Püha Johannes "I'm Ready For Your Love" (ise välja antud)

Head kodumaist deep house'i, mis ei esita kuulajale mingeid erilisi nõudmisi, vaid võtan mõnusalt käevangu ja haarab koheselt kaasa. Kuid ärge saage valesti aru: "I'm Ready For Your Love" ei eelda teilt tingimata ka tantsimist, see pole rangelt funktsionaalne astumine, vaid rõhk on rohkem meeleolul ja atmosfääril. Kui üldse, siis on Johannes Naan püüdnud purki need ilusad suveõhtud, mida kõledas sügises hiljem heldinult meenutame. Ideaalne suveplaat, mida võib ikka uuesti ja uuesti ja uuesti kuulata.

Asake "Work of Art" (YBNL Nation / Empire)

Kujutage ette, et olete rannabaaris. On suve kõige kuumem päev ja teil on õnnestunud just siis puhata. Täielik võit! Ja selle asemel, et kõlarites üürgaks valjusti Tiësto või David Guetta, mängib sealt hoopis Nigeeria artisti Asake teine album "Work of Art". See on parim võimalik rannabaari muusika, iga takt on täis päikest ja puhkust ja meretuult ehk kõige seda parimat, mida me ühelt suvelt ootame. Ja mis on siis tema saladus? Ta võtab aluseks pehme afropop'i – isegi totralt lihtsad lood – ja rikastab neid amapiano rütmidega. Tantsuks ei lähe, aga rõõmsalt õõtsuda saab küll ja veel. Imeline.

Rauw Alejandro "Playa Saturno" (Sony Music)

Ja noh, kui rannabaaris ei mängi parajasti Asake pehme biit, siis tuleb sealt tõenäoliselt hoopis reggaeton. Sel suvel tähendab see tõenäoliselt, et mingib Puerto Rico artisti Rauw Alejandro värske album "Playa Saturno". Plaadil on hitt hiti otsa, võta üks ja viska teist, aga seal ei toimu seejuures mingit revolutsiooni, õigemini on see üsna traditsiooniline, isegi turvaline reggaeton. Seda ühe erinevusega: taustades on sügavust ning kogu albumit katab mingi õrn tumeduse loor, mistõttu ei muutu see vedelaks hispaaniakeelseks ola-ola-bailando õõtsumiseks, mida tuleb uksest ja aknast igapäevaselt.

Amaarae "Fountain Baby" (Interscope)

Möödunud suve defineeris minu (ja ka miljonite teiste!) jaoks Beyonce' tantsu-RnB meistriteos "Renaissance" ning vägisi tundub, et Ghana-Ameerika laulja Amaarae teine album "Fountain Baby" üritab tänavu suvel endale sama tiitlit nabida. Siingi saab sulnis ja pehme RnB suvebriis kokku öiste ning higiste biitidega ning juba esimeste taktidega sulavad nad üheks ning kokku tuleb popmuusika a la 2023. Ja selle kõike tuumaks on taas amapiano! Tundub, et nendest rütmidest ei ole meil lähiajal enam õnneks pääsu.

MC Yallah "Yallah Beibe" (Hakuna Kulala)

Keenia räppari MC Yallahi värske album "Yallah Beibe" ilmus küll juba tänavu kevadel, aga sellise muusikalise kuumaga, millega võib näpud (ja kõrvad!) ära kõrvetada, polnud Eesti jahedas aprillis suurt midagi peale hakata. Siin on täiesti hullsõgedaid tantsurütme, mille peale kainema 2-step'iga harjunud peopublikul lähevad jalad ilmselt lootusetult sõlme, aga mis sellest! Sõlmite lahti ja kütate edasi. Aga doseerige mõõdukalt, see on vänge kraam.

Disclosure "Alchemy" (Apollo Records)

Olen korduvalt väitnud, et Disclosure'i 2013. aastal ilmunud "Settle" on üks selle sajandi olulisemaid albumeid, aga ega nad pole päriselt kordagi samale tasemele küündinud, kui ehk paar üksikut singlit välja arvata. Värske album "Alchemy" jõuab aga juba päris lähedale: see on lihtsam ja ambitsioonitum, kuid samas julgevad nad esmakordselt oma mugavustsoonist välja astuda. Huvitaval kombel meenutab Disclosure uuel kauamängival oma moodsa nihestatud funk'i ja vocoder'ist läbi lastud vokaalidega isegi Daft Punki. Album, mis ei muuda maailma, aga mul on sellega ikka kuradima lõbus.

Julie Byrne "The Greater Wings" (Ghostly International)

Tantsukütte ja muudsorti kuumade rütmide vahele midagi rahulikumat, malbemat ja ehk isegi jahutavamat. Ma ei ole muidu suur lauljate-laulukirjutajate fänn, nende loomingus on enamasti vähe seda, mis mind kaasa haaraks, aga Julie Byrne on mind alati esimestest taktidest peale lummanud. Ja mis seal muusikas siis tegelikult on? Relvituks tegev vokaal, mida saadab vahel klaver, vahel kitarr, vahel kammerorkester, ning selle seob kokku õrn, isegi vaevu aimatav ambientne produktsioon. Tuleb välja, et rohkem polegi vaja. Ilu, mis on tepitud valuga.

Toumba "Janoob" (Nervous Horizon)

Olete tüdinud sellest, et igal pool mängitakse ainult house'i, techno't ja funk'i, sel suvel ilmselt ka rohkelt amapiano't? Mõeldud-tehtud, Jordaania juurtega produtsent Toumba ei järgi ühtki žanri, kuid ei püüa neid ka nimme vältida. Tema rütmimustrid viivad meid otsapidi Araabia pärimusmuusikani, kuid see on nii kangete steroididega üle laetud, et lõplikku juuri on isegi keeruline täpselt paika panna. Teda võib mõneti võrrelda Jliniga, sest neil mõlemal on mingi ürgne arusaam sellest, kuidas kuulaja ilmtingimata tantsima saada.

Conducta "In Transit" (Kiwi Rekords)

Briti bassimuusika don Conducta figureeris viimastel aastatel põhiliselt plaadifirma Kiwi eestvedajana, aga nüüd on teda ennast ka rohkem puldi taga näha ning tulemus on ilmeksimatult tasemel. Napilt veerandtunnine lühialbum "In Transit" tuhiseb läbi UK garage'i, grime'i ja rõkkava suvise bassimuusika eilse, tänase ja homse ning kinnitab, et need saundid on endiselt sama värsked kui nullindate alguses. Nii head grime'i pole ma isiklikult küll juba aastaid kuulnud...

Anthony Naples "Orbs" (Incienso)

Pärast palavat suvepäeva on vaja end maha ka jahutada ja viimase aja üks parimaid ambient-produtsent Anthony Naples ulatab abikäe. Muidugi, "Orbs" ei ole mingi tühi ilulev hõljumine, vaid siin kümneid värve ja toone ning rohkelt ka rütmisähvatusi, mis otsivad sellest õrnade meloodiate meres oma kohta. Ilmselt oleks see hea plaat, mille saatel pärast mõnd reivi koju kõndida. Päriselt ei pea veel reaalsusse astuma, aga vaikselt laed end maha, loksud õrnalt tagasi tavamaailma.

Karenn "Everything Is Curly" (Voam)

Briti bassimuusika obskuursema otsa produtsentide Blawani ja Pariahi koostööprojekti Karenn värske lühialbum ei ole mingi päikseline kraam, vaid higine, kineetiline ja ekstaatiline öine tantsuplahvatus. Aga sel suvel võiks "Everything Is Curly" igaks juhuks kõigi DJ-de mälupulgal peo tipphetke oodata, sest just siis on õige hetk see reivideemon valla päästa.

Rezzett "Boshly" (The Trilogy Tapes)

Aasta lõpus räägivad kõik ilmselt Rezzetti tänavu ilmunud teisest albumist "Meant Like This", sest see ongi meistriklass, mitmekihiline ja -värviline peenelt produtseeritud autorielektroonika, mis avaneb iga kuulamisega üha uuesti ja erinevalt ja kavalamalt. Aga siin jätkuva suve, paduvihmade ning äikesetormide vahele sobib hästi just nende värske EP "Boshly", mis oleks otsekui päikesepiste saanud: rütmid on hulluks läinud, kontrolli alt väljas, kuid täpselt parasjagu, sest reaalsuses on see ikkagi kalkuleeritud ja vastupandamatult kaasahaarav kaos.

Refreshers "Bugged" (ise välja antud)

Kui juba Rezzetti peale jutt läks, siis ei saa mööda vaadata duo liikme Lukidi jungle'i-projekti Refresh värskest väljalaskest. "Bugged" ei ürita reegleid murda ja jungle'it ümber defineerida või uuendada, pigem vastupidi: sarnaselt eelmistele EP-dele kihutab ta muusikaliselt tagasi 1990. aastate algusesse ning üritab tabada seda inglitolmu, tänu millele toona sellist kulda toodeti. Ja ta tabab kümnesse, sest need lood on korraga määratult joviaalsed ning kriipivalt introvertsed ehk just see, mida mina ise parimast jungle'ist ootan.

Jam City "Jam City Presents EFM" (Mad Decent)

Londoni produtsendi Jam City värske album on otsekui unenägu või paralleelmaailm. Seal on kõik kuidagi ilusam, lootustandvam, muretum, millest annab kinnitust lummav segu tantsupopist, UK garage'ist, päikese-house'ist ja rõkkavast moodsast diskost. "Jam City Presents EFM" haarab mõjutusi küll põhiliselt kümmekonna aasta tagusest ajast, kuid ei kaldu niivõrd ülelaetud hüperpopi poole, vaid üritab pigem pooleks tunniks briti tantsumuusika lähiajaloo ja raadipopi kokku sulatada. Mõelda vaid, kui raadiotes kõlakski vaid selline muusika... Oleks see vaid rõõm.

Night Tapes "Perfect Kindness" (Nettwerk Music Group)

Pidin end juba Iiris Vesiku debüütalbumi "The Magic Gift Box" aegu näpistama, sest tundus uskumatu, kuidas suudab üks noor Eesti artist sedavõrd küpset ja globaalset tähelepanu väärivat popmuusikat teha. Kerime aega veidi üle kümne aasta edasi ja tema Londonis tegutsev bänd Night Tapes on võtnud selle sama vundamendi ja ladunud sinna veel sada uut kihti peale. Ilmselt parim hetkel tegutsev Eesti juurtega bänd? Siin kohtuv pehme indie pop Kevin Parkeri tasemel sillerdava produktsiooni ja peene singer-songwriter vaimuga. Iga EP-ga on nad aina paremaks läinud ning tundub, et vaid taevas on piiriks.