Angel Olsen "Forever Means" EP (Jagjaguwar)

Angel Olseni eelmise stuudioalbumi "Big Time" sessioonidelt valminud senikuulmata lugusid koondav lühialbum "Forever Means" laiendab täispikal alustatud – näitab Olsenit oma veelgi rikkalikumas paletis. Neli lugu, mis ehitavad üles pingestatud dramaatilise terviku, aga ei ole ülepakutud ega lasku tüütusse teatraalsusesse, mis paneks kahtlema selle siiruses. Lugude nüansirikas arranžeering ja Olseni vokaalplastika kannab endas midagi Vaiko Eplikule analoogset. Mitte et stilistiliselt oleks seal midagi meie kohalikule virtuoosile päriselt sarnast, aga tundlikkuses, millega muusika on ellu loodud, on sama meisterlikku detailsust küll. Salongilik igatsustoonides folk jazz, mis astub ühte esteetilist sammu Arctic Monkeyse kahe viimase albumiga, aga ei lähe momendiks ka kuidagi karikatuurselt edevaks nagu Alex Turner.

El Michels Affair & Black Thought "Glorious Game" (Big Crown)

Leon Michelsi veetav kinematograafilise soul'i projekt El Michels Affair ja hiphopigrupi The Roots üks asutajaid, – MC, räppar, laulja ja kes kõik veel – Tariq Luqmaan Trotter, paremini tuntud kui Black Thought, panid loomingulised leivad ühte kappi ja välja tuli "Glorious Game". Album, mis ei püüagi kuidagi end ajada praeguse aja trendide laineharjale ega higista millegi innovatiivse väljamõtlemisega, vaid on võtnud selge suuna hiphopi juurte juurde, varaste 90ndate suitsuse ja kergelt lohiseva saundi aega. Michelsi live-salvestiste ja sämplite erimoelistest manipulatsioonidest kokku kombineeritud instrumentaaltaust võimaldab Black Thoughti tihedal ja vääramatul flow'l tõeliselt särada ning joonistab muusika ja sõna teineteist täiustavas koostöös hästiteritatud pliiatsiga välja Trotteri riimidesse kätketud lood.

Kara Jackson "Why Does the Earth Give Us People to Love?" (September)

Kas see kaanepilt ütleb sulle, et siit tuleb üks SZA derivaat? Jah, aga ei. Kui midagi sealt albumi sisu kohta välja lugeda, siis päriselt annavad mingigi vihje kauboisaapad. Aga seegi on lihtsustus Chicago laulja-laulukirjutaja Kara Jacksoni kuhugi friigifolgi kategooriasse paigutuvale debüütalbumile "Why Does the Earth Give Us People to Love?", mis sai salve pandeemia ajal tema lapsepõlve magamistoas. Ilmselt on muusika selle USA üleriigilise noorluuletaja preemiaga auhinnatud poeedi esikalbumil põhjusega enamasti lo-fi ja tajutavalt sekundaarne, täitmas justkui kõrvalroa kohta ainult selleks, et toorelt serveeritud ning ilustamata sõnaline plaan ning isikupärane esitus saaks selgemalt alla joonitud. Tõeliselt oma autori näoga muusika.

Kes otsib lisa, siis tasub ligi võtta üks või mitu järgmistest: Chicagost pärit Eric D. Johnsoni indie-Americana projekt Fruit Bats ja "A River Running to Your Heart" (Merge), Eesti produtsent Luurel Varas ja tema ambient-hiphop albumil "Riddles for a Machine" (Crash Symbols) ning hüperpopisurinaga indipopiduo Magdalena Bay lühialbum "Mini Mix Vol. 3" (Luminelle).