Alustuseks huvitab mind see, mis tunne on tegelikult oma albumit algusest lõpuni kuulata? Mitte selleks, et kontrollida, kas testpress või miks oli õige, aga just koos seltskonnaga nagu just Raadio Tallinnas lõppenud ühisel kuulamisel.

Selline väga ärev ja samas hea tunne. Ikka lähed kuidagi pabinasse, kui lõpuks teised ka kuulevad. Samas oli ka teatud enesekindlus, sest õnneks ma teadsin, mis iga järgmise nurga taga ootab. See annab mingi eelise.

Pealtnäha oled sa enesekindel mees, kellel kunagi sõnadest puudust ei tule, aga selles albumis on peidus ühe naise, ühe luuletaja suured tunded ja päriselu. Kui palju sa sellega samastusid ja kui palju tundeid läbi elasid selle teekonna jooksul? Mida Betti Alver sinuga tegi, kui see album lõpuks valmis sai?

Seda näeme edaspidi mõne tulevikuprojekti pealt, millise jälje jätab see näiteks minu enda kirjutatavatesse tekstidesse. Mäletan, et kui Andres Ehini tekstidega töötasin, siis imbus nendest miski juuretisena ka minu enda loomingusse ja sinna tulid võib-olla sellised kujundid, mida seal varem ei leidunud. Nii et eks seda mõju saab alles näha.

Aga mis puudutab seda Alveriga nii-öelda koos elamist, siis see oli päris intensiivne, sest nende kahe–kolme kuu jooksul, mil seda albumist salvestasime, lugesin ma keskmisel kaks või kolm korda nädalas läbi kõik tema luuletused ja otsisin kandidaate, tegin märkmeid, teste. Sinna juurde veel ka tema elulugu ja muudki. Väga intensiivne ja inspireeriv aeg minu jaoks.

Jõudu ja julgust andis see, et Alverit ju ennast meie seas ei ole, temaga konsulteerida ei ole võimalik, aga tema mälestusteraamatus oli korduvaid katkeid, kus ta on ise intervjuudes öelnud, et eelistas oma loomingut meeste esitatuna. Temalt tuli ka selline tsitaat – "hing ei kanna seelikut ega pükse".

Tean, et oli ka selline juhus, et 80-ndatel valmistasid Jaan Tätte ja Maria Advjuško ette luuleõhtut Alveri loomingust. Nad viidi talle külla ja ta oli Advjuškot täielikult ignoreerinud ning pannud Tätte enda parema kõrva äärde istuma. Tätte luges talle siis terve aeg luuletusi ja esitas oma laule Heiti Talviku tekstidele ja lahkudes kinkis Alver talle Heiti Talviku piibu. Aga Advjuško ei saanud midagi ette lugeda. See andis natukene sellise müksu, et ma arvan, et Alverile oleks meie tehtud võib-olla meeldinud.

Miks Betti Alver? Kuidas see kõik paisu tagant välja sai, sest see album, nagu sa kirjeldasid, valmis ülilühikese ajajooksul. Nii kirjutamise kui salvestamise protsess.

Jah, aga hoovõtt oli väga pikk. Tegelikult kaks kõige esimest lugu albumil olid sellised lood, mille peale olin ikka juba paar aastat mõelnud, aga ei leidnud võtit, kuidas need viisistada. Aga need kaks teksti, "Pigilind" ja "Lähen müüjaks" mõlkusid kogu aeg meeles.

Nimilugu "Lähen müüjaks" on nii rabavalt kaasaegne. Juhtusin seda lugema täpselt sel nädalal, kui Türgis oli suur maavärin, mida mainitakse ka selles tekstis. See on Alveri enda lapsepõlvepilt, kuna ta ju elas sisuliselt Jõgeva raudteejaamas või selle kõrvalmajas, isa oli raudteeametnik ja siis see tekst ongi pilt tema lapsepõlvest, mis on nii aktuaalne ka täna. Sealt hakkas see idee kuidagi minu jaoks hargnema ja kasvas kinnisideeks. Mida enam ma Alveri kohta teada sain ja mida rohkem teda lugesin, seda enam see kõik kuidagi nakatas ja haaras mind.

Mulle tundub, et sulle sobivad tekstimeistrid, kes on omamoodi krutskiga, aga kelles on samas ka omajagu tumedust, kes suudavad inimhinge pahupoolt ka käidelda. Sina see-eest tasakaalustad selle ära omamoodi helgusega, nagu paljud kuulajad kirjeldasid. Kirjelda seda protsessi, kuidas sa otsisid seda tasakaalu, et tõlgendada Betti Alveri tekste muusikas nii, et sa ei lämmata neid ära, et sa ei kaota iseennast ära.

Eks see oligi minu jaoks ka selline pea ees vette hüppamine. Minu enda laulud sünnivad ju vastupidises järjekorras. Alati on muusika, mille peale komponeerin teksti või tingib muusika ise teksti. Siis on ka palju lihtsam seda tasakaalu hoida.

Palju raskem ongi see protsess, kui aluseks on kellegi teise tekst. Siis ühelt pakub tekst ise nii palju, Alveri puhul ka rütmiliselt, sest see on ka väga musikaalne luule. Kuna ta oli ka üks meie paremaid, näiteks, Puškini tõlkijaid, siis mingisugune laitmatu, kohati isegi tõesti puškinlik rütm on seal nii sugestiivne, et need laulud kirjutavad ennast ise.

Teisest küljest on kriitilise tähtsusega see, mis positsioonist sa neid tekste käsitled, sest kui seal on ikkagi mingid tekstid, mis on nii ahastavat valu täis, et kui seda veel muusikaliselt n-ö rõhutada või püüda sellele kuidagi veel juurde anda, siis lendaks kogu asi vastu taevast või ei oleks enam kuigi maitsekas.

Nii et püüan alati pigem otsida seda tasakaalu, mitte võimendada seda, mis tekstis juba olemas on. Loodan, et see õnnestus mul nii hästi või halvasti, kui ma suutsin, aga ma andsin endast kõik.

Selle albumi tegemise raames ei andnud sa käest ära mitte ainult tekstikirjutaja positsiooni, vaid ka multiinstrumentalisti positsiooni. Kutsusid Eliidi uuesti kokku ja läksite üle tüki aja koos stuudiosse. Kuidas see sinu jaoks laabus? Viskasid ennist ka nalja, et varem toimetasid "pole inimest, pole probleemi"-meetodil. Said ise üksinda stuudios nokitsedes otsustada, aga nüüd tuli kõik jälle koos teha. Kuidas see protsess sinu jaoks kulges?

OIles 15 aastat tegelikult vältinud koostööd päris muusikutega ja ise kõike mänginud, sai see aeg minu jaoks kuidagi täis. Võtsin selle enda jaoks kokku albumiga "Klišeed" ja jõudsingi vastu seina enda klišeedega üksinda istumisest. Siis tekkiski mõte usaldada muusikuid, kellega olen 12 aastat oma muusikat mänginud ja mina nendega, ja minna nendega seda muusikat püüdma.

Ega see mulle lihtne ei olnud. See oli minu jaoks suur risk ja seotud suurte pingetega. Aga õnneks tasus see tänu võrratutele muusikutele kuhjaga ära. Olen Kallervo Karule, Kostja Tsõbulevskile ja Sten Šeripovile väga tänulik, et nad minuga sellele retkele kaasa tulid.

Sellest tulenes ka väga palju otsuseid, mis selle albumi kujundasid. Näiteks see, et mängida kõik koos ühes ruumis, mida ma ei ole saanud nii pikka aega teha. Aga ka loobuda klikist, et ei pea mingisuguse tiksu või metronoomi järgi mängima, vaid see sünnib siin ja praegu selles samas ruumis, kui see kõik loksub, kõigub ja hingab. Ma loodan, et see tuleb sealt albumist välja, sest tänapäeva popmuusikast on valdav enamus kuidagi nii täiuslik, nii hingetu, minu jaoks ebainimlik. Me püüdsime sellist loomulikkust või orgaanikat.

Salvestasite plaadi Peeter Salmela stuudios. Tema nimi käib ju kaasas nii mõnegi väga kvaliteetse ja just naturaalse kõlapildiga albumiga. Milline see kogemus oli?

Fantastiline. See oli minu jaoks juba teine koostöö Peeter Salmelaga, kellega tegime mõned aastad tagasi ka Joygunsi albumi. Peetrit tunnen tegelikult teismeeast. Kui ma olin 14-aastane, siis hakkasime Keavas, kus Peeter oma suved veetis ja kus on ka tema juured, oma kõige esimest bändi tegema. Ja nüüd Peetriga stuudios töötada on olnud tõeline rõõm ja see ei ole kindlasti mitte viimane minu album, mis seal valmib, sest Peetril on täiesti oma nägemus salvestamisest ja helirežiist.

Olles aastaid olnud ise vastutav nii teksti, muusika, esituse, salvestuse, kokkumängu kui n-ö lõppterviku kujundamise eest, siis oli minu jaoks ka tohutu rõõm töötada lõpuks inimesega, kes võtab kõik selle enda peale ja kes teeb seda nii hästi ja talle täiesti unikaalsel viisil.

Sinu austajana tean kõiki sinu albumeid ja kui võrrelda sinu varasemate albumite mikse, mille eest sa ise vastutasid, "Lähen müüjaks" peal kõlavate miksidega, siis on need ikka väga erinev. Värske albumi puhul on märksõnaks kindlasti sinu vokaal, mis on esimest korda kesksel kohal ja soojalt, aga mitte pealetükkivalt lõpuks ettepoole toodud. Miks sa varem oma vokaali kuskile miksi vahele ära peitsid?

Ma arvan, et see on täiesti loogiline ja mõistetav psühholoogiline reaktsioon. Kui laulad tihti enda elust ja oled ise kõik kirjutanud ja sisse mänginud, siis enda häält miksides ei taha sa seda nii valjult kuulda. Vahel võib-olla ka häbened oma teksti või mida iganes. Siis kuidagi ei tõuse käsi oma häält kõvemaks panema. Selles mõttes võib jälle anda kümme punkti Peetrile, et ta seda tõesti tegi, sest võib-olla see on see osa, millest ma ise ei saa isegi selle plaadi puhul aru.

Nii et kas võib tunnistada, et mingis mõttes on toimunud väike vabanemine sinul kui vokalistil?

Kindlasti, ma tahaksin loota küll, sest ma olen juba artisti kohta sellises eas, kus sa ei suuda enam tihtipeale ennast või teisi üllatada. Ühel hetkel sumbud ikkagi mingisugusele tuntud headuse platoole. Mulle on andnud see töö muusikute, Peetriga ja Alveriga väga palju.

See album sai mingis mõttes alguse ka sellest, et eelmine, 2023. aasta oli minu elus esimene pärast 14. eluaastat, kui ma ei kirjutanud ühtegi tekstiga laulu. Olin pärast viimast albumit tegelenud ainult enda lõbuks instrumentaalmuusikaga. Ja kuigi ma olen kogu elu kirjutaja-blokki väga peljanud, siis seekord see absoluutselt ei häirinud mind ja mingis mõttes Alveri luule otsimine ja leidmine tõi mind ka tagasi laulukirjutamise juurde.

Nüüd, kui see plaat on valmis saanud, olen kirjutanud juba kaks lugu, millel on tekst. See kuidagi pani mind uuesti tööle. Selle kõige eest olen ma väga tänulik.

Selle albumi puhul tasub kindlasti rääkida ka kujundusest. See on ka täiesti omaette teos. Pöörasid väga palju tähelepanu sellele, et oleks just õige kunstnik ja õige kujundaja selle kõige kokkupanekuks.

Jah, sest ma ei tahtnud, et see oleks selline meeste asi naiste loomingu põhjal. Kui ma hakkasin järgmise albumi jaoks luuletajat otsima, siis tegelikult töötasin päris palju luuletajaid läbi ja just naisluuletajaid. Sest hakkasin mõtlema, et kui ma juba hakkan luulet viisistama või tahan seda teha, siis ma olen seda teinud nii vähe – olen viisistanud põhimõtteliselt ainult Andres Ehinat ja Ellen Niitu. Siis ma otsisin ja leidsin mitmeid kandidaate, kelle juurde võib-olla veel tagasi pöördun. Alates Mari Vallisoost kuni mitmete teiste kandidaatideni.

Aga Alver kuidagi rabas ja jäi, kuna muusikalised kokad plaadi juures olid viis meest, siis selle tasakaalustamiseks tahtsin, et Alveril oleks kunstivallas omad liitlased. Leidsin siis Ulrike Brett Uukkivi, suurepärase graafiku ja tattoo-kunstniku ning kuigi ma kaalusin palju erinevaid variante, siis mulle tundus, et tema käekirjas on midagi Alveriga nii sobivat ja tahtsin, et see tervik oleks vaadeldav Betti Alveri küll väga väikese, aga siiski valikkoguna.

Et kui sa saad selle albumi kätte, siis seal on tekst ikkagi keskne, sest ilma nende tekstideta seda albumit ei oleks. Ulrike Brett tegigi meile siis kümme suurepärast illustratsiooni ja võrratu kujunduse ja leidis meile ka suurepärase fotograafi, Birgit Kaleva, kes on meie meie bändi jäädvustanud selle albumi jaoks. Nii et see on ka esimene kord, kui mul on siis päris kunstnik albumi juures, kui üks varasem koostöö oma õe Eike Eplikuga välja arvata.

Kas nüüd, kui oled albumit füüsiliselt enda käes hoidnud, seda kuulanud miksides ja masterdades või ka siin Raadio Tallinna esimesel kuulamisel, siis kas avastad veel mõningaid nüansse, millega eriti rahul oled?

Neid hetki on väga palju ja neid avastusi, ma arvan, pakub album veel pikaks ajaks, sest need tekstid on juba nii head, et neid uuesti üle lugedes, tuleb tahes-tahtmata ikka veel imestus peale ja on, mida avastada.

Mitme tekstiga ikkagi maadlesin enne, kui lõplikult kõigest aru sain ja siiamaani arvan, et selles luules on kihte, mis on veel avanemata.

Kas sul on praegu veel midagi käsil?

Rõõm oli olla osaline ka kohe-kohe ilmuval Mari Jürjensi albumil, mis on suurepärane, ja õige pea lähme koos Mari ja Eesti Keeltega stuudiosse, kes lubavad jõuluks oma kolmandat albumit.

Siis käivad ka mingisugused jutud, et võib-olla pistab tuleval aastal uuesti oma inetu koonu koopast välja ansambel Koer, kuna juba tegelikult tänavu möödus 20 aastat meie esimesest albumist "Pure". Ja ühte teist salajast toimub veel, nii et tegemist on omajagu.

Soovin sulle ja ansamblile Eliit palju õnne imeilusa albumi valmimise puhul ja ma arvan, et Betti Alverile oleks see meeldinud.

Rõõmustan, et sa nii arvad ja tänan sind.