Aqrxvst "Aqrxvst Is The Band's Name" EP (Voldy Moyo)

Seda siin võib vist teatud mööndusega nimetada isegi supergrupiks. King Krule, Jadasea ja Pretty V tulid kokku ja moodustasid trio, mille nime väljahääldamisel saab raadioeetris tegema hakata korralikku foneetilist akrobaatikat – Aqrxvst. Napilt kümme minutit pikk, iseennast selgitava pealkirjaga lühialbum "Aqrxvst Is The Band's Name" oleks nagu peaaegu et möödaminnes tehtud, mõni võiks öelda, et see slacker ambient kõlab isegi liigagi laisalt. Ujuvad kompositsioonid, teisejärguliseks seatud vokaal ning lahtine vorm annavad lugudele eriti hüpnagoogilise, une ja reaalsuse vahel viibimise laadi ja kuigi ajuti võib olla isegi frustreeriv, et saundilahenduste piirjooned on pigem ebapüsivad, annab see transisarnane kvaliteet pigem mõnusa mentaalse nurgakese, kus olla.

Nicole Dollanganger "Married in Mount Airy" (ise välja antud)

Siit midagi tõsieluliste krimilugude austajatele, sest just see õhustik näib olevat enim meeltmööda Kanadast pärit laulja-laulukirjutaja Nicole Dollangangerile, kelle seitsmes stuudioalbum "Married in Mount Airy" on kui miskine gootimuinasjutt laulutoosi lukustatud portselanvalge palega tüdrukust, kes on sunnitud aegade lõpuni esitama seal oma ilusaid, aga kurvameelseid lugusid. Dollangangeri kaunitesse nappidesse seadetesse, kus kitarridki nutavad, on põimitud justkui helilise alltekstina püsiv õudusnoot ja süntidega rõhutatud tontlikkus, mida toetavad kokkusobivad temaatikad tema laulusõnades. See kõik loob albumit kuulates omaette õõvaoruliku kogemuse – miski siin on nihkes, kilekõrge vokaaliga Dollanganger võtab vaimusilmas pigem fiktsionaalse tegelase vormid, mis ei kuulugi niivõrd inimesele kuivõrd samu füüsilisi tunnuseid kandvale kestale, kust on kogu soojus mingi inimsusevastase teo järel välja tiritud. Kõlab jubedalt, aga ikkagi ka jube ilusalt.

Iggy Pop "Every Loser" (Gold Tooth, Atlantic)

Kas see mees kunagi ka väsib? Pungiveterani Iggy Popi uus album "Every Loser" ei löö mitte faktiga, et see on 60. aastatest alates püsivalt aktiivse muusiku järjekorras 19. sooloalbum, vaid energiaga, mida ei pigista oma esitustest välja ka need, kelle sünd oli ka siis veel aastakümnete kaugusel, kui Iggy juba šokeeris avalikkust avantüüridega, nagu kurikuulus pähklivõi-intsident. "Every Loser" ei ole muusikaliselt karjääri jooksul palju katsetanud Iggy puhul just uut epohhi avav, kuivõrd hoiab selle ligi, kust kõik kunagi koos Stooges'iga alguse sai – ürgne, kaanonlik rock. Tõsi, Andrew Watti produktsioonikäe all on kaduma läinud osa sellest toorusest, mis teeb ühest Iggy Popi albumist Iggy Popi albumi ning lõpptulem on saanud ehk liigagi raadiosõbraliku läike. Sellegipoolest, uhke rea kaastööliste abil, teiste seas Chad Smith, Josh Klinghoffer ja varalahkunud Taylor Hawkins, tehtud album on tehniliselt köitev, aga mis ehk veel olulisem – lustlik –, kinnitades taaskord, et Iggy võtab hoo maha ilmselt mitte enne kui päris puusärgis.

Lisaks: kes otsib keskendumismuusikat, mille saatel asjad tehtud saaks, siis võib ette võtta ka Moby ehk küll natuke ühelaadse, aga lõppeks väga viisaka ambient-albumi "Ambient 23". Esmaspäeval ilmus ka Tallinnast pärit produtsendi Vivian Aventi ehk Viavé' sünteetiline debüüt-lühialbum "Hyperlight", mis tegijate sõnul esimesena Eestis miksitud Dolby Atmose ruumilise heli formaadis.