Gaz Coombes "Turn The Car Around" (Hot Fruit, Virgin)

2010ndatel Supergrassi ja teiste kõrvalprojektide järel soolokarjäärile ümber lülitunud Gaz Coombes ei pruugi kuuluda Gallagheride, Damon Albarni, Jarvis Cockeri ja Brett Andersoni kõrval britpopi hiilgeaja esimese ringi staaride hulka, aga tõestab oma filigraanse neljanda stuudioalbumiga, et ta ongi välja teeninud täiesti oma kategooria. Heliliselt kihtiderohke ja jõulise produktsiooniga, aga seadetes graatsiline "Turn The Car Around" on melanhoolse tooniga ja sisekaemuslik, aga ei poe oma mõtetega iseendasse ära, vaid hoiab sisemonoloogi avara ja kõigile avatuna. Klahvid saundis esiplaanil, kitarr küll kaanepildil, aga tegelikkuses pigem statisti rollis, sündid püsivalt kõike saatmas – Coombes hoiab albumil ühtlast joont, aga suudab paradoksselt teha pidevalt seikluslikke manöövreid uutesse kohtadesse ja seda meisterlikkusega, mis muudab loogiliseks ka ümberlülitused crooner-ballaadilt ekstravertsele bluusrokile. Kuigi eelnevalt arvesse võttes tundub see isegi ebaõiglane, siis tuleb ikka ära öelda – albumil kohtab mitmetel momentidel virvendusi Inglise muusika paremikust a la Thom Yorke ja David Bowie, aga see olgu triviaalne – Coombes ja tema "Turn The Car Around" on igatahes suurem kui tema osade summa.

Margo Price "Strays" (Loma Vista)

Margo Price'i Nashville'i-päritolu võib tahta öelda palju tema muusika kohta, aga selle Americana-muusiku uus album "Strays" räägib ikkagi värvikamat lugu. Puhtam juurterokk pole Price'i paletist kuhugi kadunud, aga üsna selge, et igal võimalusel lippab ta selle juurest uutele aladele, kus mänguruumi rohkem, heebeldades omal moel nii eri mastaapide vahel ning lõhkudes kantrimuusika ootuspäraseid dünaamikastandardeid. Kohtumispunktiga kuskil Bruce Springsteeni heartland rock'i ja Stevie Nicksi "Bella Donna" vahel, Price on otsustanud uuel albumil tüki porisema saundi kasuks – moonutatud kitarrid, kantrimuusika kaanonis peaaegu et võõrkehana mõjuvad sündid ja pühadust teotavalt paheliselt kõlav elektriorel. Isegi kui Price otsustab püsida tujuka ja hingepalja bluusrokiga traditsioonilisemal liinil, teeb ta seda põnevates tekstuurides. Ka produtsent Jonathan Wilsonit ei saa siin alahinnata. Kõigi Father John Misty albumite tegemise juures olnud ning näiteks ka Angel Olseni eelmise aasta albumi "Big Time" produtseerinud Wilson on toonud Price'i saundi eelmise albumi järel (mille produtseeris konservatiivsema käekirjaga Sturgill Simpson) uudishimu kõrvaliste paikade järele, julge vaate horisondi suunas, kus ootavad tüki põnevamad asjad kui Nashville'i muusikatraditsioonid osanud pakkuda.

Velvet Negroni "Bulli" (4AD)

Minneapolisest pärit Jeremy Nutzmani ehk Velvet Negroni teine stuudioalbum "Bulli" sündis ajal, kui mehe elus oli tormiline aeg – probleemid uimastitega, pangapettus kui ka majapõleng, täpsemat konteksti küll ei tea – ja album oma rahutuses ja rahmeldavas, kohati isegi maniakaalses stiilis peegeldab seda kuulajale üsna elavalt. Lood on napid, kestes enamasti kuskil kahe minuti ümber, aga üllataval kombel ei kappagi need skittide-laadselt kiiresti sust mööda, vaid jõuavad end läbi mängida terviklike paladena. "Bulli" töötab kui eksperimentaalne ühepajaroog, kuhu sisse on visatud miskit nii R&B-st, rokist, elektroonikast kui räpist ja mida hoiavad kogu instrumentaalsest sahmerdamisest olenemata koos ja täielikku hullusesse langemisest ootamatult sirged ja lõpuni välja formuleeritud popmeloodiad.

Lisaks: reedel ilmus plaadifirma Matador alt album ka Šoti indipopibändil Belle And Sebastian, kelle värske "Late Developers" pakub üksikuid säravamaid momente, aga tervikuna mõjub natuke pensionäride pühapäevaklubina. Oma teise stuudioalbumi "Cacti" andis Invada alt välja ka Bristoli päritolu muusik Billy Nomates, kes hoiab sümpaatset joont, aga kelle muusikast on lihtsama laulja-laulukirjutaja teed minnes ära nuditud äkilisus, mis ta Sleaford Modsi kõrval kord põnevaks tegi.