Palju õnne! Kas auhinnad on sulle tähtsad, oled need riiuli peale ritta seadnud?

Mul Raplas ühel kapiserval on mingisugune kollektsioon, aga ütleme nii, et ma ei ole kunagi midagi auhindade pärast teinud ja kunagi ühegi auhinna peale pole ka pahandanud või kurvastanud ühtegi tunnustust saades. Auhinnad on ikka pigem toredad.

Üks asi on auhinnad, sinu viimane album "Lähen müüjaks" nopib neid tõenäoliselt veel, aga ka kriitikud on selle plaadi hästi vastu võtnud. Kui oluline kriitika sinu jaoks on?

Kusjuures ma vaidleksin sellele vastu, sest see plaat on minu arvates saanud väga seinast seina hinnanguid. Üle väga pika aja olen ma saanud ka üsna karmi kriitikat. Mingis mõttes on see ka mu enda süü, sest olen ka ise viimase aasta jooksul Eesti kriitikat kritiseerinud.

Teisalt see mulle väga meeldib, sest meenub kohe Oscar Wilde'i tsitaat, et kui arvustajate arvamused lähevad lahku, siis on autor endaga kooskõlas.

Mis sulle Eesti kriitikas ei meeldi?

Lapsikus. Mulle ei meeldi, et Eesti kriitika pole reeglina omandanud vajalikku sõnavara, et muusikast rääkida, seega me räägime alati kulinatest ja pallikestest, me kirjeldame emotsioone, aga meil puuduvad vahendid muusika analüüsimiseks.

Mu ainus kriitika Eesti kriitikale on see, et palju on arvamusi, vähem on analüüsi.

Kui on ka lapsik kriitika, mis on sinu loomingu osas kriitiline, siis kas see läheb sulle korda? Tahaksid vastu vaielda?

Ma ei oska ennast niiviisi positsioneerida, sest iseenesest kriitikat on alati hea lugeda. Kriitika ei pea olema tõsiseltvõetav või hea, et teda oleks huvitav lugeda. Pärast neid aastaid, mis ma olen muusikasse pannud, on igasugune tagasiside väärtuslik, aga lihtsalt kohati tundub, et meil on liiga palju kriitikat, kus kriitikaga on tegeletud aastaid ja aastaid, aga seda vaeva pole nähtud, et muusika köögipoolega end kurssi viia.

15–20-aastase karjääri jooksul võiks kriitikule tekkida mingid elementaarsed arusaamad ka sellest, millest muusika koosneb.

Kui kriitiline sa iseendaga oled? Tunned, et mõne nendest paljudest plaatidest, mis sa oled teinud, oleks võinud tegemata jätta?

Ma tegemata midagi ei jätaks, aga ma arvan, et on suur erinevus, et kui sa plaadi valmis saad, siis iga album tundub sulle kõige parem ja tähtsam, aga tagasivaates on pilk kainem.

Mingis mõttes olen ma ise enda töö kõige suurem kriitik, mulle meeldib mõelda, et mul on mingid meetodid, millega ma enda muusika läbi analüüsin enne seda, kui ma ta välja lasen.

Pead suutma järjekorda panna, et mingid plaadid on paremad, mingid on halvemad?

Ikka. Ma peaks olema päris põrunud peast, kui ma arvaks, et kõik hiilgab ühtlase ja pideva kirkusega.

Aga kui rääkida sellest, kui kriitiline sa enda vastu oled, siis võib kohe küsida: kas me sinu techno-projekti "Veokiplika" kunagi kuuleme?

Mine tea, võib-olla kuulete ka, aga selle "Veokiplika" materjali ma olen mingis osas ümber töötanud oma balletiks "Tilda ja tolmuingel", mille ma Vanemuises kirjutasin, ning mingi osa sellest on kõvaketastel, mis ilmub võib-olla kunagi minu avaldamata instrumentaalmuusika kogumikul.

Ma ei usu, et ma eraldi "Veokiplika" nime all plaadiga välja tulen. Ühel hetkel ma lihtsalt mõistsin, et on inimesi, kes house'i ja techno't teevad palju paremini, minu jaoks elektroonilise muusika periood oli alati seotud vormiga. Ma olen alati kadestanud elektroonilise muusika produtsente ja muusikuid nende vormitunnetuse pärast ja mulle tundub, et üks asi, mida mul veel on sedasorti muusikast õppida, on minimalism, mida mulle loomuomaselt pole väga antud.

Räägime "Lähen müüjaks" plaadist ka. Miks Betti Alver, aga mitte mõni teine autor?

Seda on mult päris palju kordi küsitud, aga kõige otsesem vastus oleks see, et kõik meesluuletajad on kõik mehed juba läbi kirjutanud. Mul ei ole võimalik valge lehena istuda ja hakata läbi töötama Liivi või Viidingut, kelle looming on ohtralt viisistamist leidnud.

Seda enam oli mul hea meel, kui ma avastasin, et nii hea luuletaja nagu Betti Alver on popmuusikas leidnud väga vähe viisistamist. Sellest sajandist meenub Põhja Konna album, ma tean üht lugu Kärt Tominga repertuaarist 1980. aastatest ja ma tean ka 1990. aastatest üht viisistust, aga kui jätta koorilooming, siis on Alverit liiga vähe viisistatud. Ma nägin selles oma võimalust.

Mu küsimuse mõte oligi selles, et kas sul on ka isiklik side Alveriga?

Ma arvan küll, see on paljuski kasvanud ka töö käigus. Ma otsisin tegelikult päris tükk aega autorit, kelle tekste hakata viisistama ja ma otsisin ka konkreetselt naisautorit. Ühest küljest juba neil eelmainitud põhjustel, aga teisalt ka selleks, et näidata pole mees- ja naisluuletajaid, pole mees- ega naistrummareid.

Mu üks lemmik Alveri tsitaate on see, et vaim ei kanna seelikut ega pükse. Seda ma tahtsin ka mingis mõttes näidata, et pole vahet, kas autor on mees või naine ning mis soost olen mina, lõpuks loeb see üldinimlik kvaliteet, mis on nendes tekstides ja mida ma lootsin ka tuua enda muusikasse.

Ma näen siin sidet "Varieluga", mille vundamendiks oli Andres Ehini looming ja seal olid materjali juures väga isiklik. Kas nende plaatide vahel võib näha mingeid sarnasusi?

Kindlasti võib ja need on ka mõlemad sündinud sarnasest olukorrast, sest kui enne "Varielu" olin ma pikalt tegelenud instrumentaalmuusikaga, siis enne seda plaati ma polnud aasta aega ühtki laulu kirjutanud ja see oli esimene selline aasta pärast 14. eluaastat. Ma otsisingi seega koostööpartnerit, kes aitaks mind mu enda tekstikriisist üle ja ma leidsin selle Alverist.

Kas selleks, et sellest aasta kestnud kriisist üle saada, võitsid sa endale ka Eliidi appi?

Tegelikult ma olin tahtnud Eliidiga ammu albumit teha, ma lihtsalt ei julgenud või usaldanud varem. Võib-olla ka minu enda tekstiga muusika oli mulle endale nii lähedane, et ma ei suutnud neid ohjasid käest anda, aga selle projekti puhul oli algusest peale Eliit kaasata ja minu plaan oli alguses peale teha bändiga plaat, sest olles nende suurepäraste muusikute – Kallervo Karu, Sten Šeripovi ja Kostja Tšõbulevskiga – 12 aastat koos mänginud, tahtsin ma jäädvustada ka meie ansambli koosmängu ja ühist tunnetust.

Nüüd on see Eliidiga plaat tehtud, kas edasi tahad jälle üksi teha?

Ei taha, praegu puhuvad tuuled ikkagi selles suunas, et ma olen 15 aastat istunud üksinda stuudios, kirjutanud üksi lood, kirjutanud üksi tekstid, mänginud ise kõik pillid sisse, mul on sellest natukene küllastumus. Tahaksin arvata, et ma olen jõudnud sellesse etappi oma loomingus, kus mõned head aastat tahaks mängida koos teiste inimestega.

Sinu eelmine album oli "Klišeed". Nüüd on veidi aega möödas, kas võib öelda, et selle plaadiga sa jätsid oma loomingus mingite klišeedega ka hüvasti, tegid lõpparve? Võib-olla tegid lõpparve ka sellega, et enam ei tee üksinda muusikat.

Seda võib öelda kindlasti, ka albumi nimi viitas sellele, et olles üksinda nii pikalt töötanud, ma mingis mõttes tundsin, et olen ennast ammendanud ja vajan mingit uut meetodit või lähenemist muusikale. Olen väga tänulik, et Betti Alveri tekstidest leidsin selle impulsi, mis kandis mind selle muusikani.

Kas "Lähen müüjaks" on Vaiko Epliku kõige parem plaat?

Hetkel ütleksin küll nii. Tekstid on kindlasti kõige paremad.