Bar Italia "Tracey Denim" (Matador)

Londoni ansambel Bar Italia on näinud kõvasti vaeva, et säilitada oma kuvand põrandaaluse, too cool for school tüüpi kollektiivina, aga tõsiasi on, et kui teha väärt ja head asja, siis ühel hetkel on loogiline lubada endale astumist suuremale platvormile. Dean Blunti leibli World Music alt Matadori alla liikunud kooslus ei pea praegu veel muretsema, et suurema plaadifirma alla minekuga nad oma obskuursusest eriti kaotaksid – nende kolmas stuudioalbum "Tracey Denim" on leidnud sobivalt kuldse kesktee, kus säilinud komplekssus, aga lisandunud ligipääsetavus. Album on sündinud punk-mentaliteedist, aga kasvanud uudishimust kõige vastu alates dream pop'ist kuni shoegaze'i, grunge ja trip hop'ini välja, samal ajal kohtab ka noogutusi tegijatele, kes kandsid vähem või rohkem teadlikult 1960ndatel alanud seksuaalrevolutsiooni ideid, à la Nico ja Serge Gainsbourg. See on kontsentraat 90ndate alternatiivse muusika meelelaadist, mis vaatas pigem tülgastavalt ülevalt alla kõigele, mis toimus peavoolus, samas üks jagu on siin tajutavat hirmu selle ees, et tuleb keegi, kes kogu selle hoolega kureeritud cool'i-kuvandi maatasa teeb. Aga vähemalt muusika sellest veel ei kaota.

Kaytraminé "Kaytraminé" (Venice Music)

Suvi on kohal, see on selge. Aga maikuu teises pooles ei kuuluta seda ainult mitte püsivalt 20 kraadi ümber tiirutav temperatuur termomeetril, vaid ka produtsent Kaytranada ja räppar Aminé omanimeline ühisprojekt Kaytraminé, mis võiks soojakraadide osas võistelda ka sellega, mida suudab kliimamuutuste tugevas haardes Lõuna-Euroopa suvi. Kaytranada ja Aminé koostöö ulatub küll varsti juba kümne aasta taha, aga selliselt kokkutulek tähistab mõlema jaoks uut ajajärku, joonides alla ühe ja teise tugevused osakaaludes, mis tunduvad päriselt võrdselt kokku saavat tantsumuusika ja hiphopi ristumiskohas. Kaytranada groovy, sädelevate süntidega ja äärmiselt kohanemisvõimeline produktsioon saab üheks Aminé dünaamilise ja mängleva, popkultuuriviidetest tiheda esitusega, mis tundub, et alati ei vajagi põhjaks endale kurja bassiga biiti. Siin on häbitu popmuusika puudutust, Lõuna-Ameerika muusikalise traditsiooni troopilisust, käputäis A-klassi koostöölisi, mõtlikumaid momente, aga tooniandjana esmajoones basseinisiniselt veelt vastu sillerdav päike.

Mandy, Indiana "I've Seen a Way" (Fire Talk)

Mandy, Indiana võib kõlada nagu su järjekordne midwest emo bänd Ameerikast, aga tegelikult peitub selle nime taga Manchesteri bänd, kes üldse väga ei puudutagi oma muusikas seda stilistilist kategooriat, olles ühtaegu kõikjal ja ei kusagil ning leides end kõige mõnusamas kohas keset kaost. Debüütalbum "I've Seen a Way" ehitab üles üsna vaenuliku keskkonna, mis tähendab ühelt poolt kobamist mõnes Detroiti teknoklubis ja teiselt poolt enese kuulmekilede proovilepanekut mõnel eksperimentaal-industriaalmuusika sündmusel paigas, mis näib tervitavat sind sama palju kui Limgrave'i-nimeline kant juba et kurikuulsas videomängus "Elden Ring". Intervjuus väljaandele The Quietus kirjeldas bänd, et kui osa albumist on salvestatud tipptasemel tehnikat kasutades, siis teine osa telefonidega ning "see kõik peabki olema vastik ja mitte töötama". Kõik see ongi tugevalt korrodeerunud segu pungist, mürast, EBM-ist, samas omal moel katartiline ning seades pinnase üheks meelelaadiks, hüppab peaaegu et kiuslikul moel pärast esmase mugavustunde tekkimist järgmisele, hoides modus operandi'na üleval end hinge alla uuristavat, vistseraalselt õudusfooni.

Möödunud reedel ilmus ka mitu albumitäit korralikku kitarrimuusikat: sarnases meelelaadis, lõbusat ja ülemeelikut slacker indie't pakuvad nii Alex Lahey, Couch Dog kui ka Sir Chloe vastavalt albumitel "The Answer Is Always Yes" (Liberation), "How To Ruin Your Life Fast" (Battery Liquid) ja "I Am The Dog" (Atlantic). Suupillilembest, hillbillylikku garaažirokki pakub The Murlocs "Calm Ya Farm" (ATO), samuti ilmus reedel Ragnar Rahuoja ja Robert Nikolajevi duo Dima Disk UK 00ndate bassimuusikale kummardust tegev "Pahakas" (Surve).

Vahelejäänud nädalatest sai veel üles korjatud: Fatoumata Diawara Lääne-Aafrika traditsioone rahvusvahelisemate žanritega kombineeriv "London Ko" (Wagram Music, 3ème Bureau), Walesi vaste meie oma Dima Diskile, Overmono "Good Lies" (XL), oma elu masendavad ajad kinematograafiliseks muusikaks teisendanud B.C. Camplight ja "The Last Rotation of Earth" (Bella Union), ja võib-olla mitte kõige võrdsemates osakaaludes sündinud, aga siiski jaburkaunis koostööalbum Fred again.. & Brian Eno "Secret Life" (Text).