas: Andrew White

Kuidagi rahulik nädal oli, aga seda rohkem kvantiteedi mõttes, sest Beyoncé ja Kanye täidavadki vist popkultuuri vaates juba toa niiviisi ära, et kedagi teist sinna naljalt ei mahu. Aga üht-teist veidramat, eriti just tantsumuusika osas, leidus siiski ka.

Little Simz "Mood Swings"

Tervikuna jätab Little Simzi värske EP "Drop 7" mind külmaks, sest mitmed lood on otsekui lõpuni arendamata, idee ja produktsioon oleks nagu keset protsessi avalikkuse ette visatud. Aga avalugu "Mood Swings", kus saab kokku tumedam briti hip-hop ja muteerunud ballroom, on igati tõhus. Loodaks, et ta läheb nüüd sama suunaga edasi.

Kanye West & Ty Dolla $ign "Talking / Once Again"

Ja veel üks album, millega ma ei oska tervikuna midagi tarka peale hakata. Kanye Westi & Ty Dolla $igni esimene osa triloogia-plaadist "Vultures" on hektiline, ebaühtlane ja mis kõige kurvem, suures osas uskumatult igav. Tegelikult piisas juba kaheosalisest avasinglist, mis James Blake'i tausta ja ootamatute pööretega võinuks olla ideaalne tiiser albumile, aga oli paraku pea ainus pärl. Jääb vaid loota, et järgmised osad on paremad.

Beyoncé "16 Carriages"

Ilmselt esimene pilk aasta ühele olulisemale plaadile. Kokku ilmus Beyoncé'l kaks uut singlit ja kui neist esimene "Texas Hold' Em" on minu maitse jaoks liiga sirgjooneline pop-kantri, mis tuhiseb ilma igasuguse mureta USA edetabelite tippu, siis "16 Carriages" on väga põnev mosaiik. Siin on gospelit ja bluusi ja kantrit ja RnB'd ja õrnalt ka southern rock'i briisi, Beyoncé on selle kõige keskel, tuhiseb läbi USA muusikajaloo nelja minutiga läbi ja teeb nii palju asju, et kõigest aru saamiseks pean veel kordi ja kordi kuulama.

Kelela "Far Away (DJ Swisha Remix)"

Remix-albumite vallas ei toimu praegusel ajal midagi eriti huvitavat ning vägisi tundub, et sellest formaadist oskab maksimumi võtta ainult Kelela. 2018. aastal andis ta välja albumijagu töötluseid plaadi "Take Me Apart" lugudest, millest mõnd pärli kuulan siiani, nüüd tegi ta sama plaadiga "Raven". Lugusid, mida esile tõsta, on terve pinutäis, üks ootamatumaid on aga albumi ühe õhulisema loo "Far Away" footwork'i versioon, mis paneb kaks vastandlikku poolest kokku imeilusaks ja kõigiti tantsitavaks tervikuks.

Olof Dreijer "Coral"

Ma ei tea, mida Olof Dreijer hommikuks sööb, sisse tõmbab või muul moel oma meeli ergastab, aga The Knife'i liikme värske materjal on otsekui pärit mingist teisest maailmast, sellisest, kus suured kummikarud põrkavad värvilistel batuutidel ja majad on ehitatud vahukommist, aga selle nummipummi suhkruvati seest pistab vahel mõni kuri deemon ka pea välja. Vist võib öelda, et see on ambient techno ja mõni sõgedik äkki tõesti tantsib selle järgi, aga pigem on see lihtsalt visuaalne hull-rännak võõrapärasesse maailma. Ulme-techno, ütleme siis nii.

Claire Rousay "Head"

Väga harva sähvatab singer-songwriter'ite loomingu hulgast midagi sellist, mille vastu ma siiralt huvi tunneksin. Põhjus on enamasti ka suhteliselt lihtne: nende looming on liiga tavaline, normaalne ja kõigile konventsioonidele vastav. Ka Claire Rousay värske singel "Head" liigub esimese kümmekond sekundit selles sunnas, aga siis tuleb sisse tema autotune-vokaal, mis on korraga nii emotsioonitu kui ka sedavõrd valus, et lööb noa otse südamesse. Vahel polegi vaja ülemäära palju rabeleda, et korda minna.

Dizzee Rascal "Switch and Explode"

Distantsilt tundub mulle praegu, et isegi briti muusikamaastikul ei tekita Dizzee Rascali värske album "Don't Take It Personal" suuremaid lainetusi, kuigi see on võib-olla tema parim kauamängiv pärast kultus-debüüti "Boy In Da Corner". Siin on segamini drill'i ja grime'i, aga samas ka lihtsalt häbitult totakat tantsukütet. Kas ta just midagi uut teeb, selle ma pole kindel, aga Dizzee Rascali vana on ka kordi huvitavam kui paljude teiste vana, seega mulle sobib.

Shygirl "4eva (feat. Empress Of & Kingdom)"

Kui veel mõni nädal tagasi muretsesin, et miks Shygirl pole kunagi kommertspopini jõudnud, siis oma värske lühiplaadiga "Club Shy" pistab ta pea praeguste reivipopi trendide vahele, lööb ukse enesekindlalt lahti ja teeb selle kleepuvhigise pop-trance'i üle isegi nalja? Samas on Shygirl piisavalt trikester, et ma ei ole tema ambitsioonides ka kunagi lõpuni kindel. Isiklikult loodan, et ta ei jää selle saundi juurde liiga pikalt pidama, sest ka tema loomingu vaates toimusid huvitavamad asjad äärelaladel, mitte keskpõrandal.

Kuula kõiki lugusid:

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: