Dorthia Cottrell "Death Folk Country" (Relapse)

Virginiast Richmondist pärit doom metal'i ansambli Windhand solist Dorthia Cottrell tegi oma soolodebüüdi vaiksema kantrifolgi otsa peal juba kaheksa aastat tagasi, ja lükanud vahepealse aja jooksul bändiga välja veel kaks albumit, on tagasi uue soolomaterjaliga. "Death Folk Country", mille pealkiri annab albumi põhitoonid hästi kätte, sobiks helikujundama hästi mõnda müstitsismist kantud filmi tegevuspaigaga Ameerika lõunaosariikides. Cottrelli kummituslikus vokaalharmoonias esituse ja aeglustatud, tumedasse efektiudusse peidetud kitarrimängu ristumiskohas sünnib gootihõnguline fiktsionaalne maailm, kus üheaegselt lindpriiuslik vabadus, aga ka samaga kaasnev katkematu valveolek ja rahutus, mida illustreerib reljeefselt fraas loost "Eat What I Kill" – if you ain't the hunter, then you're probably the prey.

Nourished by Time "Erotic Probiotic 2" (Scenic Route)

Paar nädalat tagasi Ameerika-Korea laulja, DJ ja produtsendi Yaeji esimesel täispikal albumil episoodilise rolli teinud Marcus Brown ehk Nourished by Time jõudis aprillikuu eelviimasel uue muusika reedel nüüd ka oma enda täispika debüüdini. Baltimore'is üles kasvanud ja nüüd Londonis resideeruva laulja-laulukirjutaja, produtsendi ja multiinstrumentalisti albumil "Erotic Probiotic 2" suubuvad ühte kohta kuidagi eriti kergelt kokku sajandivahetuse alternatiivne R&B, funk-nõksuga 80ndate sündipop ja magamistoa-indie, millele annavad serva siin-seal shoegaze'ilik kitarr ning elektroonilisemad vahemängud ja mõrkjasmagusa sentimendi Browni enda melanhoolne vokaal.

Tygapaw "Love Has Never Been A Popular Movement." (Fabric)

Kohe, kui kraadiklaas hakkab näitama temperatuuri üle 15 kraadi, liiguvad mõtted ka suvefestivalide peale. Üks mitmetest, mis möödunud aastal kustumatu mulje jättis, oli Flow Festival ja just nende Resident Advisori (RA) ala ja selle elektroonilise muusika programm, mis võimaldas minna ja tulla nagu tahad ning muude live'de vahepeal seal, longeropurk näpus, veidi tammuda ja mentaalselt maha laadida. New Yorgi kväär-klubiskeene üks noori teenäitajaid, Jamaica juurtega Dion McKenzie ehk Tygapaw ei ole küll RA programmis välja kuulutatud, aga vastilmunud teine, afroameerika kirjaniku James Balwini kõnest inspireeritud nimega "Love Has Never Been A Popular Movement." viib mõttes just sinna. Kineetiline, hedonistlik ja pretensioonitu tekno nendeks kõige valgemateks öödeks.

Veel mõned: üleskrutitud ootustele mitte kõige paremini vastanud, aga viisakas comeback Everything But The Girlilt nende esimesel uuel albumil "Fuse" (Buzzin' Fly, Virgin) pärast enam kui 20-aastast pausi, Eesti-Türgi päritolu GØK2 kuskile Gorillaze ja Siemens Nokia vahele paigutuv debüüt-EP "Therapy Works" (ise välja antud), instrumentaalselt mänguline ja mentaalselt lõunaosariikide 60ndates heljuv Lael Neale ja tema kolmas album "Star Eaters Delight" (Sub Pop) ning kitarristi ja laulja Ripley Johnsoni psühhedeelse kantri projekti Rose City Band alt välja antud "Garden Party" (Thrill Jockey).