Aasta parimaid albumeid valisid tänavu Aigar Vals, Anders Melts, Andres Noormets, Anett Tamm, Argo Vals, Asko Astmäe, Bertil Tüvi, Brigitta Davidjants, Britt Randma, Erkki Tero, Erni Kask, Eva Johanna Lepikov, Harli Jaanimägi, Hele Priimets, Henrik Salum, Ivar Murd, Jon Mikiver, Kaido Kirikmäe, Kaspar Viilup, Koit Raudsepp, Kristjan Karron, Kristo Rajasaare, Liisi Voolaid, Luke ja Madleen Teetsov-Faulkner, Margus Haav, Marta Püssa, Neit-Eerik Nestor, Oliver Berg, Oliver Lomp, Sandra Suits, Siim Boikov, Taaniel Malleus, Taavet Mark Kirja, Tanel Matsalu, Tarmo Sikk, Tauno Maarpuu, Tiia Teder, Tiit Kusnets, Timo Tiivas ja Tõnu Karjatse.

50
Floating Points "Cascade" (Ninja Tune)

Kolm aastat pärast 2021. aastal koos Pharaoh Sandersiga valminud minimalistlikku suurteost "Promises", mis triumfeeris ka ERR-i kultuuriportaali aasta albumite kokkuvõttes, naaseb briti elektroonik Floating Points enda kõige sirgjoonelisema tantsualbumiga, mis ujub 57 minuti jooksul sujuvalt nätskest tech-house'ist veidi mitmekoelisema IDM-ni. Paari introspektiivsema momendi kõrval on üldjoontes tegu õrnalt kiusliku ja tihkekõlalise tantsumuusikaga, mis tahab olla oma kuulaja kõrval, tal käest kinni hoida ja temaga koos tantsida, aga nii, et too oma tähelepanu muusikalt täielikult ära võtta siiski ei julgeks.
Neit-Eerik Nestor

49
Penza Penza "Alto E Primitivo" (Funk Night)

Misha Panfilovi kõrvalprojekti Penza Penza albumil "Alto E Primitivo" on kõike: taltsutamatuid kitarre, tooreid trummikõlasid, funk'i, psühhedeeliat, rokki, improvisatsiooni, elurõõmu. Kõik kokku moodustab tohutult mõjusa terviku, mis tänu mingile seletamatule ürgsusele tekitab kuulajas tunde, et oled päriselt olemas ja oskad ning suudad kasvõi korraks päriselt praeguses hetkes elada. Aitab muuseas ka kiire ja hullumeelse elutempo alandamiseks suurepäraselt. Teisalt võib muidugi tekitada ka sõltuvust. Henrik Salum

48
Misha Panfilov "Frutaria Electr​ó​nica" (Miraaž)

Misha Panfilovil on oskus enda ümber koondada andekaid muusikuid, kellega koos luuakse omalaadseid ja veetlevaid helimaailmu, kuhu kuulajail on kerge sisse sukelduda. Milliseid võtteid ta stuudios selleks kasutab ning kas bändiliidrina mõjub ta kolleegidele sama innustavalt, kui George Clinton omal ajal Parliament-Funkadelicu tüüpidele, on jäänud siseringi saladuseks. Paras ports salapära ja näpuotsaga müstikat on kohal ka siinsel kosmose-jazz'i plaadil. Tegemist on sooloalbumiga, kuigi väike abi perkussiooni ja vokaali osas on ka sõprade poolt. Pehmelt tuksuvad trummimasina biidid, meditatiivselt võbelevad klahvpillid ja süntesaatorite pärlendavad kajamängud on oskuslikult kokku põimitud mõnusalt sulniks kõlakangaks. Meeleolult ideaalne lounge-muusika, kus kõrv korjab üles viiteid Mort Garsonile, varajasele Kraftwerkile ja kosmische musik klassikutele. See teos on Panfilovi armastuskiri ajaperioodile, kus algeliste süntesaatorite ehituses kasutati õrnu elektronlampe ning Voyager kosmosesondide start oli veel plaanimisjärgus. Praegusel ajal, kus easy listening muusikat genereerib konkurendina ka külmalt kalkuleeriv ja emotsioonitu tehisintellekt, peame olema tänulikud võimaluse eest kuulata sellist hoolega läbimõeldud sooja helindit, nagu on täispunkte vääriv "Frutaria Electr​ó​nica".
Tanel Matsalu

47
The Marías "Submarine" (Nice Life/Atlantic)

Kui kitarrisema dream pop'i kolleegid Magdalena Bay ja Night Tapes panevad rohkem rõhku ümmargusemale ja mitte liiga selgelt välja joonistatud psühhedeelsemate kollaažide loomisele, siis María Zardoya juhitud Los Angelese nelik ehitab oma vulisevad lood üles hoopis konkreetsemalt oma vokalisti, tema sametise hääle ja kleepuvate meloodiate ümber, mis on 2021. aasta debüüdiga võrreldes kolinud päikesepaisteliselt hängilt terrassil veel enam privaatsemasse sfääri, äkki isegi teki alla, ja võtnud sisse looteasendi. Neit-Eerik Nestor

46
Jpegmafia "I Lay Down My Life For You" (AWAL)

Jpegmafia segab kokku nurgelised kitarrikäigud, karedad bassid, mõned tuttavlikud sämplid ja palju muud, saades tulemuseks äkki oma kõige kuulajasõbralikuma albumi. Hoogne ja tükati helge "I Lay Down My Life For You" on üks näide sellest, kuidas alternatiivräpi maastikul on midagi kuldsete aegade sarnast nii kvantiteedi kui kvaliteedi osas. Asko Astmäe

45
Buzhold "What It Meant?" (Noon)

90-ndad on tagasi ning laiskus on jälle cool! Buzhold selgitab kuulajaile oma esimese albumiga "What It Meant?", et kitarrimuusika hülgamine nullindate peavoolus oli vale suund, ning plaati kuulates peab tõdema, et see on veenev argument. "Ajaloo lõpukümnend" oli läänemaailmas periood, mil valitsev melanhoolia oli vesi shoegaze'i veskile, millenniumivahetusega saabunud atmosfäärimuutus tõukas aga žanri ebaõiglaselt rambivalgusest välja. Buzholdi debüütalbumil meisterlikult kombineeritud shoegaze'i-kitarri voolav kohin ning post-hardcore'i emotsionaalne kese on seda lavalaternat uuesti läitmas. Kristjan Karron

44
Michael Kiwanuka "Small Changes" (Polydor)

Michael Kiwanuka andis eelmisel kümnendil välja kolm täispikka albumit, mis said kiita nii muusikapressilt kui ka publikult. 2019. aasta omanimeline teos lõi kõvasti laineid ja kergitas artisti levimuusikamaailmas kõrgemale kui eales varem, aga vahepealse ajaga näib Kiwanuka olevat langetanud otsuse jääda siiski kindlalt kahe jalaga maapinnale. Ta lahkus Londonist ja asus koos perega elama Lõuna-Inglismaale Southamptonisse ning samamoodi tundub olevat väiksemaks jäänud ka tema muusika. Kui üks võimalik ja loogiline tee olnuks suurejoonelised orkestreeringud ja staadionikontserdid, siis pigem kõlab tema neljas, Danger Mouse'i ja Inflo produtseeritud album taas pisut kammerlikumalt. "Small Changes" sobib suurepäraselt inimesele, kellele lähevad peale sumedad ja melanhoolsed, sentimentaalsed ja tasaselt voogavad meloodiad, mille viited ja inspiratsioon peituvad jätkuvalt 1960. ja 1970. aastate soul'is ja rütmibluusis. Tulem on orgaaniline ning samas ühtlane ja detailitäpselt viimistletud. Kuulajal võiks olla unistav-mõtlikus atmosfääris kaks varianti: esiteks, põgeneda reaalsusest või teiseks, täpselt vastupidi – tunnetada seda reaalsust senisest intensiivsemalt, sest pidurdades mõttelennu kiirust ja soodustades rahulikku meelt, aitab see album märgata meie elu väikseid asju ja väikseid muutuseid.
Siim Boikov

43
Erika de Casier "Still" (4AD)

Portugali juurtega Taani laulja ja laulukirjutaja kolmas album on varasematest otsekohesem stilistiline kummardus 1990. ja 2000. aastate RnB'le (eelkõige Janet Jacksoni 1997. aasta "Velvet Rope'ile"), kuhu Casier on sisse seganud piisavalt omapära, värskekõlalist produktsiooni, kaasaegseid mõjutusi ja hästi õnnestunud laulukirjutamist, jättes samal ajal viidete vahele avastamisrõõmu ja hingamisruumi, mis ei lase albumil muutuda väsitavaks meenutuseks olnust. "Still" on väga hea näide, kuidas Retrobesti ja We Love the 90s vaimus retropornot on võimalik teha ka meeldivalt, ilma et silmad veereksid kuklasse ning sinna kinni jääksid. Casier' tagasivaated tulevad ausast kohast ning album on terviklik kummardus konkreetsele vundamendile, mis on juba oma koha meie ajas taasleidnud, lisades kihte, mis vaatavad hoopis edasi, mitte tagasi.
Neit-Eerik Nestor

42
Bassvictim "Basspunk" (KMIF)

Basspunk, Londonis tegutsev poolaka ja ameeriklase duo, ning nende esimene pikem kogumik "Bassvictim" on vast kõige suurem üllatusesineja tänavuses edetabelis. Hedonistlik nihestatud elektrooniline pop, kus kõvasti 100 gecsi, 2000ndaid, Skrillexit, miks mitte ka David Guettat ja korralikult eneseteadlikkust ning -irooniat (I can go anwyhere, cause i'm a London girl in Adidas shoes). Paralleele võib tõmmata ka kodumaal tänavu möllu teinud Florian Wahli ja Valge Tüdrukuga, äkki isegi soovi korral ka camp'i alla lahterdada, aga pigem on siin ikkagi piisavalt, millest kinni haarata, et seda kaarti plaadi kaitseks välja käima ei pea. Või siis võib sellest mõelda kui paralleeluniversumis "Brati" asemel 2024. aasta üle võtnud albumist, millel ei möödu pidu mitte eksklusiivsel moe-reivil ilusate ja rikaste narkootikume tehes, vaid mõne veidi kulunuma tänava nurgal, muusika tuleb telefonikõlarist, piduliste riided on päriselt 20 aastat vanad ja vanaema juurest pööningult leitud, mitte lihtsalt ei näe sellised välja ja ei maksa tegelikult tuhandeid, ning raha jagub ainult ehk alumise riiuli viina või kõige parema hinna ja alkoholisisalduse suhtega siidri jaoks. Neit-Eerik Nestor

41
6hunesseq "Ma olen maa peal v66ras" (Nordic Notes)

Esikalbumile on 6hunesseq plaadistanud rahvakoraale ehk vaimulikke rahvalaule, mis pole kohalikul folgiskeenel just tüüpiline repertuaar. Rõõmustab väga, et seaded on saanud just sellised, nagu religioosse muusika puhul loodaks – mõjuvalt pühaliku-üleva-müstilise tunnetusega. Noil kaalutletult komponeeritud helimaastikel polkat või labajalga ei keeruta, küll pakuvad nad nüüdiselu närvilises igapäevas hädavajalikku meditatiivset pausi. Žanri haaret laiendav ja tehnilise esmaklassilisusega teostatud "ma olen maa peal v66ras" on vaieldamatult üks hilise eesti pärimusmuusika triumfidest – lummav "nagu päike, kui see kiirgab Kõigekõrgema templi kohal, nagu vikerkaar, mis särab toredates pilvedes" (Srk 50:7). Mihkel Braun

40
Naissoo Freeform Quintet "Naissoo Freeform Quintet" (NooPop)

Tõnu Naissoo kvinteti plaat sündis omamoodi tellimustööna – idee ja stiilisuunised tulid väljaandjalt Allan Matsovilt, kes pakkus välja ka grupi koosseisu. Lisaks klahvpillivirtuoosist maestrole endale teevad kaasa Mihkel Mälgand (bass ja kontrabass), Meelis Vind (bassklarnet), Karl-Juhan Laanesaar (trummid) ja Kristjan Jõemägi (löökriistad). Plaadi saamislugu meenutab küll rohkem poistebändi asutamist ärimehest produtsendi poolt kui jazz-grupi kogunemist, kuid pisut sunnitult kokku tulnud meestel tekkis õnneks hea klapp. Improsessioonide käigus võeti linti algselt plaanitud free-jazz albumi asemel kuus kergema otsa jazz-fusion'i pala, mis voolavad vabalt ja moodustavad loomulikult kokkukõlava terviku. Värvinimedega lugudest kulgevad "White", "Black" ja "Orange" jazz-funk'iga piirnevatel aladel, "Pink", "Blue" ja "Green" mõtisklevad vabavormilisemalt ja kohati psühhedeelselt. Klahvpillide kõrval on plaadil tooniandvas rollis bassklarnet. Mõnusalt kulgevat plaati võib soovitada eriti neile, kes peavad end juhuslikuks jazz'i-kuulajaks (nagu ka siinkirjutaja) ja hindavad jazz'is pigem meeleolu kui pööraseid improvisatsioone. Tauno Maarpuu

39
Beth Gibbons "Lives Outgrown" (Domino)

Beth Gibbonsi kauaoodatud esimene sooloalbum on melanhoolne ja küps. Selle kurbvalulisus tundub lausa füüsilisena. "Lives Outgrown" mõjub pelgupaigana maailma koleduse ja räiguse eest. Gibbonsi õrn ja tundlik vokaal on samas ka jõuline ja soe, lepitades fataalsuse ärevuses kuulajat. Tõnu Karjatse

38
Erki Pärnoja "Rumba" (ise välja antud)

Värske Erki Pärnoja album ei tohiks tema loominguga tuttavate kuulajate jaoks olla eriline üllatus: taas teeb ta filmimuusikat ilma filmita, taas eksleb ta aeg-ajalt ikkagi vesternimaastikele, taas kannab enamikke tema lugusid lootusrikas igatsus. Kuid mida album edasi, sest täpsemaks Pärnoja läheb. Oma esimestel plaatidel võttis ta suure maalripintsli ja laotas muusikalist värvi sellise hooga, et ühelgi kuulajal ei jäänud kahtlust, mida ta öelda tahab. "Rumbal" on ta asendanud selle peene kalligraafilise pliiatsiga, millega ta joonistab maha vaid kontuurid, sisu sinna vahele tekib ka ilma ütlemata. Ehk siis Pärnoja teab üha täpsemalt, kui vähe on vaja teha, kaldumata samal ajal ka maneerlikuks kitarritinistamiseks, vaid hoides siiski pidevalt kuulajat fookuses. Huvitaval kombel jääb mulle isegi mulje, et kuigi Erki Pärnoja on kahtlemata üks Eesti tippkitarriste, huvitab teda kitarr per se aina vähem, see on tema jaoks küll põhiinstrument, aga ta ei kasuta seda enam ratsionaalselt, vaid võtab sealt välja registreid, milleni tavakitarristi mõtteraamides olles kunagi ei jõuaks. Usun, et paar aastat veel ning Pärnoja on veel need viimased ebavajalikud elemendid maha koorinud, kust alt tuleb välja tuumakas ambient. Pikk tee pole enam selleni minna. Kaspar Viilup

37
Vera Vice "Far Far Away" (ise välja antud)

Kui Eesti unenäolise popmuusika duo Vera Vice'i eelmisest kahest kogumikust rääkides tuli markeriga alla joonida just unenäolisust, siis "Far Far Away" peal on Verad tõstnud veidi rohkem raskusi teisele, popmuusika poolele. Nii palju kõrvausse ei ole Vera Vice veel oma pigem abstraktsete ambitsioonidega käte vahel valmis voolinud ja ühele plaadile kokku pannud. "Far Far Away" peal on duo mõneti vabam kui kunagi varem, aga täpsem ja konkreetsem, siin-seal on isegi kavalaid muigeid, ja nende näilisel helgusel ei ole ainult sünged alatoonid, vaid see positiivne melanhoolia on suuresti tänu trummide julgemale kasutamisele mitmetahulisem ja tekitab paradoksaalsel kombel – st lugude fokusseeritumale olemusele vaatamata – kuulajale rohkem ruumi nendes ise liigelda ja nurgataguseid avastada. Kõik see sobib popihaldjatele ootamatult hästi ja õnnestub peaaegu veatult. Kutse tantsule, aga hästi aeglasele ja enda sees. Neit-Eerik Nestor

36
Jon Hopkins "Ritual" (Domino)

"Ritual", briti muusiku, helilooja ja produtsendi Jon Hopkinsi seitsmes album, on terviklik teos, mis viib neile väljadele, kus ootavad ees näiteks Brian Eno "Thursday Afternoon" ja "Neroli". See ambientne sümfoonia seob elektroonikat akustikaga, voolamist plahvatustega, meloodilisust müraga. Jon Hopkinsi üksindus ja soolovisioonid saavad mitmetes lõikudes kokku kõige erinevamate koostöölistega - Ishq, 7RAYS, Vylana, Cherif Hashizume. "Ritual" annab teada Hopkinsi pulseerivatest salarituaalidest, mis seisavad Coldplay staadione täitva muusika tagatoas varjus. Andres Noormets

35
Schoolboy Q "Blue Lips" (TDE)

Kui aasta alguses kuulsin, et Schoolboy Q märtsis albumi välja laseb, olin elevil. Endamisi aga mõtlesin, et huvitav, kas see saab olema album, mis mul sügiseks juba meelest läinud või pakub ta ainest ka kauemaks. Pean tunnistama, et ''Blue Lips'' on mind üllatanud ja resoneerib minuga siiani. Lähenesin skepsisega, sest tema viimane album "Crash Talk" (2019) ei jätnud mulle erilist muljet. Too mõjus mulle liiga turvaliselt ja oli kaotanud Schoolboy Q omanäolise energia. ''Blue Lips'' on aga tagasi julge ja eksperimentaalse lähenemisega! Albumi produktsioon on mitmekülgne, mängides ühel hetkel klassikaliste sämplite ja biitidega, järgmisel sekundil sõites aga etteteatamata sisse valjude 808 saundide ja raudse süntesaatoriga. Mõnus. Väga meeldis ka räppari isiklikum lähenemine. Kuulates joonistus Schoolboyle juurde mitu inimlikku külge, mis olid suureks abiks temaga samastumisel. Seejuures ei puudu albumilt räpparile omane bravuur ja energia, mida varasemas loomingus nii armastati. Just see tasakaal klassikalise ja isiklikumat sorti stiili vahel teeb albumi terviklikuks ja nauditavaks. Kui sul meeldis "Oxymoron" või "Blank Face LP", on ''Blue Lips'' kindlasti kuulamist väärt. Album tõestab, et Schoolboy Q on endiselt mängus ja suudab pakkuda midagi värsket ka neile, kes tema loomingut juba pikalt jälginud on.
Taavet Mark Kirja

34
Vampire Weekend "Only God Was Above Us" (Columbia)

Kui koosseisumuutus tähistab tihti ka suunamuutust, siis Vampire Weekend peale Rostami lahkumist (kes küll ka ühes siinse plaadi loos osaline on) drastiliselt kurssi muutnud ei ole. "Father of the Bride'iga" lubati endale küll rohkem katsetamist, aga "Only God Was Above Us" on vääriline vastane 11 aasta tagusele meistriteosele "Modern Vampires of the City". Kannapöörete asemel on jätkatud kammerliku indie-popiga, mille kümneloolise kompaktsuse puhul hämmastab sellesse mahutatud rikkalikkus – sh ka põlvkondade vahelisi konflikte ja huvitavatel aegadel elamist lahkavad sõnad, mis meloodilisest tervikust esmalt välja paistagi ei pruugi. Umbes nagu autoreklaamilik müstika, kus maanteemuhk muutub sisse vaadates mahtuniversaaliks. Asko Astmäe

33
Royel Otis "Pratts & Pain" (Ourness)

"Pratts & Paini" võib hästi lihtsalt kokku võtta kui noortelt (indie-)rokifännidelt noortele (indie-)rokifännidele tehtud plaat. Austraalia uue põlvkonna indie-poiste debüütalbum valmis koos Dan Careyga, kes oli abis Fontaines D.C. esimeste albumite juures ning on töötanud koos ka Black Midi, Franz Ferdinandi ja Hot Chipiga. Neid kõiki võib mingil kujul siit-sealt leida, aga miks mitte ka törtsu Rolling Stonesi või My Bloody Valentine'i või The Brian Jonestown Massacre'it või The Foalsi. Seda bingot võib igaüks ise kodus edasi mängida, kokku saab arvatavasti päris lõbusa listi, aga kuna need viited on erinevad ja tihtipeale ka kokku kuidagimoodi kokku keevitatud, siis Greta Van Fleeti efekti siin ei teki ja bingo mängu keskel on ka momente, millele on raske isegi väga püstistel ninadel vastu panna. Osade jaoks kindlasti liiga entsüklopeediline, osade jaoks mõnus tagasivaade ja osade jaoks täitsa uus maailm, kuhu sukelduda. Neit-Eerik Nestor

32
Ouu "Värvides" (Kurvad Uudised)

Estraadi reinkarneerimisest räägitakse tänavu põhiliselt Haldi kontekstis, aga kas mitte Ouu ei tee oma albumiga "Värvides" just seda sama? Mul on raske uskuda, et Hyrr saaks oma mesimagusa, otsekui kuskilt kadunud ning ilusamatest aegadest pärit lembelauliku häälega meie ette astuda, kui kunagi poleks olnud Uno Loopi, Els Himmat või Marju Kuuti. Kuid samal ajal näevad nad levimuusika mustritest läbi ning ei ürita kuulajat võluda vaid läikiva retroglasuuriga, vaid nende grammi täpsusega välja kaalutud autoripop seisab väljaspool aega ja ruumi. Ouu vahepealne põige ingliskeelsetele, tameimpalalikele uus-psühhedeelia radadele on ka värskes materjalis tunda, kuid siin on samal ajal ka eestikeelset ideaalpoppi, mis võinuks olla edetabelite tipus ka 30 aastat tagasi. Miskipärast ei näe me aga neid lugusid, näiteks tänavuse kodumaise muusika-aasta üht parimat lugu "Mäed" ka praegu tabelites. Ouu mõjub endiselt kui unenägu, bänd, mis on juba aastaid meie kõrval olemas olnud, aga siinsel maastikul pole neile endiselt head kohta. Loodan, et neist ei saa nüüd lihtsalt Florian Wahli taustabänd… Kaspar Viilup

31
Nick Cave & The Bad Seeds "Wild God" (Play It Again Sam)

Nick Cave on imetlusväärselt väsimatu muusik, kes suudab oma loomingus vallutada aina uusi mäetippe. Albumi "Wild God" eufooriline, orkestraalne ja sakraalne kõlamaailm meenutab progeroki kuldaega. Muidugi on see ideaalmaailm cave'ilikult nihkes, tekstid hüplevad mööda mälestusi, fantaasiakatkeid ja kummitusi, kuid muusika pakub intensiivseid idülle ja katarsislike hetki. Koor rõkkab, The Bad Seeds mängib ja Warren Ellise seaded lummavad. Kui Cave'i eelmine suurteos "Ghosteen" oli varjutatud poja kaotuse valusast leinast ning "Carnage" pandeemia süngest suletusest, siis "Wild God" kuulutab lootust ja valgust, kangekaelset, jultunud usku lootusse ja mantrat, et elu ja inimesed on ilusad. Tiia Teder

30
Tont "Raudrohi" (Trash Can Dance)

"Raudrohi" on Lõuna-Eesti suvistes tihnikutes ekslemise muusika. Väekat ravimtaime leidub ka suurlinna apteekide riiulitel, aga oodatud mõju pääseb ikkagi kuulajale ligi kusagil metsatalu rohelusest ümbritsetud hoovis, kus nõgestesse mattunud ja lagunenud kuuri ees tukub kiiktoolis eakas vanaisa, käes Valdur Mikita teos "Lingvistiline mets". Osaliselt ämblikuvõrkudega kaetud aknast kostab katkisest raadiokrapist "Vikeraadiot", mille eetris räägib sugestiivsel häälel nüüdseks juba manalamees Fred Jüssi konnadest ja Eestimaa looduse ilust. Ukse ees peesitab päikeselaigus kass ning sauna all puhkab nastik. Suvises leitsakus kostab kilomeetrite kauguselt päeva ainukese maaliinibussi kaugenev heli, mille tihe tolmupilv peagi varjutab. Sel albumil on omalaadset ambient'i ja leidub teistmoodi dub'i. Tondi muusika näib ka olevat (tihtilugu) ülepakutavast teatraalsusest täiesti vaba ja see on tänasel päeval väärtus omaette. Kui oleks vaid suvi ja soe... Kaido Kirikmäe

29
Mk.gee "Two Star & The Dream Police" (R&R)

Kuigi Mk.gee (loe: McGee) on muusikat avaldanud juba võrdlemisi kaua, sh pikemaid EP-sid ja miksteipe, kirjutanud muusikat näiteks Kid Laroile ja Charlotte Wilsonile, siis debüütalbumini ja koos sellega suurele muusika areenile jõudis ta alles tänavu. "Two Star & The Dream Police" peal kõlavast arusaamiseks tuleks kujutada ette Frank Oceanit, kes polegi üldse Frank Ocean, vaid valge pikkade juustega noormees New Jerseyst, kelle kaelas ripub kitarr. Alternatiivne R&B, kus põhiliseks veduriks lõdva randmega kitarrimäng, mis suure hoolega erinevad kihid kokku tikib. Muljetavaldav debüütalbum ja märkimisväärt on ka asjaolu, et kuigi tänavuses tabelis nii või naa kitarrimuusika domineerib, siis oluline roll on tal ka aasta suurimal R&B albumil. Neit-Eerik Nestor

28
Avemaria "Asjad!" (Degenerate Underground)

"Mis vahe on Avemarial ja Ristel? On see lihtsalt Riste koos bändiga?" küsisin, millele vastati: "Me esitame vahest Riste lugusid, aga mitte ainult, vahest teeme ka Avemaria lugusid. Aga vahest ka Riste lugusid." Saad aru? "Diskoteek" on vist üks eelmise aasta parimaid lugusid üldse. Terve pisiplaat "Asjad!" on ühtaegu naiivne ja küps, sada protsenti kaasahaarav. Ivar Murd

27
Tyla "Tyla" (Epic)

Enne Tyla debüütalbumi ilmumist lootsin, et see n-ö Lõuna-Aafrika Vabariigi läände viimine on muusikaliselt rohkem kaldu esimese poole, on veidi julgem ja provotseerib kuulajat rohkem. Tyla amapiano ja popmuusika segult on maha lihvitud linnatolm, kodukootus, teatav toorus ja teravamad nurgad, log drum'id kolisevad väljapeetumalt ja iseteadlikumalt, ning kuigi LAV-i ja amapiano'ga pakutakse turunduslikel eesmärkidel kindlasti ka veidi üle, mõjub särav aluskiht siiski üllatavalt ausalt. Sümbioos, mille Tyla eri maailmade vahel loob, on peaaegu ideaalses tasakaalus. Eksootika mõõdet ta millelegi ei lisa, käsitleb oma materjali kui täiesti normaalset ja loogilist popmuusikat ning läbi selle käsitluse oma kireva lahuse normaalse ja loogilise popmuusikana kinnitabki. Lõpetaks ehk Tyla enda ridadega, mille ta virutab lauale albumi kõige järsema loo "Jump" alguses – "They never had a pretty girl from Jo'burg / See me now and that's what they prefer". Lauljatari sõnu võiks tõlgendada ehk nii, et Johannesburgist pole muusikataevasse sellist tähte veel lennanud ja nüüd kui see juhtus, tuleb välja, et just seda me vajasimegi. Nii on. Neit-Eerik Nestor

26
Nilüfer Yanya "My Method Actor" (Ninja Tune)

Kui sa kuulad väga palju muusikat, siis lõpuks tekivad paratamatult eelarvamused, millest on raske üle olla. Üht žanri eelistad, teise peale vaatad tõrksa pilguga. Kui on elektroonika, siis on mul kõik kanalid automaatselt lahti ja kõrvad kikkis, laulja-laulukirjutajatele lähenen ikka väga ettevaatlikult. Üritan sellest kõigest üle olla, vahel on väga raske ning ka Nilüfer Yanya on tundunud selline artist, kes ei tohiks mulle meeldida. Aga siis tuleb tal jälle uus singel, mis segab kuidagi nõtkelt kokku nullindate rokki, uuekooli RnB'd, autorielektroonikat, pretensioonitut indie-pop'i, aga ei ole samal ajal ükski neist, ning ma olen müüdud. Vahepeal suudan ära unustada, muutun jälle tema suhtes skeptiliseks, kuniks ilmus superalbum "My Method Actor" ja ma olen relvitu. Pole ka ime, miks minu lemmik plaadifirma Ninja Tune selle enda tiiva alla võttis, sest see on ilmselt tänavuse aasta üks kõige julgemalt tulevikku vaatav autoriplaat, mis ei hakka unistama paremast popmuusikast, vaid esitab kainelt realistliku vaate sellest, milline see olla võiks. Nii võib minusugusest elektroonika-friigist veel kunagi normaalne inimene saada, kui maailmas selliseid plaate rohkem oleks.
Kaspar Viilup

25
An-Marlen ja Boipepperoni "Emotsionaalne elektronmuusika" (Kurvad Uudised)

Kes oleks osanud arvata, et ükskord algab aeg, mil kõige räägitum uus Eesti plaadifirma annab välja terve albumi jagu ekstaatilist klubipoppi? Ja mitte lihtsalt näpuotsaga house'i-tolmu garneeringuks, vaid pigem on tümakanätakas kaetud õhukese popiglasuuriga. Eks see on muidugi tendentslik, sest püüa leida praegu artisti, kes ei tahaks moel või teisel reivist õppust võtta. Kuulge, isegi muidu hirmigav Camila Cabello sai aru, et Boiler Room on huvitavam kui Disney Channel. Bassid on siin, et jääda. Ma vähemalt loodan… Albumi vundamendiks ongi häbitu avastamisrõõm, kus iga lugu on tulvil viiteid ja tsitaate. Mõningad vihjed mõjuvad minu jaoks liiga otsestena – avaloo "10x" kliimaks meenutab Skrillexi ja Fredi mullust hitti "Rumble" ning hetkiti kõlab siit-sealt läbi nii DJ Heartstringi, Kettamat, Mall Grabi kui ka Overmonot –, kuid on ka peenemaid vihjeid briti tantsumuusika eilsele. Enamasti peegeldavad nad küll kõike läbi nüüdisaegsete, n-ö teise generatsiooni reivijate. Kaspar Viilup

24.–23.
Two Shell "Two Shell" (Young)

Kas me võime nüüd teha nii, et kui Charli xcx'i "Brat" oma üsna reljeefse tantsu- ja klubipopiga sai meie kommerts-normaalsuseks, siis äkki järgmine samm olekski see, et Two Shelli hüperboolne ja mitmenäoline post-post-reiv võiks kõlada näiteks Prisma siseraadiost? Muusikaliselt seisab Two Shell korraga mitte kuskil ja igal pool: siit puhuvad üle hüperpopi viimase tuuleiilid, aga neid ei huvita tingimata vastutuules purjetamine ja mustrite lõhkumine, kui neid üldse muusikaliselt defineerida, siis mahuvad nad oma ööeluunistustega kuskile Fred Againi ja Overmono vahele ehk siis on ühelt poolt hästi lihtsad, naiivsed, isegi totakad, teisalt aga julge käega tantsumuusika eilset, tänast ja homset kokku segades. Ja mis ööeluunistus? Two Shell lõikab otsekui vertikaalina läbi meie muusikalise narratiivi, lükkab ümber levinud-kulunud tüüparvamused ning näitab, et öö võib olla ka päeval. Nad toovad reivimustrid päevavalguse kätte, aga ei ohverda grammigi sisust. Rõõmuga tantsiks Prisma riiulite vahel nii nagu homset polekski, piimapakk kaenla all. Kaspar Viilup

24.–23.
Cindy Lee "Diamond Jubilee" (Realistik Studios)

Kui ma oma kaardid elus õigesti mängin ja paari aasta pärast üht osa Fargo seitsmendast hooajast lavastan, siis on selleks ideaalne muusika siin olemas. "Olive Drab" võiks mängida, kui üks tegelane teist autoga jälitab. "Baby Blue" saatel saaks kesklääne femme fatale öisesse Minessota diner'isse sisse astuda. "To Heal This Wounded Heart" sobiks neoonvalgusest kumavasse piljardisaali. FX, helistage mulle! Boonuspunktid pikkuse eest, mis ühtib täpselt rahuliku autosõiduga Tallinnast Kohtla-Järveni. Või vastupidi. Ivar Murd

22
Amyl and the Sniffers "Cartoon Darkness" (Rough Trade)

Austraalia pubipunkist rahvusvahelisele skeenele plahvatanud Amyl and The Sniffersi kolmas album on on seksikas, ohtlik ja lõbus. Keskmine sõrm šovinistidele ja seksistidele. "Cartoon Darkness" teeb terveks, toob mõistuse koju ja toimib paremini kui kümme tassi espressot. Vinguvad kitarrid võib ka andestada. Oleks võinud olla esimesel kohal aasta kokkuvõttes. Tõnu Karjatse

21
Idles "Tangk" (Partisan)

Alustan kohe sellest, et Bristoli post-punk ansambli Idles viies stuudioalbum "Tangk" ei ole nende diskograafiast mu isiklik lemmik. Ärge saage valesti aru, 2024. aastakäigu kontekstis on tegemist korraliku plaadiga, aga olen siinkohal kahjuks üks klišee-kriitik, kes nendib vana kulunud fakti, et "minu jaoks oli parim ikka algusaastate materjal jne". Samas, päris klišee oli ka Idlesi (frontman'i) soov kirjutada uus plaat armastusest ja selle jagamisest ning panna inimesed tantsima. Tihti panevad sellised asjad mind kulmu kergitama, sest kardan, et sõnum ridade vahel on see, et hakatakse süümepiinadeta padupoppi tegema. Jällegi – ärge saage valesti aru! Popmuusika on väga hea! Või noh, hästi tehtud popmuusika..! Aga kui võtta produtsendiks maailma Mark Ronsonite (ta on ka väga hea!) asemel Radioheadi kuulajate ebajumal Nigel Godrich ja kaasata esiksinkusse ("Dancer") näiteks LCD Soundsystemi tüübid, siis võisid kergendatult hingata ka kõige usklikumad (hehehe...) fännid. Idlesi üks tugevamaid aspekte on alati olnud lüürika – sõnum – ja ei see ei ole koos nende nakatava energiaga kuskile kadunud. Endiselt näen silme ees plaati kuulates laulja Joe Talboti punast ja paistes veenidega kaela, hambaarstist kitarristi Mark Bowenit aluspükstes või kleidiga helisid välja väänlemas jne. Ning kindlasti on tegemist nende kõige tantsitavama plaadiga! Lisaks on plaadil päris mitu pärli, nende seas lugu "Roy", kus frontman Talbot oma habrast lauluhäält ilusti kuulajatega jagab. Seega, kokkuvõttes väga nendelik katsetus tantsumuusikaga ja ei ole nad oma hinge kuskile maha müünud. Jon Mikiver

20
Jack White "No Name" (Third Man Records)

Uue Jack White albumiga tekib mul täielik tajunihe. Ma olen kõiki trikke varem näinud, mida ta siin plaadil teab, neid samu kärisevaid-mürisevaid kitarre, vilisevat feedback'i ja hüsteerilist tulevärki kuulsime juba The White Stripesi aegadel, aga mul ei teki hetkekski tunnet, et White üritab mind ninapidi vedada ja sama asja uuesti teha. "No Name" on kahtlemata tema parim sooloalbum, kus puudub vajadus kalduda popi suunas või teha midagi, mis ei ole talle omane. See on kõige jackwhite'ilikum plaat, mida suudate ette kujutada, parimas võimalikus mõttes. Peaaegu nagu Vaiko Epliku "Klišeed", aga lihtsalt ookeani tagant.
Kaspar Viilup

19
Hermanos Gutiérrez "Sonido Cósmico" (Easy Eye Sound)

Ecuadori ja Šveitsi juurtega vendade Alejandro ja Estevani kitarriduo Hermanos Gutiérrez sündis aastal 2015 Zürichis. Nende kerkimine muusikamaailma tähelepanu keskmesse on toimunud orgaaniliselt, nagu päikesetõus Andide kohale. Järjekorras juba seitsmes stuudioalbum "Sonido Cósmico" kombineerib ladina-ameerika kitarrikäike kinomatograafilise atmosfäärikaga. See on teos, mida võib julgelt nimetada kaasaja instrumentalistika tipuks. Või miks ka mitte modernse liftimuusika krooniks. Igatahes, kui see on liftimuusika, siis selles liftis ma tahaksingi elada. Nii et, kes aga Tallinna kõrghoonetest plaanib oma kabiintõstukeid Hermanos Gutiérreze muusikaga ehtida, palun andke teada, tulen sõitma. Nagu ütleb albumi nimigi ("Sonido Cósmico" ehk kosmiline heli) jõuavad vennad stiilisünteesis omamoodi meditatiivse maavälise kõla või teatud kosmilise odüsseiani, jäädes hoolimata eelnevast sümpaatselt introspektiivseks ja intiimseks. Olen inimene, kes väldib hinnanguskaaladel paranoiliselt miinimum- ja maksimumskoore, aga... 10/10. Tarmo Sikk

18
Tyler, The Creator "Chromakopia" (Columbia)

Tyler, The Creatori oktoobris ilmunud seitsmes stuudioalbum "CHROMAKOPIA" vajas aega, et ta süvenenumalt ja rahulikult lahti pakkida. Kui eelmise albumi lõpuloo videos mõrvas autor kõik oma varasemad alter ego'd, siis värske kauamängiva esimene kuulamine ei paistnud seda uue lehe radikaalset pööramist illustreerivat - kõlas justkui juba tuttavalt. Juba järgmisel ringil hakkas teos aga sibulana oma kihte avaldama. Tegemist on visuaalselt elava albumiga, mille iga lugu kutsub vaimusilmas esile filmilindi, mis on albumi nimele vastavalt erksalt värvirikas. Muusikaliselt kohtab muidugi Tylerile omast harmoonilisust ja meloodilisust koos laia žanrimõjutuste ampluaaga, muuhulgas sekka suts Sambia muusikat ja sõjaväemarssi. Tyler lainetab intensiivsemate emotsioonipuhangute ning seejärel rahulike ja malbelt pai tegevate lugude vahel.

Jutustaja rollis on Tyleri ema, kelle pojale õpetus- ja julgustussõnu jagav hääl lõpuks hoopis isikliku ülestunnistuseni rändab. Aeglaselt langeb ka albumi kaanel kujutatud mask Tyleri näo, isiku ja ego eest: ülbe enesekindlus ja maskuliinsus vaheldub sügavalt introspektiivsete, avameelsete ja raskete teemadega. Sealjuures jagab ta oma ehk isegi üllatavalt küpset ja tasakaalukat mõttemaailma. Võib-olla on LA lemmik goofball - kelle rõõmuks, kelle kurvastuseks - suureks kasvanud. Õnneks sealjuures lollitamist unustamata.
Eva Johanna Lepikov

17
Karl Killing "37" (Warner Music Finland)

Killingust on saanud üks huvitavamaid ja Eesti kontekstis haruldaselt läikiva käekirjaga popmuusika produtsente. Ta on olulisel määral arenenud laulukirjutajana ning haaranud ka kontrolli oma vokaalinstrumendi üle, saanud aru selle tugevustest, selle piirangutest ning õppinud seda vastavalt töötlema ja sellega ümber käima. Kõige selle tunnistuseks on nüüdsest album "37", kus Killing neid võite tähistab, ette näitab ja tundub, et paneb maha ka märgi või vähemasti suunise Eesti popmuusikale. Kultuurikriitik Tõnis Kahu ütles kultuuriportaalile, et tänaseks Eesti popmuusikud saanud aru, et ideede varastamises ei ole midagi halba ning oskus mängida kuulajatena omandatud klišeedega on märk popmuusika tervisest. Ja Killingu debüütalbumi kohta kehtib see eriti hästi. Kuigi viiteid on plaadil nii palju, et neid ei jaksa kokku lugedagi, siis paradoksaalsel kombel tekitab see (eriti eestikeelsena) mingi värskuse, täites tühimikku, mille olemasolust me enne ehk teadlikud ei olnudki. Samal ajal rõõmustab, et ilma järeleandmisi tegemata, võrdlemisi sirgjooneliselt ja paaniliselt kuhugi tormamata on võimalik Eestis nii kvaliteetset popmuusikat välja anda (ja seda ka kuulata). Eks aeg näitab, kas maha pandud märk on võrreldav näiteks Jüri Pootsmanni debüütalbumiga "Täna" või mitte. Hetkel igatahes nii tundub.
Neit-Eerik Nestor

16
Vaiko Eplik ja Eliit "Lähen müüjaks" (Mortimer Snerd)

Kuigi "Lähen müüjaks" on Epliku esimene, mis valmis koos tema pikaaegse ansambliga Eliit, on see ikkagi eelkõige duett Betti Alveri ja Epliku vahel. Nii kõlas kui ka lugude struktuurides on küll omajagu teistsugust, Epliku kontekstis natukene uutmoodi õhku, mille võib äkki kirjutada just bändiga koos loomise arvele, siis lõppeks jääb muusika saateks Epliku ette lauldud Alveri luuletustele, mis on ilmselges rambivalguses. Huvitavust lisab see, et tänu sellele või selle tõttu kuuleme Epliku esitustes uut külge, mis tundub olevat enamasti tingitud algmaterjali vormist, aga miks mitte ka tekstide sisust või hoopis aupaklikkusest materjali ja autori vastu. Esitused on väljapeetumad, konkreetsemad, puhtamad, tihti ühekihilised, viisakamad. Tugevaim on "Lähen müüjaks" enda kõige hapukamatel hetkedel – muigav ja natuke purjakil "Oh jeerum", paradoksaalselt pingeline "Ma nägin und" või nimilugu, mis kasvab ootamatult suureks ning koos kitarrisoolodega üha teravamaks ja kandilisemaks muundub. Ometi ei tahaks siinkirjutaja veel nii lihtsalt lasta Eplikul emeriit-muusikuks hakata, ning jääb tahes-tahtmata lootma, et Eplik veel kunagi leiab iseenda universumis teravaid nurki või avastamatu paiku, kus teha ka album, mis ei ole lihtsalt hea ja tugev Epliku album, nagu seda on "Lähen müüjaks", vaid mis tahab trügida ka tema diskograafia põhjal tehtud edetabeli etteotsa. Neit-Eerik Nestor

15
Luurel Varas "244 ALF" (ise välja antud)

Mäletate veel umbes kümme aastat tagasi kogu alternatiivelektroonikat defineerinud future bass'i? Otsa tegid lahti Rustie ja Hudson Mohawke, kellele järgnesid peagi Flume ja Mura Masa, tungides pimedatest nurgatagustest ka peavoolu. Otseselt ei ole see saund kuhugi kadunud, aga see sulas märkamatult meie tantsumuusika reaalsusesse, mistõttu selle paigutamine mõttelisele muusikalisele arengukõverale on üha keerulisem. Meie oma Luurel Varas tuleb siin appi. "244 ALF" eirab trotslikult muusikalist nüüdisaega. Ta hüppab tagasi kuskile 2010-ndate algusesse, mil tantsumuusikat võis kirjeldada selliste sõnadega nagu "kliiniliselt plastiline" või "meeldivalt karge", ent ei ürita seejuures kangekaelselt retro tuules purjetada. Päkapikudisko reinkarnatsioon on future bass'ile ka ainult kasuks tulnud, sest kuigi need motiivid, millega Varas plaadil mängib, on tihti üks ühele tollest ajast üle tõstetud, mõjub see nu trance'i kõrval kui täielik futurism ja tulevikumuusika. Kaspar Viilup

14
Billie Eilish "Hit Me Hard And Soft" (Interscope)

Mõneti võis ehk juba eelmise albumi, vahepeal ilmunud EP "Guitar Songs" ja "Barbie" loo põhjal ju aimata, et Eilish jõuab uuel plaadil oma sellises mahus unenäolis-melanhoolsete laulja-laulukirjutajalike lahendusteni, aga mõistes, et see päriselt nii ongi, mõjus see siiski veidi üllatavalt. Terve plaadi vältel ja iga kord, kui album uuesti käima läheb, ei jõua ka ära imestada kui täpselt ja nüansirohkelt kõlab produktsioon, sealjuures kliinilisusesse või kitši vajumata, midagi ei läigi liiga eredalt, tummised bassivoodrid, mis õrnemaid juppe ning Billie vokaali kaitsevad, on samuti väga täpselt omal kohal ning ükski element ei manipuleeri kuulajaga ega ürita talle selgeks teha, mida tunda, vähemalt tajutavalt mitte. Nii rohkelt haavatavust ja emotsiooni täis laetud muusika puhul on see väga haruldane. Eilish on enam-vähem lõplikult visanud üle õla ka oma üle-moka-laulu ning on vokalistina tunduvalt ekspressiivsem. Tulemuseks Eilishi album, mis lõikab kõigist kolmest kõige teravamini ja mille eilishilik traagika on kõige peenemalt ja mõjusamalt välja mängitud. Neit-Eerik Nestor

13
Kim Gordon "The Collective" (Matador)

Ja ongi nii, et Tyler, The Creatori ja Kendrick Lamari kõrval andis aasta kolmanda kõige olulisema hiphopalbumi välja 71-aastane Sonic Youthis tegutsenud Kim Gordon. Paugutas Gordon mõneti kõvemini kui hiphopis alaliselt tegutsevad eksperimenteerijad, "The Collective'i" mürase roki sees on nii vanakooli USA lõunaosariikidest, täitsa puhast trap-muusikat, "Yeezust" ja avalugu võiks ju täitsa vabalt olla samaaegselt nii Kim Gordoni kui Playboi Carti lugu. Selle kõik mängib Gordon välja energia ja toorusega, millele konkurentsi pakkusid tänavu vähesed. Neit-Eerik Nestor

12
Valge Tüdruk "Emo G" (ise välja antud)

Etenduskunstnik Elina Masingu alter ego Valge Tüdruku debüütalbum on kindlasti selle aasta üks olulisemaid. Mitte ainult sellepärast, et on laiendanud nii paljude kodumaiste kõrvade arusaama popmuusikast ja pritsib nahaalsuse ning julgusega neid absurdijanuseid eestlasi, kelleni Florian Wahl tiheda graafiku tõttu ei jõua, aga oluline ka oma pooldava mõju pärast – on neid, keda ajab närvi ja kes ruttavad küsima, et mis muusika see üldse on. Nende vastas seisab jällegi punt, kelles ei tekita näiteks viie minuti jagu seksiteemalisi pun'e ühtegi küsimust. Aga mõneti on õigus mõlemal, sest esimest reaktsiooni Valge Tüdruk kindlasti natukene ka ootab, aga kõige otsesemas mõttes muusika-album see ehk polegi ja vajab enda ümber konteksti, mille saab kõige kompaktsemalt kätte Valge Tüdruku kontsertidelt. Kui kellelegi ei jõua juhtumisi paisutused ja liialdused ainult kõrvade kaudu kohale, siis laval tõmbab Masing nendele enda keel-põses-olemisega joone alla ning tasandile tekivad reljeefid, mida kombates ka muusika (või isegi kogu ettevõtmise mõte) ennast paremini kätte annab. Selle taha ei saa plaat küll lõpuni peituda, aga album ja laiv käivad tõesti tugevalt käsikäes ning see mis, albumil veidi visandlikuks jääb, saavutab laval oma tõelise vormi. Lisaks saab Valgele Tüdrukule välja jagada ka auhinna nüüd juba selle aasta parima laulurea eest, igavikuline tõdemus kõlab loo "Tere, päevik!" bridge'is: "Olen ilus, aga kahtlused jäävad". Neit-Eerik Nestor

11
Night Tapes "Assisted Memories" (Nettwerk)

Mul on juba ammu Night Tapesi osas hirm: nüüd nad peavad halva loo tegema, pole võimalik, et keegi nii palju kordi järjest täppi paneb. Hirm kasvab iga uue looga, sest nad õnnestuvad ikka ja jälle, uuesti, uuesti, uuesti. Samal ajal on mul väga keeruline lahti seletada, miks nende muusika minu peal toimib, sest siin on kõik kuidagi lihtne, mitte miski ei jää saladuseks, küünikutele võib nende värske lühialbum "Assisted Memories" kõlada isegi triviaalsena. Sellist sama neoontuledes sõitu läbi öise Londoni oleme ju varem kuulnud! Õdusad sündid, udused vokaalid, tantsupop par excellence. Kui tänavu spekuleerisime Sabrina Carpenteri "Espresso" kohta, et millisest popmuusika salaseltsist talle see võidu-retsept usaldati, siis sama vandenõuteooriat võib sepitseda ka Night Tapesi kohta, sest sõrestik oleks neil kõigil lugudel justkui samadest elementidest kokku laotud. Peotäis glamuuri ja tähesära, näpuotsaga produktsiooni võlutolmu, pisut intiimsust ja siis hunnik salajasi komponente, mille olemasolust teavad vaid nemad. Iiris Vesik teeb Londonis Eesti parimat bändi, aga võib-olla polekski võimalik sellist muusikat siin koha peal teha. Ilmselt polekski. Seega lepime siis sellega, et parim kodumaine popmuusika sünnib kuskil meist veidi kaugemal. Kaspar Viilup

10
Haldi & ans Flamingo "Õige aeg" (Funk Embassy)

Nõukogude estraadi-soul'i taastulemine on kogunud hoogu aastast 2015, kui plaadifirma Frotee andis 7-tollisel vinüülil välja Velly Joonase 1980-ndate salvestuse "Stopp, seisku aeg!". Viited sellest vallast kõlavad jõuliselt läbi ka Haldi & ans Flamingo lühialbumil. See pole juhuslik. Kollektiivi frontwoman Haldi Välimäe on 1960–1980-ndate muusikat põhjalikult uurinud ja sünteesinud; tema teene on näiteks 2023. aasta üks parimaid väljalaskeid, Marju Kuudile pühendatud "Marynile / For Maryn". Albumi "Õige aeg" kuus lugu tabavad Els Himma, Heidy Tamme ja Marju Kuudi hõngu, kuidas kõrva hakkavad ka nüüdisaegsed märksõnad, nagu L'Impératrice ja Khruangbini eklektiline pillerkaar. Plaati on seega keeruline ajajoonele paigutada. See on hea märk ajatust headusest ja lähen hea meelega selle helirännakuga kaasa.
Johanna Maria Mängel

9
Röövel Ööbik "Transcent" (Umblu)

"Transcent" ei ürita ega tahagi üldse "kuskil" olla või "midagi" teha, ehk on ta isegi laisk? Seda siis kuidagi süvaolemuslikult või lähtepunktilt, mitte teostuselt, ja laiskus on ju praegusel hetkel väga värskendav. Samas – arvestades nõtkust, eneseteadlikkust, ülbust ja kohatist uduloori, mille saatel ja varjus suurem osa produktsiooni tatsub, võiks arvata, et kavalalt tahab ka teostus laisana näida, aga see siiski ei õnnestu, sest kõik voolab väga täpselt. Bensiin "Transcenti" mootoris on lõputud tõnupedaruismid, mis vist mitte kunagi igavaks ei muutu või siis vähemalt külmaks ei jäta. Pedaru vingerdab, rähkleb ja jookseb mööda käike ja labürinte, mis ta alla laotud on, ja selles hullumeelsuses tekib alati mingi veider loogika või gruuv. "Transcent" suudab tekitada haruldase tunde, et äkki ei olegi kiire kuskile? Äkki mul on tegelikult üldse suva sellest mis-iganes-suvalisest-asjast? Sest tegelikult vahet ju pole. Album on nii plastiline ja terviklik, et iroonilisel kombel võib ta tänu sellele panna käima näiteks kolmandast loost ja kuulata seitsmendani, siis lahkuda, veidi hiljem panna käima viimased kaks lugu ja liikuda sealt tagasi algusesse. Muusika loodud mull on alati olemas, käib lõputu karussellina ringi ja peale istuda või maha astuda võib iga hetk ja efekt jääb alati samaks. Neit-Eerik Nestor

8
Jamie xx "In Waves" (Young)

Nende kuulajate jaoks, kes tutvuvad Jamie xx'i loominguga esmakordselt just albumi "In Waves" kaudu, võib kõik tunduda normaalne ja selge: taas üks briti produtsent, kes defineerib ümber klubikultuuri ajalugu, annab sellele oma kommentaari, röövides sellelt kohati vägivaldselt funktsionaalsuse ja järgmisel hetkel tõstes selle globaalsete mõjutuste ning funk-tulevärgiga hoopis kosmose piirile. Samas on selle albumi mõistmiseks oluline tajuda Jamie' loomingulist kriisi, millega ta aastaid silmitsi seisis: The xx'i kammerlikust indie-popist liikumine sooloartistini kulges debüütalbumil "In Colour" otsekui valutult, kuid sealt edasi oli tal raske liikuda. Kahe albumi vahele jäänud üheksa aastat on pakkunud erinevaid eksperimente, millest nii mõnigi on mõjunud kui kinnisilmi kõmmutamine suvalises suunas, nüüd aga mõistab Jamie, et tal pole vaja enda minevikku vägivaldselt varjata. Uuel plaadil on koos kõik need erinevad eklektilised näod, mida ta karjääri jooksul näidanud on, kuid see kõik kõlab hästi kokku, sest introspektiivsusest võibki täiesti vabalt sekundiga ekstaasini liikuda. Loodan väga, et järgmist plaat ei pea nii kaua ootama. Kaspar Viilup

7
Jessica Pratt "Here in the Pitch" (City Slang)

Jessica Pratt suutis taas, viis aastat pärast 2019. aasta "Quiet Signsi", näidata, milline võiks olla folkmuusika nägu tänases päevas, tehes samal ajal järjekordse ninanipsu ka kõige suurematele folgiallergikutele. Viie aasta taguse ajaga on Pratt keeranud kõik veel pisemaks, veel hüpnootilisemaks, veel kammerlikumaks, aga nii et tulemus mõjub aina tugevamana. Ega kui hästi ei kuule, mis räägitakse või lauldakse, siis tulebki üks kõrv ette pöörata, suunata kogu ajutegevus selle ühe kõrva vastuvõtjatesse ja isegi hinge kinni hoida. Ja niimoodi oledki äkitselt ja kogemata Pratti vormilt pisikese, aga hingelt suure muusika alla mattunud. Kõik, mis siin kõlab, on ühelt poolt hästi vana ja tuttav, võib-olla isegi lõputuseni ära leierdatud, aga mingisuguse, minu jaoks veel seletamatu "miski" abil suudab Pratt oma muusika jätta kuhugi aja kohale rippuma nii, et sa ei tunne ennast hõljuvat mitte ainult 1960. aastates, vaid oled samal ajal ka 70-ndates, 80-ndates jne kuni aastani 2124 välja. Pratti vokaalid võivad välja voolata nii ajaloo esimesest raadiost kui ka galaktikavahelise takso kõlaritest, kui sagedused natuke sõlme lähevad. Saab olema põnev näha, kuhu suudab Pratt oma folgi välja viia järgmisel albumil, sest kuskil peab ju piir olema. Või ei? Neit-Eerik Nestor

6
Kendrick Lamar "GNX" (pgLang/Interscope)

Usun, et ma ei ole ainus, kellel tekib superstaaride superhaibitud superalbumite vastu ühel hetkel ületamatu trots. Jah, minu eelmise aasta album oli Beyoncé "Renaissance", kuid erand kinnitabki reeglit! Kendrick Lamari viimaste albumitega on mul olnud just see sama, et kõik ütlevad: see peab sulle meeldima, see on oluline, kuula ja naudi nüüd, kiida, ülista! Ei viitsi. Mulle tundub veidi, et Lamaril endal sai ka sellest ebajumala staatuste villand, ta ronist troonilt alla ning viskas ilma hoiatamata maailma ette albumi, mis on täiesti… suvaline. See ei ole mitte hinnang muusikale, vaid lihtsalt "GNX" ei vasta ühelegi ootusele. Muusikaliselt kõlavad need taustad pigem midagi sellist, millega tegeleti hiphopis aktiivsemalt kümmekond aastat tagasi, Lamar laulab kohati täiesti lollakalt, isegi karikatuurselt ja kogu album on häbitult lõbus, nii Lamari enda kui ka kuulaja jaoks. Võib muidugi küsida, et kas see kauamängiv andis midagi juurde "Not Like Usile", mida julgen nimetada aasta kõige olulisemaks looks? Ilmselt mitte, aga "GNX" oli tõenäoliselt vajalik käiguvahetus Lamari enda jaoks, millega ta astus paar sammu tagasi ja defineeris oma edasise karjääri veidi ümber. Kaspar Viilup

5
Florian Wahl "Flo Raadio" (ise välja antud)

Ja ongi aasta albumite hulgas ka esimene (inimese kureeritud) AI-album. Luksus, mida saab lubada endale Eesti artistidest vast ainult Florian Wahl, arvestades kui paljude karakteritena Wahl varem oma lugudel esinenud on, kui palju oma tämbri ja esitustega mänginud ning sinna vahele ka erinevaid roboteid seganud on. Sellega on ta tekitanud piisavalt segadust, võidelnud välja piisaval hulgal vabadust ja loonud enda ümber teatavat müstikat, mis võib tema loomingu kontekstis "ebanormaalsest" normaalse mulje jätta. Peale "Flo Raadio" kuulamist tuleb tõdeda, et kui üldiselt valitseb ehk hirm selle ees, kuidas AI inimesed enda alla matab, siis Wahl suutis seda koletist selle tänasel kujul väga edukalt taltsutada, see kõigest enda eneseväljenduse tööriistaks taandada ja näidata, et loovus ja omanäoliseks artistiks olemine maksab midagi ka ajal, mil me kõik võiks Sunost samamoodi laule välja lasta. Lisaks on "Flo Raadio" järjekordne eluterve kiil, mille Wahl meie reaalsusesse viskab. Ütleksin, et seekord veidi lõdvema randmega ja natuke rohkem muuseas, kui eelneva kahe albumi puhul, kuid värskendav on ta sellegipoolest. Aga siin tuleb ettevaatlikult navigeerida, sest AI-kaev võib väga kiiresti ära kuivada. Ütleksin isegi, et "Flo Raadioga" juba ära kuivaski st et selle kõrvale teisi üha humoorikamaid AI-albumeid me ei vaja ja album võiks pigem olla laagriplats tundmatuses, kus hulljulged koguneda saavad, et uusi radu avastamas käia.
Neit-Eerik Nestor

4
Ajukaja ja Mart Avi "Death of Music" (Porridge Bullet)

Avi, kes jõudis kaks aastat tagasi "Blade'i" peal välja tema muusika tuumas alati hiilanud popiteemandile, pani selle kõigile vaatamiseks-imetlemiseks välja ning lihvis särama erksamalt kui kunagi varem, võttis tänavu kätte suure haamri, mille Ajukaja talle ulatas, ning lõi selle teemandi kuueteistkümneks üks tund ja kuus minutit kestvaks väikeseks briljandiks, mille sära sugugi ei tuhmunud. Kaos on uus kord, vesi on uuesti sogane, reegleid ei ole ja kui Avi kõige pikem album läbi saab võib kuulajatki vallata tunne, et on haamriga näkku saanud, sest igal pool sillerdav briljandipuru võtab silme eest kirjuks ja paneb pea ringi käima. Albumi lõpus kõlav "Ajukaja & Me" kõlabki natukene nagu lohutus, väike pai entusiastlikule kuulajale, kes nüüd proovib oma nime ja nägu meenutada.

Sest kogemust, mida "Death of Music" pakub, võibki võrrelda põrgulikus veepargis suurde tumedasse veetorru sisenemisega, aga ega keegi pole hoiatanud selle eest, mis sind seal ees ootab ja et välja sealt niipea ei pääse. Kohati libised sa meeletu kiiruse ja eufooriaga, kohati peksab suur hoog sind vastu toruseinu, ühenduskohad tõmbavad nahka marraskile, mõni hetk on kottpime, teine jälle ülevalgustatud, vahepeal avastad, et oled üldse seisma jäänud ja kuulad hirmuga, kuidas kajavad selja taga kiirelt sinu poole vuhiseva inimese hõiked. Samal ajal kõlab su seljaajus lakkamatult muunduv Avi, kes on viimasel albumil vast ekspressiivsem, cheeky'm ja kuratlikum kui kunagi varem, ja kes sind õrritab, meelitab või su peale räuskab. Ja olgugi, et teisest otsast välja jõuad veidi räsituna, siis tead, et sarnast adrenaliinilaksu on raske kuskilt mujalt saada. Nii et otseloomulikult lähed sa uuele ringile, aga nüüd juba natukene teadlikumalt ja järgmine kord veel teadlikumalt, kuni lõpuks oled teekonnaga sina peal, tead, mida oodata ja kuidas end järgmiseks kurviks valmis panna. Ride of your life! Neit-Eerik Nestor

3
The Cure "Songs of a Lost World" (Polydor)

Ilmselt ootasid mitmed 1. novembrit ja kui pärast 16-aastast pausi ilmus The Cure'i uue albumi esimene singel, siis kasvas elevus veelgi. "Songs of a Lost World" on justkui puuduv pusletükike nende 1980–1982 avaldatud triloogia küljest, ja "Alone'i" üks sõsarpaladest ongi "Faith". Kuid "Songs of a Lost World'i" paaristeos ja lähim sugulane on ikkagi The Cure'i gothic rock bängeritest tulvil tippmark "Disintegration". Olgugi, et "Songs of a Lost World" ei tekita nii palju külmavärinaid ega lõika nii sügavale kui "Disintegration", lööb selle suurepärane kõla pahviks. On mahlakust ja värskust ja samas ka tuttavat loo-alguses-mitu-minutit-instrumentaali-ja-seejärel-vokaal struktuuri, mis on ilmeksimatult The Cure. Ja see vokaal! Kui ma poleks paar aastat tagasi oma silmaga näinud ja kuulnud, siis ei usuks, et 60+ vanuses on Robert Smithil endiselt niivõrd võimas ja nooruslik hääl. Üks The Cure'i parimaid albumeid. Lihtsalt puhas ilu, valu ja melanhoolia.
Hele Priimets

2
Charli xcx "Brat" (Atlantic)

Selleks aastaks oli olukord selline, et Charli xcx, kes pakkus nii muusikale väga lähedal kui ka kaugemal seisvatele inimestele selle aasta arvatavasti kõige suurema popkultuurilise narratiivi või momendi, jõudes kohtadesse, kus ei oleks kunagi osanud oodata teda näha, see sama Charli xcx ei painuta oma muusikaga enam nii jäikasid norme kui varasemate plaatidega. Paljuski on need normid juba iseenesest järgi andnud, ta teeb ka ise rohkem kompromisse ega ole popmuusikakaalul lihtsalt healoomuliseks raskuseks, mis ei lase sellel "valele" poole kreeni vajuda, vaid avastas järsku, et piirid on nihkunud nii, et (peaaegu) kõige keskel seisabki tema. Selle vastutuse kandis ta välja ilma igasuguste probleemideta, sest ei võta "Bratiga" kokku ju mitte ainult enda senist loomingut, vaid hüperpoppi ning viimastel aastatel popmuusikasse sisse voolanud elektroonilist tantsumuusikat laiemalt. Usutavasti on üks oluline ja defineeriv monument püsti pandud. Kas igavene ja kanooniline? Ma julgeks arvata küll, aga seda näitab – õigus! ära arvasite – aeg. Igatahes on ta monument hüperpopile, ja äkki hoopis esimene paljude seast, mida nüüd "Brati" tuules vorpima hakatakse või mille kõrvale nüüd tippvormi saavutanud Charli XCX neid ise ehitama hakkab. Neit-Eerik Nestor

1
Fontaines D.C. "Romance" (XL)

Iiri post-punk'i ­bänd Fontaines D.C. on läinud album-albumilt ja kontsert-kontserdilt järjest paremaks ja küpsemaks. Nad on bänd, kes põimib sujuvalt poeesia ja raevu, endassesüüviva mõtiskluse ja kobrutava energia. Nende augusti lõpus ilmunud neljas album "Romance" polegi nii väga post-punk, kuigi see stiilimääratlus on neile kuidagi külge kleepunud.

Nad kolisid Londonisse elama, plaadistavad legendaarse plaadifirma XL all ja produtsenditoolil istub James Ford (Depeche Mode, Blur, Pet Shop Boys). Nad on sütitavad, personaalsed ja samas kuidagi monumentaal-massiivsed ilma pateetiliseks muutumata. Nende otsekohene ja haarav muusika on piisavalt peenekoeline, detailitihe ja kõnekas. Nad on suurepärane kontsertbänd, nagu seda oli võimalus kõigi fännidel oma silmaga näha mullusuvi Riias, mis oli lähim punkt Eestile, kuhu nende uut albumit reklaamiv tuur küündis.

Tüübid näevad välja umbes nii, nagu oleksid nad vahetult enne kontserti jooksnud kinniseotud silmadega rõõmsalt läbi mõne teise ringi poe ja haaranud sealt riiulitelt, mis aga pihku juhtus. Lohvakad T-särgid, suvalised plätud, dermatiinist tagi, seelik… Samas on sageli tegemist tippdisainerite loominguga, aga see näiline hooletus on lihtsalt nii röögatult cool! Mul on nende Riia kontsert hästi meeles. Solist Grian Chatten on väga karismaatiline ja võimsa auraga mees ning rokilaval annab see eriti vahetult tunda.

Seda viisikut on nimetatud sageli oma põlvkonna põnevaimaks ja omapäraseimaks kontserdibändiks ning ühtlasi traadimuusika päästjaks. Sellele väitele on keeruline vastu vaielda ning miks peakski. Nad menetlevad oma loomingus olulis-elulisi teemasid, nagu identiteet ja ühiskond. Globaalse tuleviku suhtes on Fontaines D.C. pigem mõõdukalt ettevaatlik. "Romance'i" esimest korda kuulates oli selge, et nad võtavad oma muusikat väga tõsiselt, ennast ehk mitte nii väga. Fontaines D.C. heliseb ja müriseb naudingu ja kaose vahelises põnevas ruumis. Kohati suisa ülbelt enesekindel ja salvavalt otsekohene, samas haavatav ja melanhoolne. Margus Haav