X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Nädala album. Kali Uchise orhideed kasvavad loodetust ootuspärasemaks

Kali Uchis
Kali Uchis "Orquídeas" Autor/allikas: Universal Music Estonia

Nädala album
Kali Uchis
"Orquídeas" (Geffen Records)
6/10

Ameerika Ühendriikide laulja Kali Uchise neljanda stuudioalbumi "Orquídeas" introst leiab mitmeid väikeseid pehmeid ja vatiseid tantsumuusika detaile, mis tekitavad ootusärevust ja tunnet, et Uchise läbimurde album "Isolation" ja viimase kahe, eriti viimase, albumi ladina-soul'ilikum suund jooksevad kenasti kokku ühte punkti ning haaravad midagi uut juurdegi. Avaloo lõppu on täitsa muuseas sisse visatud tihedaid trummibreike, kõlapilt on läikiv aga samas peidus uudishimu tekitava loori taga. Hetkeks võis arvata, et Uchis hakkab taaslooma hoomatavamat korda tükkidest, mille moodsamad popiga eksperimenteerijad lahti lammutasid ja erinevate tantsumuusika võtetega kokku segasid. Kas seda on vaja, ei tea, aga olin valmis huviga Uchisega kaasa minema, et teada saada.

Aga see huvitavus langeb juba järgmise looga, kapates siiski kikivarvul aga veenvalt rütmidega, mida tuleb peaaegu ettekujutada. Kuidagipidi ehk muusikaline vaste sisemisele seisundile, kus tantsupõrandale veel tormata ei julge, aga tooli peal või baari ääres õõtsud juba hooga. Sealt edasi jõuame hoopis the-weekndliku süntpopini lugudel "Igual Que Un Angel" ja "Pensiamentos Intrusivos", mille Uchis teeb küll täiesti enda omaks. Puhtakujuline pop jõudis kätte väga kiiresti, aga produtseeritud on ta peenelt ja Uchise tugevad esitused ning vokaalmeloodiad annavad lugudele omanäolise sära.

Ülejäänud plaadil saab esimese looga tekkinud uudishimu rahuldatud ainult mõne huvitava süntesaatori sillerdusega siin ("Diosa") ja seal ("Perdiste"). Esimene kolmandik jääb kindlasti plaadi kõige tugevamaks osaks, aga sellele vaatamata lähen ikkagi Uchisega hea meelega kaasa veel ühe kolmandiku jagu. "Te Mata" ja "Tu Corazon Es Mio..." peal tulevad (väliste ekspertide hinnangul) mängu ka puhtakujulisemad rumba/bachata ja tšatša rütmid, mis küll muusikaliselt viibivad ehk kuskil Lõuna-Ameerikas aset leidvas muusikalis või Disney animafilmis, ja seal ka mitte hiiglasliku lõpuloona, heastab Uchis, kes on vokalistina tulnud päris pika maa, need taas oma esitustega, millest künism jagu ei saa.

Lõpukolmandikuga jõuame aga juba kuhugi Spotify "Top Reggeaton Hits" playlist'i, hapukas-magusast Pornstar Martinist saab viin multimahlaga, kust küll mõne meeldiva elemendi võib leida, aga kontrast eelnenud – heas mõttes –väljapeetusega on eitamatult suur ning põhjendamatu. Appi on võetud ka eelpool mainitud playlist'i püsikunded Karol G ja Rauw Alejandro, aga erinevalt Peso Plumast, kes on toeks plaadi alguses, neil kahel mugavustsoonist liiga kaugele välja astuda ei paluta. "Muñekita" peal üritab Uchis liikuda ka kuhugi Rosalia territooriumile, aga sellest katsest vuhiseb õhk välja päris kiiresti. Paratamatult jääb mulje, et hispaaniakeelsel pop-artistil on lihtsalt vaja albumile ka paar rahapuud istutada, sest ülejäänud albumist võib need neli lugu ilma suurema verekaotuseta ja pikemalt mõtlemata eemaldada.

Keelekasutus on albumi juures tegelikult huvitav osa. Kuigi suurem osa plaadist on hispaaniakeelne hüppab Uchis mitmetel lugudel üle inglise keelele ja tagasi nii, et õmbluskohad näha ei jää. Vahel isegi keset rida või on näiteks laulurida ise hispaaniakeelne ja seda toetav järelhüüe ingliskeelne. Siin võiks ehk veidi pikemalt rääkida laulusõnade viiendajärgulisusest edukalt tehtud popmuusikas, sest suurema osa Eesti kuulajate jaoks võib hispaania keele asendada ju niisama lälisemisega ning Uchise positsioon või mingi tajumuslik sõnum lugudes ei muutuks kuidagi. Aga seda tuleb lüürikafännide käest üle küsida ja kui siit keelelise kõrvalehüppega veidi kaugemale minna, siis mängib tõenäoliselt rolli ka konkreetse keele enda silpidest tulenev laululisus ja üldkokkuleppeline aga samas ka subjektiivne esteetilisus (aga ka keele žanriline asjakohasus), mis hispaania keele puhul olemas on.

"Orquídeas" kasvatab lõpuks hoopis isemoodi, kuid lõppkokkuvõttes ootuspärasemad õied, kui albumi algus arvata lasi ning avalugu jääb pigem popurriilikuks vinjetiks, millel väljapakutuga midagi edasi ei tehta. Albumit tuleb kiita ka selle eest, et ta ei lähe liiga läilaks, ei ürita liiga agressiivselt meeldida, olla üleliia sume ega taandu totaalselt heade võngete sisendamisele, nagu sarnaste albumite puhul tihti oht on. Kui ideevaesemad latin-raadio püüded välja arvata, saab kokku, vist tuleb öelda, et ilusa terviku, mille Uchise isikupärad ja produktsioonivalikud teevad piisavalt huvitavaks, et ehk on põhjust albumi juurde ka tagasi tulla.

"Nädala album" on uus kultuuriportaali rubriik, kus igal kolmapäeval toome esile ühe värske albumi.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: