Kui Eesti unenäolise popmuusika duo Vera Vice'i eelmisest kahest kogumikust rääkides tuli markeriga alla joonida just unenäolisust, siis "Far Far Away" peal on Ave Vellesalu-Murd ja Helen Västrik tõstnud veidi rohkem raskusi teisele, popmuusika poolele. Seda fookust keerati veidi paika ka 2020. aasta "Vera Versa" ja 2022. aasta "Forget Me Noti" vahel, aga nüüd on tehtud veidi pikem samm. Tooremalt ja ennatlikult võib seda järeldada juba albumi kompaktsemast pikkusest. Lugusid on sama palju kui eelmistel, aga kestavad nad kokku vähem.

Hõljuv ambient ja kaaluta olek, mis võib-olla kellelegi veel lisaks siinkirjutajale Vera Vice'i muusikaga eeskätt seostub, on mitte päris asendatud, aga integreeritud hoopis naksakamatesse rütmisektsioonidesse, meelitavatesse sündikäikudesse ja kleepuvamatesse vokaalmeloodiatesse. Igaks juhuks täpsustan, et seda kõike muidugi ikkagi Vera Vice'i uneleva maailma reeglite järgi, Anne Veski territooriumile ei minda.

"Tip Toe" eksisteerib ehk kõige aktiivsemalt kuskil vahealal, joonistades samal ajal välja Verade nõtke suunamuutuse või -täpsustuse ja uutmoodi flirdi popiga. Siin on süntesaatorid esiksingliga "Flowers on Sunday" võrreldes endiselt hägused ja piiritlemata, kauguses värelevad tähesärased ksülofoninoodid, laias ja õhulises kosmoses kuuleb isegi ritsikaid, põksuvad ka trummid, mida kuuleb Verade eelmiste reliissidega võrreldes "Far Far Away" peal üldse väga palju, aga põksuvad nad nii viirastuslikult ja iseenesestmõistetavalt, et tundub nagu oleks juhe lükatud otse universumi kiudude vahele ning võetud linti mingi igavene tukse.

Ometi ei ole kõige selle juures tegu meeleolumuusikaga, mis kutsub end tähele panema lihtsalt selleks, et lasta siis kuulajal iseenese sisse kaduda, vaid selle lõputuse keskel lendavad Verade väga täpselt koreografeeritud lauluread nii, et tulemus ei jää kaugele alternatiivsemast RnB-st, mis ilma liiga suurte pingutusteta võiks kõlada ka näiteks "House of Balloonsi" peal.

Enam-vähem sama kehtib ka veel mõne sentimeetri võrra sirgjoonelisema "Seabirdsi" kohta, nimilugu "Far Far Away" on see-eest Vera Vice'i kontekstis juba "Billie Jean". Ja kuhugi nende vahele jääb põiki kinni ka kiusliku hooga superilus "Ever Since", mis läheb alla nagu jääkülm magus ja kihisev limonaad liiga soojal suvepäeval.

Nii palju kõrvausse ei ole igal juhul Vera Vice veel oma pigem abstraktsete ambitsioonidega käte vahel valmis voolinud ja ühele plaadile kokku pannud. Kui catchy'd pole refräänid või refräänilaadsed tooted, siis on seda väiksemad dekoratsioonid või komad ja punktid salmide keskel või lõpus.

"Far Far Away" peal on Vera Vice mõneti vabam kui kunagi varem, aga täpsem ja konkreetsem, siin-seal on isegi kavalaid muigeid, ja nende näilisel helgusel ei ole ainult sünged alatoonid, vaid see positiivne melanhoolia on suuresti tänu trummide julgemale kasutamisele mitmetahulisem ja tekitab paradoksaalsel kombel – st lugude fokusseeritumale olemusele vaatamata – kuulajale rohkem ruumi nendes ise liigelda ja nurgataguseid avastada. Kõik see sobib popihaldjatele ootamatult hästi ja õnnestub peaaegu veatult. Kutse tantsule, aga hästi aeglasele ja enda sees.