Fever Ray "Radical Romantics" (Rabid)

Rootsi laulja-laulukirjutaja ja produtsendi Karin Dreijeri muusikaprojekti Fever Ray viimasest stuudioalbumist on möödas nii umbes kuus aastat ja hea meel on tõdeda, et enam kui kaks aastakümmet pärast vennaga loodud eksperimentaalse sündipopi duo The Knife debüüti on veel, mida näidata. Isegi kui tundub, et Dreijeri karjääris on rasvases kirjas üles tähendatud just see loomeaeg, mis ta veetis The Knife'is, siis annab "Radical Romantics" Dreijeri Fever Ray peatükile võrdväärset paksust juurde. Albumi algusotsas on "Radical Romantics" selline nagu vaataks sirgelt otsa hoopis The Knife'ile, aga see pole eriti üllatuslik, kuivõrd kaaskirjutaja ja -produtsendina tegi esimese nelja loo juures kaasa ka vend Olof. Kirjutatud kui popmuusika, aga vormitud eksperimentaalsetesse elektroonilistesse vormidesse – "Radical Romantics" teeb seda, mida õde-vend Dreijerid ja Karin hiljem oma sooloprojektiga on alati osanud: ehitada neid eksimatult oma stiiliga, aga topograafiliselt iga kord uue tegumoega muusikalisi maastike. Need on ühtaegu võluvad ja teevad ettevaatlikuks ning haaravad oma komplekssuses, aga ei ole enigmalikult kurnavad. Need on lood armastusest külma intiimsuse ajastul.

Shana Cleveland "Manzanita" (Hardly Art)

On žanreid, kus käib pidev uutmine ja on žanreid, kus tegijad hoiavad – kahtlemata oma eranditega – pigem juurte ligi ja konservatiivsemat joont, sest see on kohati selle muusika olemusse isegi sisse kirjutatud. Selline on näiteks kantri-, ja tegelikult ka folkmuusika. Ameerika muusik Shana Cleveland tõestab aga kolmanda stuudioalbumiga "Manzanita", et tegelikult polegi juba töötavad masinasüdant vaja hakata ümber ehitama, vaid tuleb oma bändikogemusega surfirokiansamblist La Luz ja paneb juba selle žanri tuntavalt teistmoodi elama. Albumi lugude põhjad on ehitatud küll traditsioonilisele akustilise kitarri ja malbe vokaali vähenõudlikule koostööle, aga kõik selle ümber õitseb kuidagi rikkalikumalt kui ühelt folkalbumilt ootaks ning peidab endas rohkem kui esimesel kuulamisel kõrv üles suudab korjata. Oma helikihistustes meenutab see otsapidi seda kammerlikku dream pop'i, mida Beach House tegi oma kahel esimesel albumil, ja kuigi pilvedes olemise unistavat laadi siin on, pole see mingi psühhedeelikumidest hoogu saanud hipimuusika, vaid üks väga kahe jalaga maas, julgelt elule silma vaatav laulja-laulukirjutaja.

Ulrika Spacek "Compact Trauma" (Tough Love)

Kui rääkida veel žanrilistest metamorfoosidest, siis rokkmuusika on ilmselt popmuusika kõrval see teine, kus selle populaarsuse tõttu on nõudlus pidevalt uue järele suurem ja tihedama intervalliga. Kui saab selgeks, et miski läheb inimestele just nüüd ja praegu hästi peale, siis lüpstakse konkreetset trendi selle täieliku vanutamiseni, kuni kõigil on kõrini. Nagu juhtus post-pungi uue tulemisega 2020ndate alguses, kui tundus, et iga teist noort bändi ÜK-st sai kirjeldada nurgeliste kitarride ja sprechgesang'i abil. Aga seegi hakkab vaibuma ja esile on hakanud tõusma ansambleid, kel on pakkuda midagi muud. Nagu Ulrika Spacek, kes pole muusikas päris uus nimi – nende esimene album ilmus juba aastal 2016 – aga on üks bände, kes oma žanreid miksiva saundiga mõjub teiste seas igatahes värskelt. "Compact Trauma" on nende kolmas stuudioalbum, kus tabab režiimivahetusi mitte ainult lugude vahel, vaid ka üksikute lugude sees. Post-punk võib olla nende lähtepunkt, aga eksperimenteerimine elektrooniliste elementidega, krautrock'iliku konkreetsuse vaheldumine ujuvama moega jangle pop'iga ja tagasi ning ootamatud sukeldumised kõikehaaravasse noise'i à la Sonic Youth räägivad bändist, mis on hoopis rohkem kui tema osade summa.

Lisaks mainime sümpaatsete albumitena ära veel: nüüdseks vist juba räpi superduo nimetuse välja teeninud Genka & Dew8 uus, pigem raske sammuga "Doom" (Legendaarne), kaunikõlaline weird folk Walesi mehelt nimega H. Hawkline albumil "Milk For Flowers" (Heavenly), elu selle täies koleduses näinud kunstnik, autsider-folgi vanameister Lonnie Holley "Oh Me Oh My" (Jagjaguwar), kus teevad oma episoodilise rolli nii nt Michael Stipe, Bon Iver kui ka Sharon Van Etten, ning 00ndate rularokile iseloomulikult tujukas ja konkreetne Shalom ja tema debüüt "Sublimation" (Saddle Creek).