Debby Friday "Good Luck" (Sub Pop)

Nigeerias sündinud ja Torontost pärit Debby Friday tuleb ja lajatab täispika debüütalbumiga, milles on nooruslikku mängulisust ja eksperimenteerimisindu, aga mis on oma eesmärkides klaar ning tänu selgele visioonile toimetatud meeldivalt kompaktseks tervikuks. EBM-i tumedates industriaalbiitide soontes kulgeva "Good Lucki" fookuspunkt on kahtlemata meisterlik produktsioon, mis tehtud kahasse Graham Walshiga Kanada elektroonilise muusika kollektiivist Holy Fuck. See toetub põhijoontes just reivimuusika esteetilistele käikudele ja annab tervikule eriti turbulentse ja energiseeritud, aga mitte kuidagi nt 100 gecsi laadselt proovilepanevalt närvilise laadi. Narkoenergia vaibub teatud määral albumi teises pooles, kus tempo läheb lohisevamaks, samm hoopis raskemaks ja toon sissevaatavamaks, lisatekstuure toovad näiteks kitarrid. Kestab ainult 33 minutit, aga selge argument, miks sellest ka aasta lõpus rääkida, saab tehtud.

Depeche Mode "Memento Mori" (Venusnote, Columbia)

Surm on kannustanud muusikuid nende loometöös varem, kannustab praegu ja tulevikuski. Aga isegi kui lein kui tunne on kõigil justkui üks, võib selle kogemise protsess ja loomingusse panemine võtta täpselt nii palju eri vorme ja nägusid kui on ka inimesi. "Memento Mori", mis tuletab meile kõigile meelde, et üks päev on elu päris viimane meil kõigil, on Depeche Mode'i esimene album pärast asutajaliikme Andy "Fletch" Fletcheri lahkumist möödunud aasta maikuus. Koos Dave Gahani ja Martin Gore'iga bänditeekonda algusest peale kaasa teinud Fletch lahkus ja tekitas sellesse pidevusse katkestuse mitte ainult bändiliikmete ja fännide, vaid muusikasõprade jaoks laiemalt. Depeche Mode ei saandki enam olla endine. Mis ei tähenda, et Gahani ja Gore'i ühiselt lõpule viidud "Memento Mori" oleks kolmandiku võrra vähem kui Depeche'i varasemad. Inimesed kohanevad ja nagu omaette organism on kohanenud ka hõredamate ridadega Depeche. Olgugi et albumit raamib kahtlemata surm ja surelikkus, on see selle võrra teravamalt fokusseeritud kõigele sellele, mida pakub elu. Muusikaliselt jõuline aga lüüriliselt delikaatne, leinamarsis, ent kaine pilgu ja taasleitud eesmärkidega tehtud "Memento Mori" on oma 50ndaid käiva bändi üks tumedamaid ja kaunemaid sooritusi.

Lana Del Rey "Did You Know That There's A Tunnel Under Ocean Blvd" (Polydor, Universal)

Lana Del Rey, kes on enam kui kümne aastaga suutnud luua peaaegu et eraldiseisva esteetilise kategooria nii muusikas kui ka meie aina visuaalikesksemaks muutuvas internetiühiskonnas, ei ole varasemate albumitega seadnud just pinda selleks, et oodata võiks midagi muud peale lanacore'i. Aga Lana-päraselt poeetilise pealkirjaga "Did You Know That There's A Tunnel Under Ocean Blvd" teeb midagi teisiti. "Did You Know ..." kümbleb endiselt juba tuttavas Hollywoodi kuldaja nostalgias, aga suund on eksperimentaalsem kui ootused arvata lubanuks ning album astub julgelt siin-seal mugavustsoonist välja. Võimalik, et asi on võimekas ja väärikas lisajõududes, kes samuti albumi taga – Jack Antonoff, Drew Erickson, Jon Baptiste ja Father John Misty jt ja kelle Lana on teiste seas sümpaatse käiguna kaanepildil enda nime kõrval esile tõstnud – ja on osanud Lana kammerpopile anda sellise kunstilise serva ja lisamõõtme, mis võimaldanud rafineerida tema enda vokaali viisil, mis ainult kinnistab tema semi-mütoloogilist loojakuvandit? Lana on ka alati osanud manipuleerida melanhoolsusega, aga "Did You Know ..." teeb oma dramaatilisusega hinge alt eriti õõnsaks. Kohati nii õõnsaks, et lihtsam tundub ise kiirelt puusärki ronida ja kaas kinni tõmmata. Tegelikult ka – ei soovita kuulata vahetult pärast Depeche'i uut ... või siis parima võimaliku toime mõttes just nimelt soovitada.

Mis veel: lood, mille Black Country, New Road lõi nullist pärast solisti-kitarristi Isaac Woodi bändist lahkumist möödunud aasta veebruaris, said nüüd live-salvestuse kujul albumile "Live at Bush Hall" (Ninja Tune), ekstravertsest pop rock'ist hoopis intiimsema paleti juurde pöördunud Caroline Rose ja "The Art of Forgetting" (New West), juba nimedest näha, et pigem sõgedama otsa projekt – Jpegmafia & Danny Brown "Scaring The Hoes" (Peggy, AWAL), ning elupartnerite Rosalía & Rauw Alejandro koostöö-EP, korralik ladinapopi tõmmis "RЯ" (Columbia).