Nädala parimad lood | Kitty Florentine, Nia Archives, Shygirl, DJ Lag jt
Sel korral on nädalate parimate lugude hulgas ootamatult palju tantsu, aga samas ka üks täiesti suurepärane kodumaine lugu Kitty Florentine'ilt.
Elkka "Passionfruit (feat. John Carroll Kirby)"
Kui karjääri alguses oli produtsent Elkka väga tugeva reivirusikaga, siis iga järgneva singliga tuleb tema muusikasse rohkem õhku. Värske singel koos jazz-pianist John Carroll Kirby'ga on atmosfäärne house, mis teeb vähem, aga rohkem. Ekstaatilisematel hetkedel meenutab tugevalt ka Leon Vynehalli esimesi plaate.
Shygirl "Tell Me (feat. Boys Noize)"
Ma ei saa aru, miks pole Shygirl siiani popstaari staatust saavutanud. Ta tegi post-rave nišis asju juba ammu enne seda, kui need peavoolu jõudsid, seega tal on see esteetika palju paremini käpas kui paljudel uutel tulijatel. Tõsi, värske singel "Tell Me" ei kuulu tema paremate hulka, aga samas sobiks selline trance pop praegu isegi Power Hit Radio eetrisse.
Jlin "The Precision Of Infinity (feat. Philip Glass)"
Kui mõni aasta tagasi Flow festivalil Jlini esinemist nägin, siis oli see kõige pöörasem tantsuhullus läbipaistmatus suitsupilves, aga nüüd on toimunud mingi huvitav nihe. Õigemini, dekonstrueeritud footwork on endiselt tema muusika kese, aga koos Philip Glassiga valminud värske singel sobib minu arust klubi asemel hoopis Estonia kontserdisaali. Ehk see on hoopis kaasaegne klassikaline muusika?!
Ideaalmaailmas kujutaksin ette, et kõige populaarsem lugu 2024. aasta alguses oleks Nia Archivesi värske singel "Crowded Roomz". Selles loos on kõik olemas, alates häbematult nakkavast refrään lõpetades kaasahaaravate jungle'i trummidega, mis on samas visatud pehmesse popikastmesse. Maailma ei muudeta ja revolutsiooni ei tehta, aga tunnen end selle looga kuidagi eriti hästi. Ja kas seda tunnet ei peagi mitte popmuusika pakkuma?
Briti tantsumuusika tänast päeva võiks lahti muukida kümnete produtsentide kaudu, sest väiksemaid ja suuremaid nišše on sealt lihtsalt nii palju, aga Joy Orbison on endiselt üks neid nimesid, kellest ei saa mööda vaadata. Tema värske singli "Flight FM" tuumaks on post-dubstep'i sügavad bassid, mida on rikastatud 2-step'i rütmidega, kuid nendele eeldustele vaatamata eksleb lugu kuskil autorielektroonika defineerimatus tihnikus.
DJ Lag "Hade Boss (feat. Mr Nation Thingz & K.C Driller)"
Muusikapressis räägitakse liiga vähe sellest, mis toimub gqom'iga Durbani underground'is, aga värske DJ Lagi singli valguses tundub, et senisest seinu väristavast bassimürinast hakatakse liikuma klaarima ja õhulisema saundi poole. Või siis äkki hakkab DJ Lag lihtsalt gqom'i maha jätma? Lõpuks suurt vahet ei olegi, sest "Hade Boss" on sellele vaatamata mõnusalt mahlakas tantsujurakas.
Kitty Florentine "Balance (feat. Aid Kid)"
Vau, vau, vau. Ma ei tea, kes on produtsent Aid Kid, aga ta tõstis praegu Kitty Florentine'i loomingu täiesti uuele tasemele. Singel "Balance" kõlab otsekui meie oma Kelela: vokaal on tõstetud aukohale ja esiplaanile, pandud uhkelt sillerdama ja heljuma ambientse tausta peale, mis ei jää hetkekski pidama ega suuda otsekui ära otsustada, mis ta täpselt olla tahaks. Kitty Florentine'i seni parim lugu, pärast mida on vist ainult taevas piiriks.
Mikael Gabriel "Vox Populi (feat. Nublu)"
Kui keegi oleks mulle viis aastat tagasi öelnud, et sellise saundiga lood kõlavad varsti iga päev sada korda kõigis raadiotes ja kaubanduskeskustes, oleks ma seda inimest täiesti nõdrameelseks pidanud. Aga nüüd siis elame me tõesti maailmas, kus Nublu ja Mikael Gabriel panevad kokku metal'i, 8-bit trance'i ja bridge'i osas sakraalise koorilaulu ning see on täiesti normaalne. Proovisin, ka nelja-aastased on loost suures vaimustuses.
Dua Lipa "Houdini (Danny L Harle Slowride Mix)"
Kas niiviisi võinuks kõlada Dua Lipa värske singel, kui produtsent Max Martin oleks andnud rohkem sõnaõigust Danny L Harle'ile? Mõtlesin originaali kuulates küll, et kuigi Harle oli produtsendina välja toodud, ei kõlanud teda eriti välja, siin versioonis pöörab ta aga loo häbitult pahupidi ja teeb sellest hoopis mingi veidra hübriidi daftpunkilikust kosmosediskost ja 80ndate süntpopist. Ei teadnud, et mul sellist Dua Lipat vaja on, aga tuleb välja, lausa väga oli vaja.
Mul on uuekooli techno'ga väga keerulised suhted, sest funktsionaalsus kipub seal alatihti muusikat varjutama ning kõik tundub liiga tihe, tume ja väsitav, et mõnes minutist enamasti kaugemale ei jõua. Itaalia produtsent Donato Dozzy teeb oma värskel albumil "Magda" aga just seda, mida ma techno puhul enamasti igatsen: paneb need rütmid ambient'i sillerdusse vaikselt heljuma ja laseb neil rahulikult omaette olla. Techno ilma tantsuta, just nii mulle meeldibki.
Kuula kõiki lugusid: