Acid Arab "٣ (Trois)" (Crammed Discs)

Prantsuse-Alžeeria viieliikmeline kollektiiv Acid Arab jätkab oma uuel stuudioalbumil "٣ (Trois)" Aafrika ja oriendi muusika ristamist elektroonilise muusika eri varjunditega alates acid house'ist kuni teknoni välja. Acid Arabi lähenemise teeb tähelepanuväärseks, et selle asemel, et lihtsalt tuua Lääne klubimuusika kopeeri-kleebi põhimõttel kokku elementidega Idamaade traditsioonidest, on see kollektiiv süvenenud päriselt ka sellesse, millised on orientaalse muusika rütmistruktuurid ja teinud põhjalikku tööd, et leida neile elektroonilisest muusikast üles neid päriselt täiustavad ja uude kohta edasi viivad suurused, luues täiesti arutult kaasahaarava omažanri, kus saavad kokku külmad ja soojad muusikalised hoovused. Galopeeriv ja võbelev tõmblemismuusika, kus kõik on ülienergiseeritud, kogu aeg millisekundi kaugusel kontrolli alt väljumisest ja igatepidi üle ääre ajamas, aga püsib tänu asjaosaliste läbimõeldud nägemusele kogu eelmainitust olenemata väga selges fookuses.

Tee Vee Repairmann "What's on TV?" (Total Punk, Computer Human)

Orientaalsest tümakast liigume aga värske Austraalia lo-fi pungi juurde, mis võiks vabalt pärineda ka 70ndatest. Sellest ajast, kui pilti ilmus ansambel Ramones, kes näitas tulevate põlvede pungile kätte popikama suuna. See on Austraaliast pärit ja kohalikus skeenes äärmiselt viljakas Ishka Edmeades (kutt on tegev olnud vähemalt seitsmes projektis) ehk Tee Vee Repairmann [sic], kes pani möödunud reedel välja kodus elutoas analooglindile salvestatud täispika, oma ligi 25 minutiga küll rohkem lühialbumi mõõdus albumi "What's on TV?". Lõbusalt toores, ülemõtlemata ja kepsaka sammuga egg punk, kus olemas Devo-laadne veiderdamine, midagi power pop'ist à la Big Star, osa roostes servaga garaaži, paar art rock'ilikku momenti, aga peaasjalikult suur rõõm mussitegemisest.

Young Fathers "Heavy Heavy" (Ninja Tune)

Kui palju on juttu olnud sellest, et oleme jõudnud žanrijärgsesse ajastusse, kus nii palju tehakse muusikat, mis värvib üle etteantud joonte, et mõttetu on seda enam isegi kategoriseerida, siis Šoti ansambel Young Fathers on siin täiesti omaette nähtus. Olgugi et enamasti on võimalik detailides ikkagi üles korjata teatud stilistilisi tervikmotiive, Young Fathers seisab oma helimaailmaga sellest täitsa väljaspool ja nende žanrimikstuur püsib jätkuvalt üsna lahtiharutamatu. Peale selle on nad selliselt muusikat teinud pikka aega enne seda, kui post-žanri ajastust päriselt rääkima hakkasime. Pioneerid, põhimõtteliselt. Uuel, neljandal stuudioalbumil "Heavy Heavy" jätkab bänd samasuguse tiheda muusikalise multiversumi loomist, mis järgiks justkui kirjandusest tuttavat teadvuse voolu tehnikat – kõik on kaootiline nagu suurlinna liiklus tipptunnil. Elemendid kaovad sama ootamatult kui ilmuvad, palju on mängimist kulgemise kiirusega, kõrvalejuhtimist etteantud radadelt, eksperimenteerimist akustiliste ulatustega. Raskema otsa bassimuusika võib siin võtta suuna soojema R&B peale poolelt sammult nagu see oleks kõige loogilisem asi maailmas, ja noh, Young Fathersi maailmas nii täpselt ongi.

Lisaks: omaette põnevat pakuvad veel kuskil bluusi ja pungi vahel laveeriv Sunny War, kellel ilmus plaadifirma New West alt album "Anarchist Gospel" ning Bluri kitarristi Graham Coxoni ja endise The Pipettes'i liikme, laulja-laulukirjutaja Rose Elinor Dougalli ühisprojekti The Waeve omanimeline, plaadifirma Transgressive alt välja antud debüütalbum, mis paradoksaalselt loob midagi orgaanilist just tugevatest kontrastidest.