Ja ongi kõik. Ilmunud on The Weekndi viimane album. Arvatavasti ei jää see küll viimaseks kodanik Abel Tesfaye'le, kes kõigi eelduste kohaselt mõne muu nime alt jätkab, aga üks suur popmuusika peatükk saab hetkeseisuga oma lõpu. Algab see lõpp viitega ühele teisele suure peatükile. "Wake Me Up" koos Justice'iga on maailma kuulsaima Michael Jacksoni fänni, ja tema kõige otsesema muusikalise järglase, kõige jacksonilikum lugu. Ja ta on teinud juba niigi väga jacksonilikke lugusid. Üldse astub "Hurry Up Tomorrow" sisse võrdlemisi hoogsalt, aga, nagu teekonnal selgub, on album tegelikult hedonistist megastaari üks kõige pehmemaid.

Viimasele albumile omamoodi kohaselt käib The Weeknd vähemalt riivamisi läbi kõik põhilised peatükid oma senises karjääris. Saab nii süntpoppi, Rootsi EDM-i, tehnoloogilist gospelit, aga ka The Weekndi kontekstis hoopis uutmoodi retrot. Eriti sobilik on album neile, kellel juba The Weekndi RnB-sema küljega soojad suhted, kuid nendeski momentides oleks The Weeknd paar aastat tagasi olnud palju teravam ja jõulisem.

Isegi kui The Weeknd vaatab paljuski tagasi, siis ideedest puudust ei ole, arvestades kasvõi seda, kui mänguliselt käib Abel ringi laulu kui sellisega. Venitab seda väga vaba käega välja, sulatab kokku, viib talle omase filmilikkuse peaaegu täiuseni, peaaegu edvistab eepilisusega, ja täidab seikluslikult ära ka viieminutilised lõuendid. On ju "Baptized In Fear" tegelikult neljaminutiline intro loole "Open Hearts", mis kestab ise ka neli minutit; "Given Up On Me" algab aga hoopis tahumata 2015. aasta trap-loona, aga jõuab välja hoopis The Weekndi "Piano and a Microphone'ini".

Ka "Enjoy The Show" on võrratu – ideeliselt n-ö "vana" The Weeknd, aga lihtsalt saatjaks on hoopis chopped ja screwed "Lepatriinude jõulude" vaibiga soul-RnB. (Ja Future!!!) Superilus on ka "I Can't Wait To Get There", vast esimene kord, kus saab tõmmata nii selge joone The Weekndi ja Marvin Gaye vahele. Iseenesest on kahju, et nii puhtalt soul'ise The Weekndini jõudsime alles viimasel albumil.

Albumi singlid "Timeless" ja "Sao Paulo" tõestasid mulle üle väga pika aja, et ma tegelikult olen veel võimeline uut muusikat kuuldes kogema midagi suuremat kui me ise, midagi kehavälist. Tahaks ennast nende lugudega kokku määrida, need sisse hingata, ära süüa, endale selga, taskusse, kotti, DNA-sse panna. Siiamaani ei jää neid kuulates üle midagi muud kui jõetult ja veidi dementse pilguga jääda mõtlema, et kuidas siis nüüd nii.

"Timelessi" peal võtavad The Weeknd ja Playboi Carti aegluubis välja nii peened kurvid ja, kui lased, hõljutab lugu sind nii-nii kõrgele. Ja kui olin seal nii-nii kõrgel, siis andis veidi hiljem ilmunud Brasiilia funk'i nätakas "Sao Paulo" terava maksahoobi ja saatis veel kiirema hooga maapinna suunas tagasi. Lausa nii, et maakoorest läbi ja selle all peituvatesse sügavustesse, kus "Sao Paulo" võib rahulikult, lisaks tuledes ja säras staadionitele maapinnal, mängida taustaks ka rängale urkapeole, umbes sellisele, kuhu juhatas Toby Maguire'i tegelane vaatajad filmis "Babülon".

Kuigi tund ja 24 minutit on iseenesest väga mitmetahulised ja sellega koos veedetud aega võib võtta kui omaette kogemust, siis väga tahaks, et läbi saaks aeg, kus albumid oma pikkusega iseennast saboteerivad. Sul, kellelgi ei ole kahjuks tekkinud nii palju häid mõtteid, et nendega poolteist tundi ära täita. Kui hakkad hetkeks arvama, et tegelikult sul ikkagi on nii palju häid mõtteid tekkinud, siis tuleta endale meelde, et 99-protsendilise tõenäosusega ei ole. Ei, ei, ei! Palun, pane albumile ainult need kümme kõige paremat lugu... Ülejäänud võid kunagi visata albumi 10. sünnipäeva deluxe box-set'i peale, kus neid hinnataks ehk rohkemgi. Umbes sellisena võiks kõlada minu (hullumeelse arvustaja, kes tänitab oma peas The Weekndiga) ja The Weekndi vaheline dialoog.

Seetõttu ei saa ma müstilisel kombel isegi peale väga mitut tiiru mitte kuidagi lahti tundest, et album ise lõppeb põhimõtteliselt ära 13. looga, peale seda tuleb kaheksa lisalugu, ja siis pannakse nimilooga kogu asjale punkt. Ning need 14 lugu oleks arvatavasti olnud kümne punkti album. See tunne ei tähenda siiski, et album totaalselt koost vajuks või et nende kaheksa loo hulgas mitte midagi head või huvitavat ei oleks. On ikka, kasvõi "Take Me Back To LA", aga üldiselt kattis Weeknd need mõtted juba albumi esimesel poolel siiski ära.

Küll aga leiab selle kaheksa hulgast albumi ainsa mädapunni, "Give Me Mercy", mis kõlab nagu Adam Levine, kellel ei ole seljas mitte midagi muud peale "Hawaii" teelehtedest seeliku ja lilleõitest valmistatud kaelaehte, teeks koos Maroon 5-iga mõne džungliteemalise lastefilmi lõpulugu.

Esimesed 21 lugu näeme õnnetut meest heitlemas juba ammu tuttavate deemonitega. Fame is a disease! Raske on olla liiga rikas, liiga kuulus, raske on, kui sulle meeldivad nii paljud naised ja sina neile, raske on, kui see kõik ajab omakorda jooma jne. Ja võib-olla ongi väga raske, ei tea. Aga albumi lõpetanud nimilool, tema kõige tõupuhtamal ja pateetilisemal ballaadil, palub The Weeknd nüüd lunastust kõige selle eest, mis ta teinud on, vabandab oma ema ees, lükkab kompulsiivse ja kahjuliku käitumise oma rongaisa kaela ja on ise valmis uut lehekülge keerama, et peale surma ikkagi paradiisi pääseda. Igati sobilik hüüumärk maailma ühe suurima popstaari diskograafia lõppu.

Grand finale asetub selgesse kontrasti jacksoniliku avalooga, mille sissejuhatuses plaadi peategelane laulab: "No afterlife, no other side // I'm all alone when it fades to black" ning hakkab siis disko saatel kahtlema reaalsuses, mis ta enda ümber on ehitanud, küsib "Naiselt", kellele või kellest ta on pidevalt laulnud, kas too on üldse päris, ja palub siis, et ta halvavast unest äratataks. Umbes selline teekond punktist A punkti B "Hurry Up Tomorrow" peal kuulajat ees ootabki. The Weeknd käib läbi puhastustule, saatjaks eleegia iseendale, või siis The Weekndile, kellest ta nüüd lahti ütleb, sest ei suuda enam seda hõbedaselt säravat utoopiat oma õlgadel kanda(, kui meenutada Tallinna lauluväljakul toimunud kontserti).

Ei tea, kas asjaolu, et tegu on "viimase albumiga", asetab plaadil kõlavale muusikale omamoodi loori, aga surmaeelset õhustikku, hüvastijätu-vaibi jagub korralikult tervele albumile, see on läbiv element. Mis on omamoodi üllatav, oleksin eeldanud, et The Weeknd tahab lahkuda pauguga, kümne esikoha singliga, aga selle poole ei püüdle ta kuidagi, esimese kuulamisega ei pruugigi midagi ajju kinni jääda, on hoopis mõneti vaoshoitum kui kunagi varem, lausa norgus. Albumi juurest võibki täiesti vabalt lahkuda ka mõttega, et ongi õige aeg The Weekndi nimi ja persoona oma teed saata, seda ka siis, kui album meeldis, ja sama meelt tundub olevat ka artist ise.