Kuna viimase aasta jooksul olen ühismeedia vahendusel kogenud päris mõnekümne minuti jagu Coldplay suurejoonelisi kontserte, siis sai uudishimu minust jagu ja panin "Moon Musicu" ikkagi peale, olgugi et pärast katastroofilist 2021. aasta albumit "Music Of The Spheres" tundus, et Coldplay võib lõplikult maha kanda.

"Moon Musicu" peal päris 2021. aasta tasemele ei langeta. Albumile on küll appi võetud produtsent Jon Hopkins, kellega koos valmisid bändil ka albumid "Viva la Vida" ja "Mylo Xyloto", aga tema kohalolul ei tundu enam peale päris viisakat avalugu (ja vikerkaare-emoji-nimelist(!?) lugu) suurt tähtsust olevat ning peaaegu hetkega võtab võimust ideede puudus ja vaimulaiskus, mille tulemuseks tühi ja maitsestamatuse käes vaevlev raadiopopp.

Seda võib ilmestada näiteks eepiliste ambitsioonidega self-help-astumine "We Pray", mis kõlab nagu mõne suure spordivõistluse tunnuslooks kirjutatud inspiratsioonipauk, mis isegi korralduskomitee ametnike jaoks törts liiga labaseks jäi, või asjaolu, et esimesest viiest laulust neljal (albumi peale kokku kuuel!) jõuab Chris Martin välja la-la-laatamiseni, mis mõjub kokkuvõttes nii häbituna, et tunduks nagu ideetust enam isegi ei ürita varjata, vaid see on täielikult omaks võetud.

Veel aasta aega kestvale tuurile mõeldes on muidugi lihtne, kui uutel lauludel pole liiga palju sõnu, vaid staadionil kaasalaulmiseks piisab niisama järjepidevast lälisemisest, aga selle eesmärgiga vähegi tõsiseltvõetavat plaati on see-eest väga raske kirjutada.

Külalisesinejate (Nigeeria artistid Ayra Starr ja Burna Boy ning Nigeeria juurtega briti räppar Little Simz) toel üritatakse ennast vist lülitada ka Aafrika muusika buumi lainele, aga sellega ei ole ka viitsitud minna kaugemale kui kaasata need mõned ilmselged, end juba rahvusvahelisel turul tõestanud nimed, keda Coldplay keskmisest agressiivsema väikelapse kombel nagu viisnurkasid läbi ruudukujulise augu surub ning enda vikerkaarevärvilise ja igavesti heatujulise hakklihamassiga liidab.

St et külalisartistide omanäolisus, mis võiks maitsetusse ja paar tundi pühapäevahommikusel sünnipäevalaual kuivanud kringlisse, kus on niigi rosinate ja jõhvikatega koonerdatud, veidike vürtsi ja särtsu lisada, nullitakse täielikult.

Paari loo lõppu ("Jupiter" ja "Aeterna") on lisatud ka Lõuna-Aafrika Vabariigis (mitte 6500 kilomeetri kaugusel Nigeerias) elavate suulude keeles kõlavad koorilaulujupid, millel laulude outro'des samuti suures pildis mitte mingit tähtsust ei ole, Coldplay maailma kuidagi ei avarda ega "Moon Musicu" haaret globaalsemaks tee. See kõik lisab plaadile ka veidi "Aafrika on mu lemmikriik"-stiilis küünilisust, mida "Moon Musicul" ammugi vaja ei olnud.

Kui üldse ei mõtle ega teadvusta, millega su kõrvu täidetakse, siis füsioloogilist vastureaktsiooni "Moon Music" ei tekita, aga kui hetkeks süveneda, siis paljastab end (tänaseks juba mõneti Coldplay identiteediks saanud) identiteeditu lääguse kaev, kus Coldplay juba mõnda aega koos ülejäänud raadioroki armaadaga (One Republic, Imagine Dragons, Maroon 5) vaevleb ja kust väljaronimiseks maailmaturnee edu neile eriti suurt indu, inspiratsiooni ega põhjust muidugi ei anna.