Avey Tare "7s" (Domino)

Nii nagu Noah Lennox oma Panda Beariga, on David Portner oma Avey Tare'iga olnud alati väga selgelt nende ühise bändi, Animal Collective'i nägu. Leftfield-popmuusika, mille seest pole keeruline üles leida külgekleepuvaid meloodilisi struktuure, aga mis on paigutatud kesk sürrealistlikku ja tihedat psühhedeelset virvarri. Portneri neljas stuudioalbum "7s", mille loogika juhindub ennekõike mängulisusest ja avastamishimust, on täis väikeseid muusikalisi plahvatusi ning avanemisi, mis ei haara üllatusmomendi, kuivõrd hoopis tugevat meelelist stimulatsiooni pakkuva jõuga. Sarnasel moel nagu õiepungade tärkamine, mis oleks justkui psühhedeelikumide abil su peas mitmesajakordselt kiirendatud, kasvades ääretuteks lilletihnikuteks, mis täidavad kõikvõimalikud praod su mõtetes. Alati on sügavusi, kuhu veel minna, kaugusi, mida veel võtta, horisonte, mida veel püüda – Portner on parandamatu uitaja ning isegi kui domineeriv optimistlik noot võib jätta mulje mõningasest naivismist, siis tuleb ainult tähelepanelikumalt kuulata ja nähtavaks saavad ka tumedamad toonid, millest see kõik tegelikult kantud on.

Skrillex "Quest for Fire" (Owsla, Atlantic)

Nõndaks, siin Sonny Moore'i ehk Skrillexi pikalt hoogu võtnud jätk ligi kümme aastat tagasi ilmunud debüütalbumile. Kui "Recess" lükkas dubstep'i 2014. aastal juba mõnes mõttes karikatuursetesse vormidesse, siis teine stuudioalbum "Quest for Fire" on liikumine selgelt küpsemasse vormi ja täielik meistritükk selles mõttes, et võimaldab aastatuhande vahetusel post-hardcore'i ansambli From First To Last eesotsas alustanud Moore'il näidata oma produtsendioskusi äärmiselt laial skaalal. Peenhäälestatud, parajalt hull ja alati eufooriale üleskutsuv muusika, kus iga detail on viimistletud ja lihvitud oma finessini. Ajuti liigtäiuslik, katseklaasis sündinud EDM, kus on esindatud eri rütmi- ja tempomustrid ning elektroonilise tantsumuusika varjundid. Olgu see house, dubstep, hüperpop, garage, grime –, kõik on lahendatud meisterlike üleminekutega ühest stilistikast teise. Erikülgne koostööliste nimistu – sh Missy Elliott, Mr. Oizo, Fred again.., Four Tet jt – on võimas, aga ei õigusta end alati, kuivõrd ajuti jäävad kontrastid eri lähenemiste segamisel lihtsalt liiga teravaks ja nullivad üksteist seeläbi kohati üldse ära. Teinekord jällegi kaob agressiivse mash-up'imise kõrval vokaaliradadelt ära teatud inimlik emotsioon, mida on sellisestki muusikast õigustatud otsida. Sellegipoolest, kuigi kord vihatuima produtsendi tiitlit kandnud Skrillex rakendab paratamatult osa sellest, mida teame tema käekirjast kümne aasta tagant, on "Quest for Fire" siiski värskekõlaline ja selle järgi on Moore selgelt rohkem huvitatud sellest, kuhu viib tulevik kui et kuidas taaselustada trendi minevikust.

Wesley Joseph "Glow" (Secretly Canadian, Eeviltwinn)

Kui Skrillexi albumil jääb tehnilise meisterlikkuse kõrval inimlikust emotsioonist ja soojusest vajaka, siis Londonist pärit laulja-laulukirjutaja, räppar ja produtsent Wesley Joseph pakub seda oma uuel stuudioalbumil "Glow" enam kui küll. Josephi muusika ei pruugi oma meisterlikkuses olla esimese kuulamisega üldse nii klaar kui sarnastes olukordades eeldaks, aga kõigest natuke rohkem kui 23 minutiga suudab ta demonstreerida köitva graatsiaga oma laia loomingulist ampluaad, kuhu mahub lai valik eri lähenemisi nii muusika kirjutamise, selle esitamise kui ka produtseerimise vallas. Rikkalik, aga täiesti sundimatu nii instrumentaalselt kui ka vokaalselt, kus süngemad meeleolud eksisteerivad kõrvuti soojemate momentidega – Wesley Josephi sophisti pop võiks vabalt pakkuda midagi väärilist Frank Oceani fännidele viimase järgmise albumi ootusaja kergenduseks.

Skrillexi teine, üllatusalbum "Don't Get Too Close" on nii tasapaks kuulamine, et selle võib vabalt süümepiinadeta vahele jätta. Aga eelnevatele lisaks võib julgemalt küll ette võtta Belgia alternatiivrokiansambli Deus albumi "How To Replace It", mis on nende esimene pärast 11-aastast pausi ja olgugi et see kulgeb pigem turvalises muusikalises soones, kõlab sellest välja küpsus ja kindlustunne. Kahe uue muusika reede vahelisse aega jäi ka Austraalia cold wave'i bändi HTRK vokalisti Jonnine Standishi sooloalbum "Maritz" – parimas mõttes letargiline ambient pop, mis ujub stilistiliselt kuskil akustilise kitarriga laulja-laulukirjutaja ja magamistoaprodutsendi identiteetide vahealal. Kellel isutab konkreetsema rokkmuusika järele, siis ligi 20-aastasest tegutsemisajast olenemata kuidagi radarilt välja jäänud Screaming Females on valmis saanud oma kaheksanda stuudioalbumi "Desire Pathway", kust leiab hea annuse ehtameerikalikku rafineeritud indirokki, seda tiba MTV tipuaja pungilaadiga.