X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Nädala album. The Smile'i teine on tugev oma õrnuses

The Smile
The Smile Autor/allikas: Frank LeBon/LTips Agency

Nädala album
The Smile
"Wall Of Eyes" (XL Recordings)
7/10

Radiohead'i spin-off The Smile, kus Thom Yorke'i ja Jonny Greenwoodi kõrval annab trummarina panuse kaasaegse jazz'i ansamblis Sons Of Kemet tegutsenud Tom Skinner, on juba tagasi teise albumiga "Wall Of Eyes". Vähem kui kaks aastat tagasi ilmunud debüütalbumiga võrreldes liikleb uus plaat akvarelsematel radadel ja pigem arendab muusikaliselt edasi ideid, millega võis kohtuda emabändi viimasel täispikal "A Moon Shaped Pool".

"Wall Of Eyes" ongi kõige tugevam oma õrnuses. Kui bossanovalik avalugu kõlab suurejoonelisema versioonina millestki, mis oleks võinud jõuda Vaiko Epliku albumile "Nelgid", siis "Read The Room" ja "Under Our Pillows" pakuvad kahe hapukama loona üldiselt malbemale minekule veidi kontrasti, rõhutades seeläbi pehmete momentide paremust, aga pannes terviku kontekstis maha rikastavad piirjooned.

Muusikalisi provokatsioone ja ebakõlasid tundub kahe aasta tagusega võrreldes vähemaks jäänud, aga teravust pakuvad väikesed detailid siin ja seal veel. Olgu nendeks siis orkestraalsed puhangud või näiteks kaheksaminutilise "Bending Hecticu" viimast vaatust sissejuhatav ulmeliseks keeratud liuglev keelpillide crescendo, mis meenutab (neile, kes veel mäletavad) filmide ees kõlanud THX-i treileri deep note'i ja koos teiste laadsete hetkedega lisab inertsi ning võtab edukalt välja teretulnud kurvid kogu albumi helivoolus.

Kokku annab 45-minutiline album (ka debüüdiga võrreldes) ilusa terviku. Seda enam on üllatav, et albumi esitlusel ütlesid mehed ise, et valmis ja poolikuid lugusid on veel, aga need kaheksa said valmis ja lihtsalt juhtusid kokku sobima, ilma, et sellele oleks teadlikult tähelepanu pööratud. Ja kokku nad tõesti sobivad. Kaheksa lugu kõlavad samast ainesest kokku panduna ning albumit läbib tugev atmosfääriline ja tekstuurne selgroog. Bändi sõnul taotleti koos produtsent Sam Petts-Daviesiga ja "lollakalt suure" orkestriga laiahaardelist kõla, mis tundub, et ka õnnestus, sest vaatamata teatavale vaoshoitusele, opereerib "Wall Of Eyes" palju laiemal skaalal kui seda tegi 2022. aasta album.

Kõige eredamalt särab albumi teine lugu "Teleharmonic", mis roomab salamisi naha alla ja sinust enam lahti ei lase. Yorke'i kohati peaaegu murduv, kihiline ja pisike falsett koos ambiendiliku süntesaatori, vareseparve lendu meenutavate trummitaldrikute ja sahinatega ning loo lõpuosa taustal tegutseva flöödisoologa moodustavad magusa unelma, mille sünteetilisema versiooni võinuks vabalt leida ka alternatiivse R'n'B kontekstis näiteks Kelela viimaselt albumilt või miks mitte trummide ja vokaalivabalt ka mullu kultuuriportaali aasta albumite edetabelis võidutsenud Andre 3000' lähistelt.

Ratast The Smile kindlasti uuesti ei leiuta ja palju kõlab ka tuttavlikku, aga see-eest ratas, mis valmis saadi, on tugev, kindel, huvitavalt kaunistatud, raputab õigetel hetkedel paraja vetruvusega üle muhkude ja läbi aukude ning veereb veenvalt otsast lõpuni.

Toimetaja: Neit-Eerik Nestor

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: