Nädala album. Tirzah akadeemia vilistlane Astrid Sonne

Nädala album
Astrid Sonne
"Great Doubt" (Escho)
6/10
Kui üle-eelmisel nädalal ilmunud Taani laulukirjutaja ja vioolamängija Astrid Sonne albumikaas erinevates värskete albumite nimistutes silme ette juhtus, siis astusin üle pika aja don't-judge-a-book-by-its-cover-ämbrisse, sest eeldasin albumikaane (ja ka artistinime) põhjal automaatselt, et tegu on järjekordse laulja-laulukirjutajaga, kes kitarri sõrmitsemise taustal sulnilt ja/või melanhoolselt südant puistab. Õnneks juhatas targem sõber, kes Sonne loominguga juba tuttav, ebatäpse brändingu eksiteelt kõrvale ning kuigi sõrmitsemist siin-seal ette tuli, siis üldiselt kostis kõrvu hoopis keegi, kes on lõpetanud Tirzah ja Mica Levi akadeemia ja sealjuures täitsa korralike tulemustega.
Võib öelda, et kohati on tirzahlikkus isegi liiga ilmselge. "Do you wanna", mis muide püstitab korduvalt küsimust, kas siia maailma tasub enam lapsi tuua, oleks loogiline lisandus 2021. aasta albumile "Colourgrade". Ka instrumentaalselt loolt "Boost" on põhimõtteliselt puudu lihtsalt Inglise pop-innovaatori vokaalid. Kui Tirzah produktsioon ja esitusviis on mingis (st heas) mõttes laisad, loiud, kõik võngub kuidagi omasoodu, siis Sonne puhul võib täheldada midagi sarnast, aga see ei ole nii eneseteadlik ja väljapeetud laiskus, kõlab juhuslikumalt ning ei ole nii terviklikult kokku keevitatud. Aga see on omakorda vist hoopis positiivne ja tuul, mis erinevate elementide vahelt läbi puhub tekitab eespool mainitud eeskujuga võrreldes teist laadi nõtkuse.
Kuigi Sonne laulus on ka täitsa oma "miski" olemas, siis jääb see üldiselt produktsiooni kõrval pigem lihtsalt saatjaks. Kõige soojemaid tundeid tekitavadki instrumentaalsed palad "Staying here" ning "Boost", mille juures väärib ka mainimist, et need on valminud ilma Mica Levi abita ning kogu produktsiooni eest vastutab Londonis tegutsev taanlanna ise. Kui toredalt vildakaid üllatusi täis "Boost" müttab udust fagotti meenutavate süntide toel mööda üpris selgeid trummisaunde, siis "Staying here", millel Sonne küll paar fraasi välja hingab, on rütmisektsioonist täiesti prii ning selle asemel annavad hoogu tekstuursed ja mulisevad sündiakordid, mis on laenatud hoopis tantsumuusikast. Samamoodi on põnev ka albumi lõpulugu "Say you love me", kus Sonne ainult siin-seal ümiseb ning loo lõpus edvistab trummimasinate peal tema vioolamäng.
Põhilist võrdlust jätkates on "Great Doubt" ka helgem, kui Tirzah viimase aja looming ning kui laiskuse juhuslikumat olemust võib kiita, siis samal ajal saaks seda veel juhuslikumalt, aga samas täpsemalt välja mängida koos tugevamate ja läbimõeldumate meloodiatega. On kuulda artisti teatavat toorust ja ebaküpsust, aga kolmandal albumil ette võetud suund on teretulnud, tekitab kindlasti huvi Sonne edasise käekäigu vastu ja annab lootust, et Tirzah ja Levi ideid ning helisid sünteesitakse veel edasi kuni, mis oleks eriti tore, need otsekohesemas ja pragmaatilisemas popis frankensteinlikul moel äkki taas kokku lapitakse.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor