Lil Yachty "Let's Start Here." (Quality Control, Motown, UMG)

Ei tea, kuidas teiega, aga Lil Yachty kaugenemine signatuursest trap-saundist sellisel moel ei olnud midagi, mida osanuks tema muusikalises tulevikus ette näha. Tundub, et kahe aasta tagune kohtumine Andrew VanWyngardeniga ja Kevin Parkeriga, millest ta kaks aastat tagasi ajakirjale Rolling Stone rääkis, polnud lihtsalt inspireeriv, vaid SoundCloudist välja kasvanud räppari jaoks isegi loomingulises mõttes revolutsiooniline moment, mis avas tema jaoks uue tööriistakasti, muusikaliste võimaluste maailma, mis toidab veelgi enam tõdemust, et oleme jõudnud post-žanri ajastusse, kus stilistiliselt selged piirid on minetanud oma senise väärtuse. Üleüldse on kõik hägusem – olgu see Yachty vokaal, mis ujub spoken word'i ja sirgema laulmise vahepeal või üldine unenägude piiritust imiteeriv helimaastik. "Let's Start Here.", mis rakendab teiste seas nt Alex G ja Daniel Ceasari abi, on mänguline ja kulgeb vabakäigul mööda eksperimentaal-jazz'i ja psühhedeelse, isegi progressiivse roki soont, täielikult trap-esteetikast siiski võõrdumata, avades justkui portaalidena igas uues kohas ühtaegu nii Yachty kui ka kuulaja jaoks järgmise ussiaugu tundmatusse.

Mark William Lewis "Living" (ise välja antud)

Varem kaks lühialbumit välja andnud, Londonist pärit laulja-laulukirjutaja ja multiinstrumentalist Mark William Lewis ei ole debüütalbumiga "Living" läinud püüdma mingisugust abstraktset ja üleelusuurust pealisülesannet. Isegi kui albumil end vaikselt lahti rulluvad atmosfäärid ulatuvad kõrgemale ja kaugemale kui vaimusilm näib seletavat, on "Living" kahe jalaga kindlalt maa peal. Asi võib olla selles, et vokaalselt ei ole Lewis nii variatiivne kui tema instrumendipargiga – kus lisaks kitarrile täidavad oma delikaatset rolli nii suupill, kontrabass, eri löökriistad kui ka elektroonilised elemendid – loodud maastikud ja tekstuurid ootuspäraselt eeldaksid. Samas tuleb see mõningane slowcore'ilik rabedus üldtulemusele paradoksaalselt isegi kasuks, sest isegi kui laias plaanis on kõla meditatiivne ja kuhugi erilistesse teadvusseisunditesse suunav, siis Lewise emotsionaalselt pigem reserveeritud ja ümber toimuvast pidevalt teadlik pealelaulmine hoiab kogemuse muutumast liiga esoteeriliseks.

White Reaper "Asking for a Ride" (Elektra)

See on ainult loogiline, et kui ajal, kui 00ndad on taas sisenenud moodi ja sotsiaalmeedias käib aktiivne tolle aja esteetika fetišeerimine, on pildis ka sama kümnendi muusika. Peitugu selle põhjused milleniaalides tärganud nostalgiavajaduses või laiemas tsükliloogikas, et trendid sünnivad, surevad ja ujuvad seejärel uuesti pinnale 20-aastaste intervallidega. Nii olemegi jõudnud aega, kus saab rääkida taas ansamblitest, nagu Blink-182 ja Sum 41, ka Avril Lavigne'ist – kes peaksid kõik tänavu andma välja uued albumid – ja mainitud kümnendi algusajale näo andnud poppungist. Juba tegelikult üle kümne aasta tegutsenud White Reaper ei ole punki enda jaoks avastanud alles hiljuti, aga on tuntavalt andnud sellele milleeniumiaja esteetilise vormi. Esimesel albumil lo-fi otsast alustanud ja kahe järgmise albumiga pigem ärasilutud, klassikalisema indie-produktsioonini jõudnud Kentuckyst Louisville'ist pärit viisik on uuel albumil säilitanud meloodiakesksuse, aga toonud oma saundi 80ndate hardcore punk'i muskulaarsuse, millel teatud subkultuuri defineeriv jõud ja mis loob tunde, et eelpool nimetatud bändide naasmine ja rulalaudade sagedasem kohtamine tänavapildis pole juhuslik – skate punk tulebki tagasi.

LISAKS: Norra-Rootsi päritolu laulja-laulukirjutaja Rebekka Karijordi ja Jessica Dessneri ning viimase vendade Bryce ja Aaron Dessneri poeetilise ilusmuusika projekti Complete Mountain Almanac samanimeline debüütalbum ning California folgisireeni Meg Baird'i plaadifirma Drag City alt ilmunud "Furling".