Kuigi "Lähen müüjaks" on Epliku esimene, mis valmis koos tema pikaaegse ansambliga Eliit, on see ikkagi eelkõige duett Betti Alveri ja Epliku vahel. Nii kõlas kui ka lugude struktuurides on küll omajagu teistsugust, Epliku kontekstis natukene uutmoodi õhku, mille võib äkki kirjutada just bändiga koos loomise arvele, siis lõppeks jääb muusika saateks Epliku ette lauldud Alveri luuletustele.

Epliku vokaal ja Alveri sõnad on väga selgelt rambivalguses, see on ilmselgelt olnud ülesandeks ka albumit miksides. Huvitavust lisab see, et tänu sellele või selle tõttu kuuleme Epliku esitustes uut külge, mis tundub olevat enamasti tingitud algmaterjali vormist, aga miks mitte ka tekstide sisust või hoopis aupaklikkusest materjali ja autori vastu. Esitused on väljapeetumad, konkreetsemad, puhtamad, tihti ühekihilised, viisakamad. Need markerid võtavad vastavalt loole positiivsema või negatiivsema tähenduse, aga albumi vältel võibki nii selge rõhuasetuse varjuküljena tagaplaanile seatud muusika tagaplaanile jäädagi.

Kõige tugevam on "Lähen müüjaks" enda kõige hapukamatel hetkedel – muigav ja natuke purjakil "Oh jeerum", paradoksaalselt pingeline "Ma nägin und" või nimilugu, mis kasvab ootamatult suureks ning koos kitarrisoolodega üha teravamaks ja kandilisemaks muundub. Nimilugu on ehk ka kõige sarnasem "Varielul" kohatuga, kui Eplik andis muusikalise vormi mitmele Andres Ehini tekstile.

Kõige nõrgematel hetkedel ei ole neid teravaid ääri ega nurki üldse. "Kui elu on vaid uni" ja "Quasi una fabula" liiguvad kuhugi muusikali või kogupereanimatsiooni territooriumile, kuigi luuleread ei tundu seda otseselt nõudvat. Mingit konkreetset selgitust, miks lasta sel hapukamal mängulisusel saada osaks võrdlemisi vähestele lugudele, ise välja ei oska mõelda. Kas on siin ehk eespool mainitud aupaklikkus jäänud ette fantaasiale? Võiks ju teatav distants laulusõnadega jätta hoopis tavapärasest rohkem ruumi lustimiseks ja mahti kaugemale seilamiseks.

Eks olegi Eplikul raske ja tegelikkuses muidugi ka täiesti ebavajalik iseennast ükskõik millisel määral uuesti leiutada või iseenda kummitustega konkureerida, seda on ta isegi tõdenud. Võib olla nõus Kristo Koppeli sedastusega Areenis, et tegu on Epliku ja/või Eliidi surmaplaadiga, aga seda mitte ainult laulutekstide kohatise sünguse tõttu, vaid kogu album oleks justkui esimene viimaste seas ja tähistakski nagu momenti, mil Eplik on oma karjääriga rahu teinud ja temast saab nüüd see tõsine kitarriga laulumees, n-ö emeriit-muusik, kes saab rahulikult kõndida lael, mille ta "Klišeedega" enda pea kohale või jalgade alla ehitas.

Ühelt poolt on see muidugi igati välja teenitud, kellegi jaoks kindlasti ka üdini positiivne uudis, ja albumilt kostub, et "Lähen müüjaks" tegemist nautisid vähemalt näiliselt nii Eplik kui ka Eliit täiel rinnal. Ainult iseenda jaoks muusika tegemine ongi ju tihtipeale kogu asja võti, aga ehk loodi siin endale ikkagi törts liiga hubane miljöö?

Sest teisalt on karm – ja tundub, et paratamatu – tõsiasi see, et siinkirjutaja ei tahaks veel lasta Eplikul nii lihtsalt "pille kokku pakkida", et muusikalist ja loomingulist puhkusereisi nautima minna, ning jääb tahes-tahtmata trotslikult, silmad kinni surutud ja nimetissõrmed kõrvas lootma, et Eplik veel kunagi kasvõi ainult iseenda universumis lenneldes leiab veel teravaid nurki või avastamata paiku, kus teha ka album, mis ei ole lihtsalt hea ja tugev Epliku album, nagu seda on "Lähen müüjaks", vaid mis tõstab pulssi ja tahab trügida ka tema diskograafia põhjal tehtud (üliobjektiivse) edetabeli etteotsa.