Kümme aastat tagasi pildile kerkinud, Atlantas sündinud ja New Yorgis tegusid tegema hakanud Playboi Cartist on saanud üks mõjukamaid tegelasi hiphopis ja popmuusikas laiemalt. Iga peatükiga oma karjääris on ta äratanud ellu nii suurel hulgal jäljendajaid, et ei ole saanud ise oma loorberitele puhkama jääda, vaid on pidanud ennast pidevalt uuesti leiutama. See mõju on jõudnud nii kaugele, et Carti on hakanud suunama ka maailma suurimate räpparite tegemisi. Kanye Westi viimase kolme albumi juures on Carti olnud oluline loominguline jõud ning möödunud aastal ilmunud Kendrick Lamari albumil "GNX" võib Lamari esitustest ja hääle kasutamisest kuulda ka võrdlemisi selgeid viiteid Cartile.

Carti enda mõjutajate asjus ei saa muidugi mainimata jätta Gucci Mane'i ja Lil Wayne'i ega temast veidi varem alustanud ja veidi varem suure rambivalguse kätte jõudnud futuriste ja moondajaid-moondujaid Young Thug, Future'it, Lil Uzi Verti ja Travis Scotti, kellest viimased on küll kasvanud Philadelphias ja Houstonis, aga kuuluvad mõtteliselt siiski sinna samasse Atlanta põlvkonda, kes hiphopi reeglid ümber kirjutasid.

Hoo andis New Yorkis Cartile sisse Asap Rocky ja tema kamp Asap Mob, kust Atlanta mees laenas parajalt poosi ja moetundlikkust. 2017. aastal ilmus Awful Recordsi alt (kus tegutsesid näiteks Father, Abra ja produtsent Ethereal, kes Carti saundi väljakujunemisel samuti väga oluline) Carti endanimeline debüütalbum/miksteip, millel said määravaks nii Carti enda laisk, mõmisev, kohati naljakas, hammaste vahelt välja venitatud räppimine, milles oli sellegipoolest oma jagu soul'i ja groove'i, sinna otsa veel võime teha pealtnäha lihtsakoelistest (t)räpibiitidest psühhedeelsed tantsulood, kui ka Atlantas muusikaproduktsiooni õppinud noore produtsendi (ja ka räppari) Pierre Bourne'i ülinakatavad, tekstuursed ja meloodilised biidid, mida tegelikult ka tehakse erineval kujul tänase päevani välja.

Juba 2017. aastal avaldas Playboi Carti loo peal "Wokeuplikethis*" imestust, kuidas ta ärkas ühel hommikul üles ja avastas, et kõik teised vennad räpivad ja riietuvad nagu tema. Kuid sel ajal võis tänasega võrreldes üpris tagasihoidlikku Cartit oma catchy'de esitustega pidada pigem üheks tööriistaks või instrumendiks, mida geniaalne produtsent Pierre Bourne väga õigesti kasutada oskas. Aasta hiljem ilmunud albumiga "Die Lit" hakkas Carti neid kahtlusi vaikselt ümber lükkama, sest kandis väga hästi välja ka need lood, mis olid valminud ilma tema ihuprodutsendita, ning näitas lugudega "Love Hurts" ja "R.I.P", et suudab ka ise midagi lauale tuua ning jõgesid teistpidi voolama panna.

Ehk isegi märgilisemad olid lood "Flatbed Freestyle" ja "No Time", kust sai alguse fännide-kuulajate janu Carti nn baby voice'i (e.k. beebihääle) järele. Carti tuli rahvale vastu ja Solange'i 2019. aasta albumil palas "Almeda" esines just selle kõrge, ülipehmeid, rääkima õppiva lapse häälikuid täis räppimisega. Paar kuud hiljem sai seda kuulda ka Tyler, The Creatori lool "Earfquake", aga kõige olulisem lugu – "Pissy Pamper" –, mis pidi jõudma Pierre Bourne'i ja teise Atlanta veidriku Young Nudy ühisele albumile, jäi ilmumata, sest loos kõlanud sämpli kasutamiseks ei saadud vajalikku luba. "Pissy Pamper" lekkis, laeti interneti üles, nii mõnelgi korral ka Spotifysse, kus see lendas mõne päevaga USA edetabelite tippu. Kui erinevate üleslaadimiste kuulamised ja allalaadimised kuidagi kokku lugeda, siis võib "Pissy Pamperi" lugeda vast üheks kui mitte kõige edukamaks ilmumata jäänud singliks.

Beebihääl pani esimest korda Carti-kultuse kivi veerema. Ta lugusid lekkis tol ajal tohutult palju, neist sai omaette äri, sest inimesed, kes need mõnelt stuudiosessioonilt või kõvakettalt kätte said, müüsid neid sadade dollarite eest edasi ja ostjad riputasid lugusid erinevatele platvormidele kuulamiseks üles. Suurem osa neist lugudest, millel Bourne'i ja Beebi-Carti sümbioos oli jõudnud täiuseni, pidid jõudma ka Carti albumile "Whole Lotta Red". Fännide vahel liikusid Google Drive'i lingid, kus oli sadu lugusid nii aastatest 2014–2018 kui ka sellest "Whole Lotta Redi" perioodist. Sellisel kujul jäigi album ilmumata, sest selles stiilis lugusid hakkasid fännid ja teised artistid juba ise tegema ning, noh, need, keda kõige rohkem huvitas, olid neid lugusid juba kuulnud. Oli vaja ennast uuendada, püsida ootustest samm ees.

Kui 2020. aasta teisel jõulupühal "Whole Lotta Red" lõpuks kuulajateni jõudis, ootas seal fänne põhimõtteliselt (kui mõned üksikud meloodilisemad lood välja arvata) hoopis teine artist. Umbes midagi sellist, kuidas viisakamad inimesed kujutavad oma peas ette punk-muusikat, ainult et veel seitse korda hirmsam ja intensiivsem. Albumi avalool "Rockstar Made" räpib Carti käredalt-kähedalt ja hoopis uutest kurguõõnsustest, mida enamikel inimestel ehk ei olegi, all kõlamas ülisünteetilised süntesaatorid ning paksud, kõrvulukustavad, suure-autoga-täiskiirusel-vastu-maja bassisaundid. Pierre Bourne'i liblikalikud saundid ja biidid olid mineviku teema.

Carti kuulutas ennast vampiirikuningaks ("King Vamp"), kandis mõnda aega kihvasid ja tegi vastavad muudatused ka oma riietusstiilis, mida, muide, võib samuti näha tänaseni ka Eesti noorte seljas, ning oli loonud nüüdseks juba päris mitmenda muusikalise imidži, n-ö rage-räpi, mis, nagu kombeks, sai taas uutmoodi laialdase mõjuga normiks.

Ka Eestis on Playboi Carti (ja Pierre Bourne) muusikat tegema ajanud põhimõtteliselt juba kaks põlvkonda räppareid. Sellest, kuidas esimese Playboi Carti albumi taustal koos Villemdrillemiga lõpuks ise räppimiseni ja muusikategemiseni jõuti, on rääkinud Boipepperoni, ka Lil Till sai esimesed impulsid arvatavasti sealtsamast, ning Mängupoiss Käru tõlkis lihtsalt oma eeskuju nime eesti keelde. "Whole Lotta Redi" järel ärkasid Jüris üles produtsent Kedzer ja Prodigyboys. Ka möödunud nädalal vaatluse all olnud Margiiela puhul ei saa Carti märkamata jääda, ega ka lembelaulikust räppariks muundnud Pluuto puhul.

"I am music"

Möödunud reedel ilmus lõpuks pärast nelja aastat ja mitmeid murtuid lubadusi Carti neljas album "Music", algse pealkirjaga "I Am Music" ehk "Mina olen muusika", mida võib lugeda ka plaadikaanelt. Albumiks on seda natukene raske isegi nimetada. Pigem on see põhjatu ämbritäis (st 30+2) Playboi Carti lugusid, milles aastaid kuival olnud fännid, ning vahepeal erinevate suurte koostööde ("Fein" Travis Scottiga või "Popular" ja "Timeless" The Weekndiga) ja korraliku haibi järel huvi tundma hakanud kuulajad saavad iseseisvalt supelda ja lemmikud välja valida.

Eelmiste albumitega võrreldes on Carti muundumine väiksem ning "Music" on kõlab umbes-täpselt nii, nagu arvata võis ja suuresti on ta jätk "Whole Lotta Redi" peal alustatule, aga õnneks suuremas osas siiski just nimelt jätk, mitte kordus. On lihtsalt väga häid Carti lugusid, on geniaalseid momente, mida ei suuda oma ajus mitte kuhugi paigutada ja mis võivad anda kätte uued hiphopi suunad, on keskmisest pöörasemat hüperpoppi, on ülijõulist vampiiri-Cartit, kellega oleme juba tuttavad, ning on tühisemat-suvalisemat kaasaegset hiphoppi, mis Carti kontrollimatust loovusest täitsa puutumata jäänud. Sinna sekka ja vahele on ka viiteid juba uueks vanakooliks saanud trap'i algusaegadele ja Atlanta saundile.

Ehk siis – parimatel hetkedel kõige pöörasem ja kütkestavam tulevikumuusika, kõige nõrgematel hetkedel keskpärane trap. Aga! Midagi otseselt halba siit plaadilt siiski ei leia, "igav" ongi vast kõige karmim sõna, mida mõne loo kohta kasutada saab.

Ja nälg selle albumi järele oli suur. Kui 2020. aasta "Whole Lotta Redi" müüdi esimesel nädalal 100 000 albumiühiku jagu ja see maandus Billboardi albumi-edetabeli esikümnes, siis "Music" lendab eeldatava 250 000 albumiühikuga juba väga suure tõenäosusega esikohale ning albumi põhiloost "Evil J0rdan" saab arvatavasti Carti esimene soololugu singlite edetabeli esiviisikus. See on ka igati loogiline, sest räppari kultuslikkus on korralikult kasvanud. Vahepeal ongi Carti muusika ja erinevate kuvandite ümber tekkinud peaaegu omaette elustiil või ellusuhtumine, mille seosest Cartiga ise kõik harrastajad võib-olla aru ei saagi.

Ka Eesti Spotify tabeli vallutas räppar peaaegu terve albumiga, mitu päeva püsis seal üle 20 loo, ilmumisele järgnenud pühapäeval olid Carti käes 28 kohta 50-st ja "Evil J0rdan" oli esimene lugu, mis suutis troonilt tõugata kodumaise Kermo Mureli. Kui nüüd kuulata muusikat, mis albumil kõlab, ja sinna kõrvale tõdeda, et "Music" jääb arvatavasti üheks selle aasta suurimaks albumiks, siis tekitab see parajalt küsimusi. Ilma kontekstita ei oskaks kuidagi arvata, et tegu on laiatarbekaubaga.

Aga isegi kui "Musicule" on ühe tervikuna raske näppu peale panna, siis see selle albumi omamoodi nii võluvaks teebki. Juhtivateks jõududeks on ikkagi hüsteeria, kaos, kuulaja viimse piirini viimine, tutvuda tasub sellega igal juhul. Räägivad need lood muidugi eimillestki, on pigem seisundid, millel saab lasta enda üle võtta. Kindlasti oleks mõned lood tahtnud natuke midagi rohkemat, kui seda, et Carti lihtsalt biidi käima paneb ja pooleteise minuti jooksul esimesed pähe tulevad sõnad sinna (küll enamasti väga nauditaval viisil) peale köhib. Teiste lugude geniaalsuse saladus võib jällegi olla just selles samas pöörases pohhuismis. Põhjuseid ja seoseid eriti ei paista.

Nii et jah, tervikuna teda ette võtta eriti hästi ei saa, sest igasse olukorda ja iga meeleoluga ta ei sobi. Isegi kuulasin seda seitsme loo kaupa, siis neid seitset veel paar korda üle, seedisin kuuldut ja siis liikusin järgmise seitse juurde jne. Põhimõtteliselt tuulad kuskil pööningul leitud aardekastis ja proovid selga erinevaid veidraid kulinaid ja riideid, mõistatad, milleks selliseid esemeid keegi kasutada võiks, ja kust see kõik siia jõudis. Korralik seiklus, mis Carti diskograafias jääb arvatavasti pigem vahepeatuseks kui uueks peatükiks, mille nüüd ühe loo kaupa ette võtame ja äkki nende vahel liiklemise ka veidi lihtsamaks teeme:

1. "Pop Out"

Jah, just siis, kui "Pop Outi" käima panna, võibki jääda mõtisklema selle üle, et see on nüüd number üks plaat ja üks aasta olulisemaid-suuremaid albumeid. Ja samal ajal võib "Whole Lotta Redi" fänne vallata kerge pettumustunne, et sellist peaaegu isikliku rünnakuna mõjuvat üllatust, nagu seda oli eelmise albumi avalugu, siit ei tule. Sellegipoolest pööraselt hea lugu, mille konte muljuvaid elektrišoki-süntesaatoreid on raske isegi magades unustada.

9/10

2. "Crush" koos Travis Scottiga

Dimensioonide vahel reisimise muusika. Kui avalugu veel sõnatuks ei võta, siis õnneks võib teine lugu seda üpris hõlpsasti teha. Väike hingetõmbepaus pärast "Pop Outi" paanikahoogu, kus sündid endiselt särisevad, aga hoogu on veidi maha võetud, trummid on pisemad, bassid laiemad ja pehmemad, kaasas täiesti heeliumiks keeratud Travis Scott ja "Dondalik" räpp-gospel. Kahjuks jääb oma abstraktsema-ambientsema olemisega peaaegu ainsaks.

10/10

3. "K Pop"

Üks lugudest, mida võis teise nime all kuulda juba eelmisel aastal, kuigi Carti seda ise välja ei pannud. Särinate asemel on eepilised õuduslossi tuuleiilid, millel Carti silmad kõõrdis kappab. Iseseisvalt väga korralik, aga jääb kindlasti avaloo ja järgmise loo varju.

8/10

4. "Evil J0rdan"

Kuigi "Evil J0rdani" pani Carti koos muusikavideoga (vist täitsa) ise välja juba eelmise aasta jaanuaris, siis kuidagi on sellest saanud albumi singel, lipulugu. Arvatavasti tänu uuele travisscottilikule, võrdlemisi pikale introle, mis on ainus kannatlik hetk kogu plaadil, tekitab ootusärevust ja annab sellele blendrile, kuhu kuulaja õigepea sisse visatakse ja mis seejärel jääpurustamise režiimile pannakse, hoopis uutmoodi võlu.

10/10

5. "Mojo Jojo" koos Kendrick Lamariga

Üllataval kombel teeb Kendrick Lamar "Mojo Jojo" peal vist terve plaadi kõige parema feature'i, kuigi kohal on kogu trap'i-õukond. Konkurentsi pakubki ainult Travis Scott "Crushi" peal. Ainus laul, kus külalisartist üritab Carti hullumeelsusega kaasa tulla ja see ka enam-vähem õnnestub. Joonistub välja ka see, kuidas Carti on võib-olla ka Lamari viimase aja esitusi mõjutanud. Muidugi on ka lihtsalt kõva sõna, et maailma suurim räppar on su multika-ahvi nime kandvas loos su isiklik hypeman. Oh my god, he a goon!

9/10

6. "Philly" koos Travis Scottiga

Kuna Carti on kõvasti latti tõstnud, siis tuleb näiteks "Phillyt" kuulates kahjuks tõdeda, et Travis Scotti kõige tavalisem autotune'itud vokaal, mis küll suures pildis on endiselt meeldiv, aga mida oleme kindlasti hakanud võtma iseenesestmõistetavalt, mõjub Carti kõrval juba põhimõtteliselt nagu Taylor Swift. Scott siin Carti energianivooni ei küündi. Muidugi kõlavad biit ja meloodia ise ka nagu jäänukid Scotti 2018. aasta "Astroworldilt", enam-vähem samu ideesid kasutas ta sel samal albumil lugudes "5% Tint" ja "NC-17".

6/10

7. "Radar"

"Radari" peal saavad üpris ilusti moshpiti-põrandal kokku kergelt madalama produktsioonikvaliteediga Atlanta proto-trap ja viimaste aastate rage. Lugu hoiab elus hüljes-Carti. Esimeste põmakatega võrreldes küll pigem poolikum ideekavand.

7/10

8. "Rather Lie" koos The Weekndiga

Ilmselt ainus lugu siit maailma number üks plaadilt, mida on nõus mängima ka mõni raadiojaam aegadel, mil inimesed reaalselt raadiot ka kuulavad. Selle põhjalt kui head olid The Weekndi "Popular" ja "Timeless", mis said tehtud koos Cartiga, tekitas Weekndi hääle kuulmine parajalt elevust (siis veel Spotifys külalisi ära märgitud ei olnud), aga kahjuks jäi lõpuks veidi pettumuseks. Hoog hakkab viimases kolmandikus raugema. Ka Carti proovib oma esituses ehk natukene liiga raadiosõbralik olla.

7/10

9. "Fine Shit"

Carti-universumis on see vist armastusballaad? Kõige parem osa on tervest ülejäänud loost täiesti teises hääletoonis öeldud "The money gon' talk!". Lihtsalt niisama. Aga lihtsalt niisama ongi kõige parem siukest häält teha. Proovige ise järgi.

8/10

10. "Backd00r" koos Kendrick Lamari ja Jhene Aikoga

Carti pinisevad bäkdõu!-bäkdõu!-hüüatused on lõbusad, aga kahjuks on see lugu selle plaadi kontekstis liiga normaalne. Kõlab natukene nagu Kendrick Lamari poolt kõrvale heidetud lugu, mille Carti ümber tegi. Mõne teise plaadi peal oleks ehk isegi täitsa hea. Geniuses on üheks loo produtsendiks märgitud ka Kanye West, kes selle albumi ilmumisest saati 14. märtsil on Twitteris kogu maailma ees järjekordset mental breakdown'i läbi elamas. Ainus enam-vähem mõistlik asi, mis West muude problemaatiliste ja üliproblemaatiliste asjade seas tweet'is on lause: "[Kendrick Lamar] räpib väga hästi, aga mul ei olnud vaja teda Carti albumil kuulda". Selle loo kontekstis võib sellega kindlasti nõustuda. Ka mul ei ole vaja kuulda, et Kendrick ütleks "vamp life spooky".

6/10

11. "Toxic" koos Skeptaga

"Toxicu" peal kuuleb ühte vähestest refräänidest siin plaadil ja see on selline refrään, et isegi kui tänaseks on mu kõrv üpris vilunud ja saan enam-vähem aru ka kõige karmimast mõminast, siis "Toxicu" hook'is kõlavat pudru ma lõpuni lahti ei dešifreeri. Lil' moshpit, met ussin', i got too my phörffin'? Midagi sellist vist. Mul oligi vahepeal mure, et ammu pole keegi räppinud nii, et ma üldse aru ei saa. Skepta jällegi jääb ehk törts liiga normaalseks, selle eest võtame ka ühe punkti maha. Aga ainult ühe.

9/10

12. "Munyun"

Väike doos Carti beebihäält, aga ikkagi mingisse ülimalt pingelisse sirina-seisundisse produtud trummide ja süntide peal. Mees, keda selle loo alguses ja paljudel teistel lugudel hüüdmas kuuleme, on Atlanta DJ ja raadiohääl Swamp Izzo, kes on veidi vähem kuulsam miksteipide-peal-hõikuja kui näiteks DJ Drama, keda võis kuulda Tyler, The Creatori "Call Me If You Get Losti" peal. Aga ta on kandnud kunagi samasugust kvaliteedimärgise-funktsiooni. Hõikus ta samamoodi näiteks Young Thugi jt Atlanta räpparite varajastel miksteipidel.

9/10

13. "Crank"

Kõhe õudus-bounce, metal'i lick'i meenutava saagimisega. Jällegi jääb õhku küsimus, kuidas Carti sellest biidist mingisuguse, küll kileda-käreda, aga siiski mingisuguse gruuvi suutis välja tunnetada. Üks lugudest, mille ma esimesel kuulamisel millegipärast üpris kiiresti kõrvale heitsin, aga mis siis järgmistel ringidel ikkagi naha alla puges. Sarnaseid olukordi tuleb selle plaadiga seoses tulevikus kindlasti veel. Kui zombid saanuks Soul Trainis publiku-tantsijatena osaleda, siis selle peale oleks neil kindlalt katus ära sõitnud.

9/10

14. "Charge Dem Hoes A Fee" koos Future'i ja Travis Scott

Vast üks kõige suurem pettumus selle plaadi peal, eriti uhket koosseisu arvestades. Üldse ei suuda ennast sellesse sisse kuulata, kuigi väga tahaks, sest osati on see üks narkootilisemaid lugusid plaadil. See peaks vist oma aeglase maatuumani välja ulatuva tammumisega mingisugust aukartust tekitama, aga millegipärast ei tekita, vaid unustan ära, et see laul üldse käib. Ja 20-sekundiline Travise salm loo lõpus on täiesti mõttetu ning muudab narkootilisuse kahjuks kakofooniaks.

5/10

15. "Good Credit" koos Kendrick Lamariga

Sama lugu on eespool juba paremini tehtud. Üldiselt hoiab küll Kendrick siin taas oma ja vähemalt üritab Cartiga sammu pidada, kui see tema hillbilly-flow välja arvata. See on nali, millest Lamar millegipärast keeldub lahti ütlemast, kuigi see hakkas hallitama esimesel korral kui tema salm Baby Keemi 2021. aasta lool "Range brothers" esimest korda ära kuulatud sai. Nii et siinkohal Kanye Westiga päris ei nõustu, aga natukene vist nõustun ka.

6/10

16. "I Seeeeee You Baby Boi"

Esimene korralik hüperpop-rage-trap siin plaadil. Ei ole liiga raske sellele laulule kohe ka Charli xcx-i esitust juurde fantaseerida. Või hoopis Bladee? See oleks kindlasti veel viimase tõuke andnud.

8/10

17. "Wake Up F1lthy" koos Travis Scottiga

Siin otsustas ka Travis Scott, et niisama sooja ei saa tegema tulla, vaid tuleb ikkagi natukene üritada, kui tahta millegagi meelde jääda. Jaburalt tühi lugu, biit on korralik uneparalüüsi soundtrack, nii et selles mõttes täitsa mõnus.

8/10

18. "Jumpin" koos Lil Uzi Vertiga

Koos Lil Uzi Vertiga on sündinud Carti karjääri esimese otsa kõige suuremad lood. "Wokeuplikethis*" debüüdilt ja "Shoota" teise albumi, "Die Liti" pealt. Kuigi "Shoota" on minu meelest ainus ebaõnnestunud lugu seal plaadil. Aga siin loos seda super-duo energiat ellu ei äratata. Peale mõne kleepuvama momendi midagi sellelt poolikult loolt eriti kaasa võtta ei ole.

5/10

19. "Trim" koos Future'iga

Täiesti tavaline Future'i albumi lugu, mis isegi Future'i albumil ei oleks parimate seas. Kuigi väike kahtlus minus on, et see meloodia, millega Future räpib, võib mind ühel hetkel konksu taha võtta. Aga praegu ei ole võtnud ja jään seisukohale, et üks rändomimaid trap-lugusid "Musicu" peal.

6/10

20. "Cocaine Nose"

Täiesti puhas "Whole Lotta Red", aga kõige paremas mõttes, korralik industrial. Kui lugu lõpuks "refräänini" jõuab, siis oled täitsa võhmal, sest oled vähemalt tajumuslikult terve igaviku kuskil pimedas labürindis ekselnud ja kui Carti hakkab omaette kordama fraasi "cocaine nose", siis saad aru, et sinu lips on nüüd läbi ja siit välja sa ei pääsegi.

9/10

21. "We Need All Da Vibes" koos Young Thugi ja Ty Dolla Signiga

Lugu, mille pärast neli aastat oodatud plaat jäi veel umbes kolmandiku päevast hiljaks. Öösel teatas Carti Instagramis fännidele, et rahunege maha, ma pidin lihtsalt kindlaks tegema, et Slime ehk Young Thug ka plaadile jõuab. Ehk siis arvatavasti Young Thug alles lindistas oma päikesepaistelist salmi, kui plaat ilmuma pidi. Kõlab ka nii, et ega ta vokaal erilist hoolt ega armastust saanud pole.

Võib ainult ette kujutada, mida võivad tunda igasugused plaadifirmade ametnikud-vastutajad, kes saavad mõned tunnid enne suure albumi ilmumist Cartilt sõnumi, et oot-oot, veel ei pane albumit välja, mu sõber Big Slime, (väidetavalt) viimaste aastate üks kõvemaid gängstereid pole veel laulnud sisse oma salmi sellest, kuidas ta kõiki vaibe vajab. Päikest! Playboi Carti.

6/10

22. "Olympian"

Ilus throwback-moment, põhimõtteliselt Pierre Bourne'i "Die Lit" lugu, mis on paarist kaleidoskoobist läbi lastud.

8/10

23. "Opm Babi"

Mees, kes sellise loo teeb, võib vist küll rahuliku südamega öelda "I am music".

10/10

24. "Twin Trim" koos Lil Uzi Vertiga

Teoorias natukene parem katse kui "Jumpin", aga kui lugu kestab kokku 94 sekundit ja esimene salm algab 40. sekundil, siis kas sellel lool on ikka mõtet. Playboi Carti siin kordagi häält ei tee. Üks demo jäi vist ikka valesse kausta ja jõudis albumile.

5/10

25. "Like Weezy"

Lil Wayne'ile pühendatud lugu, kus Carti üritab lihtsal, aga samas ka ühel veidramal biidil veidi ka Lil Wayne'i moodi räppida, kuigi meenutab siiski rohkem varajast Young Thugi, kes ise üritas räppida jällegi nagu Lil Wayne. Poole aasta eest jagas Carti ka "Musicu" plaadikaant, mis oli kujundatud Lil Wayne'i miksteibi-sarja "Dedication" eeskujul. Siit loost on pärit ka üks albumi lõbusamaid ridu: "I told her I'm big like Bieber, she ain't believe me"

7/10

26. "Dis 1 Got It"

Siin on tänu esiletungivale klaverikäigule ja üpris tooretele trummidele jälle tugevalt varajase Atlanta trap'i energiat, eelkõige meenub produtsent Zaytoven, kes tegi laadseid lugusid juba Gucci Mane'ile, aga hiljem ka näiteks Migosele. Carti vokaalid on mõnusalt eemaletõukavad ja hook ka võrdlemisi nakkav, aga pigem ikkagi selline asi, mida Carti võib teha ka une pealt.

7/10

27. "Walk"

Nagu septembris ilmunud singlil "All Red", mis albumile ei jõudnud, nii on ka "Walki" peal Carti vokaal keeratud taas kuhugi sellisesse registrisse, et ta on peaaegu äravahetamiseni sarnane Future'iga. Siin on ka kõvasti Atlanta "vanakooli", ehk isegi varasemat Houstonit ja crunk'i. Produktsioonivalikud, nagu see üpris umbne ja telefonihelinalik süntesaator-trompet, mis kunagi olid ehk tingitud võimaluste vähesusest, on nüüd sihilikult uuesti välja võetud. Halb ei ole, kandev joon on olemas, aga lõpuks maandub pigem anonüümsemate lugudega ühte portsu. Peamiselt just tänu Future'i matkimisele.

6/10

28. "HBA"

"HBA" peal on su parimad sõbrad kindlasti kummitus-hiired, kes Dracula-orelite vahel Cartile andunult piiksuvad. Arvestades kui lühikeseks "Musicu" peal väga paljud lood jääda tahavad, siis ei saa täpselt aru, miks "HBA" otsustati kolme ja poole minuti peale välja venitada. Aga õnneks hoiavad hiirekesed loos elu sees ja "HBA" peal saab põnevalt, peaaegu et akvaariumisse panduna jälgida Carti mitte-räppivat räppimist. Loo lõpus kinnitab võrdlemisi kurikuulus rongaisa Carti, et lisaks Iggy Azaleaga saadud pojale, sündis tal ka 2023. aastal tütar. Ülejäänud looga sellel ülestunnistusel muidugi mingit pistmist ei ole.

8/10

29. "Overly"

Siin on uuesti kohal varajase Atlanta narrimisviisi- või lastelaulu-klaverid, mis Carti libahundiliku ja küll Future'it, aga mõnel keskaegsel piinariistal viimse piirini välja venitatud Future'it meenutava esitusega jaburasse kontrasti astuvad.

7/10

30. "South Atlanta Baby"

Täitsa okei albumi 30. lugu.

7/10

Ja kui sellest veel väheks jäi, siis (kirjutamise hetkel veel) ainult Playboi Carti kodulehelt saab osta ka albumi teist versiooni "V2", kuhu lisati kaks varem ilmunud singlit – "2024" ja "Backr00ms". Mõlemad saavad tubli 8/10.