Nädala album. Green Day meid ei päästa
Nädala album
Green Day
"Saviors" (Reprise Records)
3/10
Kergest üllatusest, et Green Day 14. stuudioalbum "Saviors" on võrdlemisi positiivselt vastuvõetud, otsustasime ka kultuuriportaalis üle 20 aasta tegutsenud Oaklandi pop-punkarite uuele albumile otsa vaadata, aga jääb segaseks, mis põhjusel ja mille eest end albumi pealkirjaga päästjateks kuulutanud Green Day koos produtsent Rob Cavalloga kuulajaid päästa tahavad.
Üldiselt on tegu lihtsa, et mitte öelda laisa pop-rock'i albumiga, mis millegagi ei üllata ja küsimusi ei tekita. Ei häid ega ka halbu mitte, mis on omamoodi jällegi üllatav. Halbade küsimuste tekkimisest päästab punnitatud ängi puudumine, mida võis kuulda bändi suurtel hittidel nagu "Boulevard of Broken Dreams" ja "Wake Me up When September Ends". Küll aga on paiguti kuulda isegi keelpille ja mitmetel lugudel ka vormilt otsekohesemaid pungi riffe, mille sisul pungiga suurt pistmist pole. Päästjate punk ja rock-and-roll-maohoop peaks vist tulema kitarrisaundidest, mis kõlavad tõesti nagu neid mängitakse hiiglaslikel kitarridel läbi hiiglaslike võimendite, aga on ometi nii puhtad ja lakutud, et neid võiks ilma kulme kortsu ajamata esitada vabalt ka mõne kaubanduskeskuse parklas toimuval perepäeval kohalike corporate-rokkarite vahel. Samas leiab Bandcampist plaadi juurde lisatud tekstist bändiliikmete kommentaarid uuele albumile, kus Armstrong rääkis, et Green Day annab talle sihi ja selleks sihiks on olla läbi aegade parim rock'n'roll bänd. Näed siis.
Kui lugu "One Eyed Bastard" singlina kaks nädalat enne albumit välja lasti, pakkus palju kõneainet loo ees marssiva kitarrikäigu sarnasus P!nki 2008. aasta raadiohitiga "So What". Plagiaadisüüdistusest päris rääkida vist ei tasu ja ei oleks siinkohal ka mõtet, sest selle tähelepaneku juures on kõige kurvem see, et tegu pole ainsa looga, mida singel meenutab. Ning "kurat-mida-see-mulle-meenutab"-hetki tekitavad erinevad meloodiad, refräänid ja kitarrikäigud terve plaadi vältel ning panevad lõppeks kogu albumi suus ringi käima.
Olgugi, et materjali ja teemasid peaks maailmas jaguma, mille üle pop-punkaritel oleks räusata, ja kogemusega võiksid need käsitlused ehk haarata kaasa ka mõne nüansseerituma mõtete järgnevuse, siis mingit seisukohavõttu, mis mõjuks olulisemana kui õlapatsutust ootav sõnakõlks, plaadilt ei kuule. Kuigi poliitiline muusika on haruharva mitte-tüütu, on positiivne see, et midagi üleliia piinlikku kõrva ei hakka ja selle eest saab triot ka kiita, et kui lõpuni minna ei osata või ei taheta, siis eespool mainitud kõlkse suuremaks, kui nad on, mängida ei üritata. Armstrong see-eest selgitas, et plaadi avalugu "The American Dream Is Killing Me" valmis tegelikult juba viis aastat tagasi, aga jäi sahtlisse, sest tollal ei tahetud nii poliitiliseks minna. Näed siis.
Iseenesest võib keegi albumilt endale midagi lõbusat, armsat või äratuntavat leida. Ehk midagi sarnast esimese lapsepõlvekodu akendesse vaatamisega ja, eeldusel, et vaatepilt hetkega vastu ei hakka, mõtisklemisega, mida kõike toredat sel pakkuda oli ja mis seal kõik juhtus jne. Aga see hetk on ka usutavasti üürike, sest akendegi taga on elu ju edasi läinud ja ideaalis võiks mõte lennata edasi kõigele huvitavale, mis on juhtunud sellest ajast saati ning mis veel ees võib oodata. Sellisel juhul jäävad vanad aknad, kus väljastpoolt vaadatuna elu seisab, juba kitsaks.
Igatahes saab meeltesegaduses tekkinud küsimus, kas Green Day meid aastal 2024 tõesti päästab, lihtsa ja otsekohese vastuse – ei.