On saatuse iroonia, et nostalgia võib panna inimest nautima midagi sellist, mis oli omal ajal uudne ja avangard. Kindlasti on selline nähtus olemas umbes viimased tosin aastat kestnud 80ndate muusika nostalgias. Eriti naljakas on täheldada, kuidas artistid näevad loometegevuses postpunki ikka veel kui võimalust eksperimenteerida – see žanr tekkis reaktsioonina pungile ja selle ajastus langes täpselt kokku elektroonilise muusika tegemise vahendite laialdasema kasutuselevõtuga. See on The Lunacy Of Flowersi kauamängiva sisu: kombata aastal 2023 ikka veel žanripiire, mis on juba ammu vastumeelselt oma koha leidnud.

Esteetiliselt on tegemist sarnaste nostalgiahittide kokkumässimisega – kujuta ette Killing Joke'i ja Dead Can Dance'i antropomorfiseeritud esindajate amelemist kuskil Berliini techno-klubis. Juustused vana kooli techno-klišeed koos pateetiliste gooti vokaalidega käivad kokku kui (võrk)sukk ja (nahk)saabas. Ajamasinast välja astunud suitsustest mälestuskildudest eristub aga plaati läbiv magamistoa-chic, mis on niivõrd omane käesolevale kümnendile. Seetõttu on ka albumi heliproduktsioon väga kõikuv – parimal juhul mängib see välja Have A Nice Life'i stiilis wunderkindlust, halvimal aga jätab realiseerimata energia, mida selgelt taga ajab.

Kuid need plahvatuslikud kõrgused, milleni palad küündivad, kui albumi industriaalne energia valla päästa, on n-ö piletiraha täielikult väärt. Kogu tulemiks on klassikaline täiega-lahe-aga-samas-üldse-mitte piinatud geeniuse atmosfäär, ilma milleta teatud tujus olles ei saa.