100 gecs "10,000 gecs" (Dog Show, Atlantic)

Hüperpop on oma momentumit juba mõnda aega kaotamas ja selle laiemale populariseerimisele omanimelise debüütalbumiga kõvasti hoogu juurde andnud 100 gecs vaatab samuti uuel albumil ringi pigem teises kandis, mängides pretensioonitu rõõmuga justkui kõigega, mis kätte juhtub. Mitte ehk liiga ootuspäraselt on need, mis kätte juhtuvad, paljuski 00ndate nostalgiažanrid – nu-metal, poppunk, ekstreemsematel momentidel ka ska. "10,000 gecs" on nagu batuudimaja, kus duo liikmed Dylan Brady ja Laura Les laste kombel ringi hüppavad – vastu lage, seinu, üksteist. Lihtsalt puhas fun. Selline tegutsemislõbu kumab läbi ja annab projektile eraldi sümpaatsust juurde, juhul kui lapsemeelsus on midagi, mida oskad hinnata. "10,000 gecs" paneb ühtlasi taga igatsema 00ndatel uue muusika levikule pretsedenditult kaasa aidanud Myspace'i; 100 gecsi crunkcore on täpselt see, mille oleks tahtnud sealt aastal 2006 avastada.

Kosaya Gora "Kosogor" (2MR)

Vene elektroonilise muusika produtsent ja laulja Yana Kedrina ehk Kedr Livanskiy ning produtsent-visuaalkunstnik Flaty on varem ka koostööd teinud, aga täispikk stuudioalbum ühise nime Kosaya Gora alt on esimene omataoline. Livanskiy, keda tunneme eeskätt tema hüpnagoogilise autsider-tekno poolest, on duo kooseisus pööranud muusikalise suuna lo-fi kitarri-indie poole. Paberil paljuski sarnane käik, mille tegi Avalon Emerson – elektroonilise muusika DJ, keda võis sageli Berghainis mängimas kohata – ainult, et praktikas on tulemused täiesti erinevad. Livanskiy varasema loomingu vari kõrgub suurelt "Kosogori" kohal, album ise jookseb nii läbi gootifolgi, triphopi, unelemispop'i kui 90ndate alternatiivmuusika soonte ja liialdamata – metsad, surnuaed ja kirikuvaremed, millega Livanskiy kirjeldas ühte Venemaa küladest, kuhu nad Flatyga oma mobiilse stuudio vedasid, joonistuvad "Kosogori" kalkkülmade helivallide taustal välja häirivalt katsutavates vormides.

Yves Tumor "Praise a Lord Who Chews but Which Does Not Consume; (Or Simply, Hot Between Worlds)" (Warp)

Albumipealkiri, mis teeb ilmselt Fiona Apple'i vägagi uhkeks. Ameerika eksperimentaalrokidiiva Sean Bowie ehk Yves Tumor ei ole oma viiendal stuudioalbumil küll enam just liiga eksperimenteerimise peal väljas, aga ometi – ka eufooriale kutsuvalt meloodilise ja sirge staadioniroki teed minnes on võttestik see, mis tervikule omapärase serva annab. Need on kirjutatud kui poplood, aga läikiv pealispind on 90ndate alt-rock'i liivapaberiga parajalt karedaks hõõrutud ja kõik produktsioonis mängitud häbitult suureks ja pillavaks. Kaasaja artistide võrdlemisel David Bowie, Prince'i jt sama kaliibri ajalooliste etalonkujudega peab olema ettevaatlik, aga tegelikult ka – Yves Tumori suutlikkus teha ligipääsetavat muusikat, milles on säilinud ikkagi parajalt friigielementi, tema soovoolav persona ja teadlikkus oma staarikvaliteedist ei tekita küll tunnet, et see kuidagi liiane oleks.

Joonealune, aga mitte just liiga palju kehvem selektsioon: veidi porisem lahendus power pop'ist à la Big Star ehk Dazy "Otherbody" EP (Lame-O), Londoni slowcore-kollektiivi Deathcrash teine kauamängiv "Less" (Untitled (Recs)), tumedalt kaikuvat ambient-hiphoppi Detroidist – Decuma "Let's Play Pretend!" (Waveform Alphabet), Manchesteri jazz-punkarid ansamblist Maruja ja nende debüüt-EP "Knocknarea" (ise välja antud), minevikku läbi sündiroki kibemagusa filtri vaatav M83 ja tema uus "Fantasy" (Virgin), Briti eksperimentaalpunkar Nuha Ruby Ra lühialbum "Machine Like Me" (Brace Yourself) ning oma 90ndate alt-rock'i juuri mitte unustanud New Yorgi kultusgrupp The Van Pelt ja nende esimene uus materjal pärast 25 aastat – "Artisans & Merchants" (La Castanya).