Daniel Caesar "Never Enough" (Republic)

Kanada muusikatööstuse radaril juba pikemat aega olnud Toronto R&B täht Daniel Caesar ja tema kolmas stuudioalbum "Never Enough" on hea kange tõmmis kaasaegsest R&B-st. Kuulaja perspektiivist kohati näib, et tapeet-R&B-d on lihtne hästi teha, kui tagatud on moodne tipp-produktsioon ning minimalistlikuma otsa instrumentaalile kursiivis sensuaalselt peale laulda. Caesar teeb seda ka, aga on suhteliselt pikal – 18 lugu, kogupikkusega üle tunni – albumil võtnud tegutsemiseks ette laia mänguulatuse. Albumi üldine toon on delikaatse kuluga ja selles on olemas žanritüüpiline igatsusnoot, aimdus rahuldamata ning painavast kirest, aga kanadalane väänab seda standardit siin-seal. Esiti mitmekülgse vokaaliregistriga. Saundiga, mis kord avaram ja siis jälle intiimsem. Arranžeeringuga, kus üks moment saab keskselt oluliseks klaver ning siis taas kitarr. Eripalgelistest kaastöölistest – Serpentwithfeet, Ty Dolla $ign, BadBadNotGood jt – rääkimata. Lahedalt, sulnilt ja enesekindlalt.

HMLTD "The Worm" (Lucky Number)

Sõgedaid albumeid, mis mängiksid end ka muudes kategooriates peale huumori maitsekalt välja, kohtab pigem harvem. Võimalik, et Londoni art punk'i ansambli HMLTD teise albumi "The Worm" vaatlemine läbi sellise prisma ei ole üldse õige ja poisid teevad muusikat väga tõsiselt, aga kontseptsioonis keskseks sündmusajaks ja -kohaks võetud ning popkultuuris omamoodi naljaobjektiks muutunud keskaeg, winnypuhhilik veiderdamine (vt videosinglit "The End Is Now") ja sümbollugu suurest ussist, kes kogu maailma alla neelab, ronib tahtmatult kuhugi samasse kohta Monty Pythoni "Holy Grailiga". Olgu naljategemisega kuidas on, "The Worm" on dünaamilises plaanis vaimustavalt pöörane rabistamine – siin on korraga potti kokku pandud jazz'ilikud rütmikontseptsioonid, progepärased intensiivsed vahemängud, vinguv hard rock'i kitarr, post-rock'i-laadsed aeglustamised, 80ndate uusromantismi tundelisus jne jne. Seda kõike raamimas selgelt teatraalne vorm.

Yaeji "With a Hammer" (XL)

Ameerika-Korea päritolu laulja, DJ ja produtsent Yaeji, kellelt olime seni saanud singleid, EP-sid ja mixtape'i, aga mitte täispikka stuudioalbumit, jõudis plaadifirma XL abil ja alt nüüd ka viimaseni. "With a Hammer", mille pealkiri sümboliseerib viha ja frustratsiooni, mida on tekitanud kõige muu hulgas lapsepõlve allasurutud traumad ja rassismiprobleemid USA-s, on sulam, kus vermitud üheks nii lo-fi elektroonika, naiivne magamistoapop, tantsupõrandaid täitev meloodiline house kui ka kõikelammutav DnB. Abstraktne ja sobivalt abrasiivne internetiajastu popmuusika, mis ei mängi end oma eksperimentaalsuses ning ettearvamatuses raskesti kättesaamatuks ega peitu koodide taha, veel vähem peab end kuulajast kavalamaks. See on lõbus, pretensioonitu ja selge muusikalise nägemusega tervik.

Märtsikuu viimase reede väljalasetest on olulised kindlasti Tyler, the Creatori 2021. aasta albumi deluxe-versioon, "Call Me If You Get Lost: The Estate Sale" (Columbia) ja supergrupi Boygenius debüütalbum "The Record" (Interscope). Aprillikuu esimese reede albumitest soovitame veel melanhoolsete ööde unistamispoppi Londoni kollektiivilt Daughter nende uuel albumil "Stereo Mind Game" (4AD), samuti Londonis tegutseva eesti helilooja ja muusiku Johanna Kivimäe ehk Hanakivi õrnkaunist debüütalbumit "Goodbyes" (Gondwana), jällegi Londonist pärit, aga nüüd mõnda aega juba Eestis resideerunud, 80ndate postpungist ja industriaalist inspireeritud ühemehebändi The Lunacy of Flowers esikalbumit "How Could You Let Me Grow To Then Just Let Me Die?" (ise välja antud) ning Kanada ambient-muusika veterani Tim Heckeri uut kauamängivat "No Highs" (Kranky), mis võiks eriti meeldida klaustrofoobsete sõjafilmide – vt nt "Das Boot", "Dunkirk", "1917", ka "Full Metal Jacket" – austajatele.