Nädala albumisoovitused | Kelela, Paramore, Yo La Tengo jt
Selle nädala ülevaatega on lugu kuidagi lihtne – häid albumeid ilmus korraga nii mitmeid, et selekteerimine polnud suurem asi ülesanne. Pikalt oodatud jätk Kelela debüütalbumile, taas uue suuna ja kvaliteediga lööv Paramore, kohatult kevadine Tennis ning veel üht-teist.
Kelela "Raven" (Warp)
Mitmel pool R&B uuendajaks nimetatud Etioopia-Ameerika verd Kelela uus album "Raven" pärast kuue aasta tagust debüüti "Take Me Apart" on vistseraalne kogemus, mis paneb meeli teritama niisamuti nagu öine aeg mõnda päevase eluviisiga imetajat keset varitsevaid kiskjaid. Tekstuurne muusika, mis transformeerub jäljerada jätmata house'ist ambiendiks, soul'ist sirgjoonelisemaks tantsutümpsuks, pakkudes oma kõige kristalsematel hetkedel tõlgendusi ka neoklassikalisest muusikast. Ma pole kunagi veetnud aega ujuvkapslis, aga "Raveni" pakutav on midagi sellist, mida võiks ette kujutada, et saab ühes sellises kapslis iseenda ringiratast käivate mõtetega koos hõljudes, kus pimedus annab lõputult ruumi oma sisekosmose avanemiseks ja põhjatuks introspektiivseks vaatluseks.
Paramore "This Is Why" (Atlantic)
Ehk saavad tänu Paramore'i uuele albumile need, kes pole seni nende emo-juurte tõttu osanud või lihtsalt tahtnud tunnistada nende loomingulise kvaliteedi kasvamist, ometi ka oma usus ümber pööratud. Ajal, kui 00ndate muusikareaalsust defineerinud žanrid teevad mõnda aega juba jõulisemat tagasitulekut, olgu see vanade või uute tegijate näol, vaatab Paramore vähe minevikku. Ei saa öelda, et nende karjääri algust defineerinud emo pop oleks Paramore'i saundist kadunud, see on aimatav, aga lihtsalt morfeerunud aastate jooksul millekski, milles on rohkem eri muusikalisi varjundeid ja vähem lähtumist konkreetse subkultuuriga kaasaskäivast stiiliraamatust. "This Is Why" on struktuurselt leidlik ja kineetiline segu nurgelistest post-pungilikest kitarridest ja 00ndate tantsuindist, mis on tuntavalt tume, aga tänu Hayley Williamsi kõigiti sillerdavale vokaalile ei vaju päriselt ära domineerivalt masendavatesse toonidesse.
Tennis "Pollen" (Mutually Detrimental, Thirty Tigers)
Meil on veebruari keskpaik, aga mõtleme kevadele. Coloradost Denverist pärit indie pop'i duo Tennis teeb kestvast talvest täiesti väljakannatamatu reaalsuse. Aknast avanevale vaatele vastuoksselt on Tennise saundis lihtsalt kohatult palju päikest, linnulaulu ja lahtisi laperdavaid jopehõlmasid. Sarnast kirjeldamatut vabadusepuudutust, mida koged teismelisena, kui märtsi lähenedes terendab ka pikk suvevaheaeg täis lihtsalt olemist, mida nüüd enam endale lubada ei saa. Justkui ka kevadist õitsemist markeeriva pealkirjaga "Pollen" pole su tavaline standardlahendustega uinutav ja reverb'ist üle ujutatud cuddlecore, vaid tameimpalalikult bassipaks, ootamatult jõulise käega mängitud album, mis tasakaalustab lo-fi esteetika ja kaasaegse popiproduktsiooni vahel kadestamisväärselt hea tunnetusega ning tabab liigagi täpselt õiget punkti kibedate ja magusate nootide vahel.
Lisaks: Björki-laadselt ebamaise ja atüüpilise popmuusika meistri Caroline Polacheki uus album "Desire, I Want To Turn Into You", Cani eksperimentaalroki-ajastu laadseid jämmiträkke täis 16. stuudioalbum "This Stupid World" indiveteranidelt Yo La Tengolt ning tervikuna väga aimatava minekuga, aga mitmeid üllatavaid stiilinihkeid pakkuv uus stuudioalbum "Move Your Feet" meie oma Noepilt.