Nädala albumisoovitused | Kali Uchis, Slowthai, Vaiko Eplik jt
Oleme vahepeal sisenenud kalendrikevadesse. Kevadet – ühelt poolt seda sombusemat, teiselt poolt päikselisemat – paistab ka selle nädala esile tõstetud albumites. On soojalt voogav Kali Uchis, hingeelu halltoone avav Slowthai ning Vaiko Eplik oma kõige klišeelikumas vormis. Joone all terve rida eksperimentaal- ja instrumentaalalbumeid.
Kali Uchis "Red Moon In Venus" (Geffen)
Kolumbia-Ameerika päritolu Kali Uchis on pärast oma laiemat tunnustust pälvinud debüütalbumi "Isolation" ilmumist 2018. aastal teinud endale vaikset teed kaasaja popmuusika prominentsemate tegijate hulka, kus paljuski tooni andmas just ladinaameerika nimed, nagu Bad Bunny, ka Hispaaniast pärit Rosalía. Eriti meelelise pealkirjaga "Red Moon In Venus", mis markeerib ka Uchise naasmist pea täielikult hispaaniakeelse teise stuudioalbumi juurest inglise keelele, kinnistab tema positsiooni muusikalise suurjõuna, kellega lähitulevikus arvestada. See on psühhedeelse varjundi ja vohava produktsiooniga ASMR-R&B, mis ühtaegu nii pillav kui ka reserveeritud, kus rohkem mängitud detailitihedusele kui mastaabile, ja mille Uchise sensuaalne, aga mitte kuidagi liigseksualiseeritud vokaal muudab eriti kutsuvaks teekonnaks, mida ette võtta.
Slowthai "UGLY" (Method)
Ei tea, kas näib nii ühismeedia võimaluste tõttu, et artistid ei ole enam nii mütologiseeritud tegelased või on asi selles, et meil on muusikud, kes lihtsalt oskavad olla artistid, aga jääda seejuures inimeseks, nagu Briti punk-räppar Tyron Frampton ehk Slowthai. Juttu, kuidas see või too lugu on on inspireeritud isikliku elu sündmustest, loeb ja kuuleb palju, aga lõppeks tundub siiski, et enamik võtab oma päris-mina säästmiseks sõnumi vahendajana kasutusele ikka mõne alter ego. Slowthaiga seda ei ole. Olgu need depressioon ja purunenud suhted või laiemalt inimeste sotsiaalset toimetulekut ja heaolu halvav poliitika – Slowthai on läbi oma karjääri suutnud valusaid teemasid käsitleda ilma maskita, ise selles vaevas põhjalikult kümmeldes ning kannab ka elu haljamale oksale jõudnuna raskete aegade taaka kivina jala küljes.
"UGLY" on akronüüm väljendist U Gotta Love Yourself (eesti keeles "iseend tuleb armastada") ja nii muusikalises kui sisulises plaanis avatum kui kaks varasemat. Album, kus teevad kaasa nt elektropopiduost Jockstrap tuntud Taylor Skye, hüperpopstaar Shygirl kui ka Iiri rokkansambel Fontaines D.C., alustab küll signatuurse käiguna grime-biitidele ehitatud vandaalräpist, aga pöörab albumi edenedes siiski hoopis ära ballaadlikuma alternatiivroki poole. Nii viib see kuulaja sügavale ära ühe iseendaga pahuksis, aga osalt sellega ka teatud küpsuse saavutades rahu teinud inimese sassis psüühega sisemaailma, mis paradoksselt on oma kurbades detailides ja hallides toonides ikkagi üks ilus paik, kuhu muusika vahendusel sattuda.
Vaiko Eplik "Klišeed" (Mortimer Snerd)
Vaiko Epliku uus album. Ilma liialdamata alati sündmus omaette ja ilma, et Eplik peaks selle ise ekstravagantsete liigutustega selliseks mängima. Eplik tundub üldsegi olevat ainus sõltumatu muusik Eestis, kellel on luksus müüa oma muusikat ilma megalo-turundusplaani või pideva eetrissetrügimiseta. Eplik on Eplik, Eplik on kvaliteedimärk. "Klišeed" on ka eht-Eplik ja kui muus kontekstis saaks seda näha kui artistlikku nõrkust, siis on see praegusel juhul ka osaliselt kogu asja mõte – pakkuda mitte midagi uut, vormistada ära lood, mida temalt just nimelt ootakski, kui parafraseerida Epliku enda selgitust. "Klišeesid" peaks selle meta-idee tõttu hindama ehk isegi omaette kategoorias, aga mõneti teen seda nagunii, sest me räägime Eplikust. Vaadake, kui palju olen selles lühikeses tekstis juba maininud ka nime Eplik! Eplik on tõesti Eesti muusikas eraldi väärtustasand, kuhu paljud pistnud oma nina, aga vähestel olnud asja. "Klišeed" tõestavad, et kõige paremini teeb Eplikut järele ikka Eplik ise – album täis Ulgu-Eesti levimuusika sarnase magusa igatsuse, estraadilikult kerge sammu ja ilmeksimatult äratuntava arranžeeringuga ilulugusid, kus naiivsus räägib ennekõike vormist kui sisust.
***
Ükskõik kui palju üritada sõelata, alati jääb ebaõiglaselt palju uut muusikat ikka märkamata, kuulamata, tähelepanuta. Eelnevate seas soovitame veel aega leida järgmiste jaoks: Eplikule sarnase tundliku meelega looja Erki Pärnoja, kes tõi loetud nädalad tagasi koostöös fotograaf Kaupo Kikkasega lavale aega aeglustava audiovisuaalse kontserdi "Jäljed", mis on nüüd ka albumil, Šoti kultusansambli The Beta Band solisti ja asutajaliikme Steve Masoni tugeva positiivse sisendusega fuck you Brexitile – maailmamuusika eri varjundeid Ühendkuningriigi indie-muusika traditsioonis lahendav "Brothers & Sisters" (Domino), kuskil Mac DeMarco ja Kurt Vile'i vahel eksisteeriv sentimentaalse slacker indie' mees Ron Gallo ja tema album "Foreground Music" (Kill Rock Stars), Eesti trummar-produtsendi Kaspar Kalluste tehis- ja nn pärispillide maailma kokku toov "Humanoid" (praegu vinüülil, varsti digis), momenditi nõukogude Eesti eakohatute multifilmide heliesteetikat meenutav arkaadpopp Vene laulja-laulukirjutaja ja produtsendi Kate NV uuel albumil "Wow" (RVNG), ja kuskil avangardteatri ja heliinstallatsiooni vahealal asetsev Xiu Xiu "Ignore Grief" (Polyvinyl).