Algiers "Shook" (Matador)

Nii umbes kümmekond aastat tegutsenud Ameerika-Inglise postpungiansambel Algiers on oma neljandal albumil "Shook" liikunud selle žanrilise katusnimetaja alt pigem eemale ja pannud kokku sellise muusikalise hübriidelaja, mis on korraga kodus kõikjal ja ei kusagil. Muljetavaldavalt pika koostööliste nimistuga (teiste seas nt Rage Against the Machine'i Zack de la Rocha) kihutab Algiers läbi džunglilaadse žanritihniku, kus justkui postpungist peamise amuletina kaasa võetud sügavmusta atmosfääri taustal astuvad postpungiga omalaadsesse sümbioosi kõik alates räpist, funk'ist ja soul'ist kuni The Soft Mooni laadse eksperimentaalmürani välja. "Shook" on oma nime vääriline kategooriaid ja silte trotsiv muusikaline odüsseia, mis vintsutab oma kuulajat kohati halastamatult, aga vastupidiselt väsitamisele mõjub see kõigiti hoopis väga energiseerivalt. Nii jätkata.

Gina Birch "I Play My Bass Loud" (Third Man)

Mitte kunagi pole liiga hilja teha mida iganes. See on vähemalt hea universaalselt ebamäärane moraal, mis kargas pähe, kui kätte sattus Briti ansambli The Raincoats ühe asutajaliikme ja bassimängija, 67-aastase Gina Birchi esimene sooloalbum. Jack White'i plaadifirma Third Man alt ilmunud "I Play My Bass Loud" tuli kokku enam kui kahe aastakümne jooksul, mis selgitab selle eklektilisust. Jah, siin on lugusid, mis kantud riot grrrl'i liikumisele omasest DIY-esteetikas sündinud kitarriraiumisest, aga palju ka loomingulist mängu elektroonilise muusika eri mõõtmetes, millega saab loodud mitmeid sildu veidratesse muusikalistesse kohtadesse, kuhu Birch postpungi julge vanaemana ei karda astuda. Birchi rõhutatud feministlik manifesto võib tulenevalt põlvkondlikest erinevustest kõiki mitte ühtemoodi kõnetada või näida isegi muutunud aegade tõttu naiivne, aga on ühtaegu ka kinnitus, et tulimeelsus on miski, mis ei pea nooruse möödudes samamoodi kustuma.

Shame "Food for Worms" (Dead Oceans)

Briti postpungiansambli Shame teekonnaga on kaasas käidud ja seda jälgitud siin alates nende 2018. aasta debüütalbumist "Songs of Praise" saati ja tõsiasi on, et kui teine album "Drunk Tank Pink" aastal 2021 tõi nad lähemale sellele, mida nad tegema on justkui loodud, siis "Food for Worms" on nad päriselt sinna kohale toonud. Karismaatilisus, mis tundus alati nende muusikast puudu olevat, on uuel albumil üles leitud, etteaimatavaid mustreid ei ole ning omandatud on loomeloogika, kus domineerivad järsud tempo-, rütmi- ja meelelaadimuutused, vahel mürasemas, teisel momendil tasasemas vormis. Võimalik, et bändi identideedileidmisele keset tiheda konkurentsiga Briti postpungiskeenet aitas kaasa otsus salvestada album stuudios live's, sest pole harv olukord, kus traditsioonilised salvestusmeetodid ja formaadi raam laiemalt saab ansamblile piiravaks. Nüüd on aga nad muusikasse kätkenud üksteise vastu põrkuvate kehade kineetilise energia, higist tilkuvad juuksed, enneaegselt jalge alla tallutud õlletopsid ja õhupuuduse ehk bänd, mis enne tundus rohkem nagu kest millestki, sai omale lõpuks ometi päriselt elava sisu.

***

Uhh, tegelikult ilmus veel üksjagu asju, millest kirjutamiseks ei jagu aega või sõnu, aga mis vajavad äramainimist: oma kunagist unikaalsust kaotama hakanud, samas alati koduselt tuttavlik Damon Albarni ja Jamie Hewletti veetav virtuaalansambel Gorillaz ja nende uus "Cracker Island" (Parlophone), Siemens Nokia solisti Harli Jaanimäe, produtsendi Laurel 2 tundliku meele, aga kindla käega tehtud ambient trip hop lühialbumil "Kasutu" (Vegan Beef), industriaalrokki uueks tegev, New Yorgist pärit Model/Actriz ja nende debüütalbum "Dogsbody" (True Panther), Radioheadi trummari Philip Selway Carole Kingi ja Daphne Orami fiktsionaalsest koostööst inspireeritud kolmas stuudioalbum "Strange Dance" (Bella Union), kohati nagu Twin Peaksist välja astunud, tegelikult aga Londonist pärit Unloved ja tema "Polychrome" (Heavenly) ning momenditi õudutekitavalt täpselt 00ndate Kylie'i Minogue'd kanaliseeriv, Torontost pärit Meghan Remy eksperimentaalpopiprojekti U.S. Girls juba kaheksas stuudioalbum "Bless This Mess" (4AD).