Dave Okumu & The 7 Generations "The Intolerable Suffering Of (The) Other" EP (Transgressive)

Laulja-laulukirjutaja, kitarrist ja produtsent Dave Okumu on olnud läbi kahe aastakümne oluline taustajõud mitmete artistide loomingus, tehes koostööd teiste hulgas nii näiteks St. Vincenti, Tony Alleni, Jessie Ware'i, Grace Jones'i, Adele'i ja ka Amy Winehouse'iga, aga vedades ka Mercury-auhinnale nomineeritud alternatiivse neo soul'i ansamblit The Invisible. 2021. aastal astus Okumu rambivalgusesse oma täisinstrumentaalse soolodebüüdiga "Knopperz", mis tegi homaaži J Dilla kultusalbumile "Donuts" ja tõi kokku hiphopi, jazz'i ja eksperimentaalse elektroonika. Okumu jätkab sarnase stilistikaga – aga mitte lausinstrumentaalselt – oma uues projektis Dave Okumu & The 7 Generations. "The Intolerable Suffering Of (The) Other" on teine lühialbum plaanitavast neljast, mis juhatab meid lõpuks välja aprillikuusse, mil ilmub neid koondav täispikk "I Came From Love". Okumu enda sõnul saab see olema muusikaline gobelään mustanahaliste kogemusest, mis uurib nii tema enda perekonnaajalugu, aga ka sünnipära ja orjuse järelmõjudega seotut ning seda, mida tähendab elamine ebaõiglases ühiskonnas. Ei taha liigselt elevust üles kruttida, aga seni ilmunud materjalis on sellist kvaliteeti – mängu eri kunstilise vahenditega, oskust luua erisugust kogemust –, mis võiks vabalt hakata maitseid kujundama tänavustes aastalõpu edetabelites.

Dave Okumu & The 7 Generations astub 18. märtsil üles peaaegu siinsamas, Vilniuses toimuval festivalil Tamsta Jazz Weekend.

Italia 90 "Living Human Treasure" (Brace Yourself)

Brightonis kokku tulnud ja jalgpallihuviliste jaoks kõneka nimega Italia 90 on orbiidil olnud aastast 2016 ning siin-seal välja andnud lühialbumeid ja singleid, aga täispika albumi avaldamiseni jõudnud just nüüd. Bänd on küll küpsenud Ühendkuningriigi postpungiskeenes, kus olelusvõitlus sarnaneb viimastel aastatel juba munafarmi kanapuuris toimuvale, aga on selle esimesest ringist väljunud ilmselt viisaka eduga, sest vähemalt koduriigis on "Living Human Treasure" saanud kiitvat tähelepanu. Neliku saundi põhieeskujud võivad küll pärineda samast kohast, kust paljude kaaskondsete omad – nt Wire'i kunstilisemast ja Joy Divisioni gootilikumast pungitõlgendusest – aga albumil on momente, kus toorus joonistab paralleelid hoopis algusaja poliitilise pungiga, mil domineeris meelevaldne tempo ja hoopis karvasemad meloodiad ning vokaalid. Brexiti-järgse Ühendkuningriigi sotsiaalset reaalsust lahkav album oma ühiskondliku tundlikkusega hoiabki südames klassikalise pungi mentaliteeti, aga instrumentaalset ruumi selle ümber üksjagu eklektilisemana. Nii kohtab siin näiteks Black Midi crank rock'ile sarnast eksperimentaaltehnikat, mis lõhub kordustega üles ehitatud ootuste mustreid vastukarva hõõruvate katkestustega. Kas omas žanris just innovatiivne, aga mõningast vaheldust pakkuv on Italia 90 nägemus igatahes.

The Murder Capital "Gigi's Recovery" (Human Season)

Kui eelmisel aastal hoolitses selle eest Fontaines D.C. ja nende "Skinty Fia", et Dublin oleks muusikasõprade keelel ja meelel, siis sel aastal tundub, et Iirimaa lippu hoiab kõrgel The Murder Capital ja nende teine stuudioalbum "Gigi's Recovery". Mitme esteetilise kategooria järgi – nt rõhutatud poeetilisus – pärinevad mainitud bändid justkui samast kohast, aga ajavad tegelikkuses täiesti eri asja. Seal, kus üks võtab vähemaks, paneb teine jälle juurde ning vastupidi. Kuigi jälle peame rääkima paljukulutatud postpungi-sildist, siis ega "Gigi's Recovery" saund nii lihtsalt neid bingoruute läbi kriipsutada ei võimalda. The Murder Capital ei ole järjepidevalt nurgeline ega nii rõhutatult hõredate struktuuridega nagu tüüpnäited selles žanris; selle kõrval toovad nad sisse hoopis tihkemaid ja mastaapsemaid tekstuure ning apaatsuse asemel ei hoiagi end uusromantilises sentimentaalsuses tagasi. Bänd mängib struktuuridega viisil, mis ei päde ehk küll kasutada sõna "eksperimentaalne", aga kõik on palju enam muutustele avatud kui oodanuks ning klaverimängust ja süntidest ehitatud neoklassikaline tasand à la These New Puritans, mis lõpupool sinna kõige vahele libiseb, timmib bändi saundi terviku eriti ilusti paika. Solisti James McGoverni crooner-vokaal, mis näib sageli käivat meloodia ja rütmiga etteseatust hoopis teist rada, muutub albumil jooksvalt episoodilisemaks, lõpuks taandab end justkui kesksest rollist üldse ja annab juhtohjad instrumentaalile, mis annab lugudele rohkem nihkuva horisondiga helimaastike kui et selgepiiriliste tervikteoste vormi.

LISAKS: kui eespool toodud kolme albumiga ühel pool, siis Sony välja antud Biig Piigi miksteip "Bubblegum" on hea sundimatu 18-minutiline läbilõige sellest, kuhu noor popmuusika praegusel ajal teel (DnB sisse küpsetatud hüperpop? Miks mitte!). Reedel tuli oma soolodebüüdiga avalikuks ka ansambli Blur truu trummar Dave Rowntree, kelle Cooking Vinyli alt välja antud "Radio Songs" reedab küll teatud momentidel, et ta teeb seda üksi nii esimest korda, aga demonstreerib Rowntree oskust luua lohutavalt kauneid atmosfääre, kus britpopinostalgia meeldivalt aimatav. Samamoodi võib ette võtta Tuulikki Bartosiki geograafilisi helimaastikke kaardistava ja väga meelelise albumi "Playscapes" ning Londonist pärit psühhedeelse muusika duo Jadu Heart shoegaze'ist inspireeritud albumi "Derealised", kus ka tumedates toonides alati mõni helgem noot.