2023. aasta lõpus Leisiga kahasse tehtud albumi, 2022. aastal EP ja kindlasti ühe läbi aegade parima kodumaise loo "Sucka shit" avaldanud Margiiela jõudis lõpuks koos plaadifirmaga Legendaarne esimese sooloalbumini, mis on, tõsi, vaid viis minutit pikem kui kolme aasta tagune lühialbum.

Kaheksa loo jooksul ja eelkõige sillerdav-krudisevate trap-biitide peal toob Margiiela kuulaja peaaegu kõhedusttekitavalt lähedale kõige tumedamatele hoovustele, mis ta sees ja peas voolavad. Ei teagi, kas nii depressiivset ja kainestavat plaati üldse Eestis kunagi ilmunud on, lähiminevikus kindlasti mitte.

Nii vormilt kui sisult on "Ilusa päev surra" mõtteliseks eellaseks või eelduseks Xxxtentacioni 2017. aasta "17", aga nii selle kultusteose kui ka sadade tuhandete teiste "vaimse tervise" plaatidega võrreldes suudab Margiiela nendel teemadel liuelda nii, et asi ei kisu kordagi nilbeks või labaseks ega ka ennast haletsevaks või tähelepanu nuiavaks.

Võib-olla on siin abiks Margiiela mõttevoolulik räppimisstiil, talle juba omaseks saanud flow, mis on võrdlemisi abstraktne, allub eelkõige just räppijale, mitte biidile, rütmidele või meloodiatele. Varem on see olnud põhjuseks, miks paljud teoorias meeldivad Margiiela lood ei taha ajukurdude vahele jääda ja võivad suures pildis mittemidagiütlevatena mõjuda. Aga siin plaadil on ta leidnud lahenduse, sest kui abstraksem flow külge ei jää, siis emotsioon, mida see kannab, jääb paratamatult.

Ning kuna me, just nimelt, oleksime kuulajateni justkui kinni Margiiela sisekõnes, piilume kardina taha, kuhu muidu ei näe, ja ei teki tunnet, et artist oma vaevustega meie ees eputab või neid kuidagi vildakalt ja vales kontekstis eksponeerib, siis selle võrra vahetum, siiram, usutavam ja mõjusam on ka tulemus. Kes ei usu, võib Margiiela värsked lood panna perspektiivi emoräpparite Machine Gun Kelly ja Trippie Reddi eelmise aasta loominguga. Sellisesse perverssusesse on väga lihtne langeda, isegi kogemata, nii et Margiielat tuleb selle eest kindlasti tunnustada, sest teemad on suured.

Põhimõtteliselt heitleb Margiiela olukorras, kus surm on talle ühelt poolt väga lähedal, seda siis isiklikemate murede või mingi mitte-eksplitsiitse välise fooni tõttu. Ka plaadi ilmudes ütles ta: "Mingil moel on surm mu peas 24/7". Selle lähedusega seonduvad ka muud mured ja hirmud, näiteks enesesse tõmbumine või eikellegina suremine.

Teisalt on see surm just kauge, hiiglaslik tundmatu suurus, millega on keeruline toime tulla, sest surm (ja ka lein) on võõraks jäänud – Margiiela räpib, kuidas ei suuda/taha minna haiglasse või matustele –, olemuslik nihe, mida on täheldatud juba ka Margiiela põlvkonnast vanemate juures, noorematest põlvkondadest rääkimatagi.

Oluline roll on üha enam ja peaaegu future'ilikult oma sõnu luristaval Pluutol, kes sobib plaadile imehästi. Ka Lil Till on vägagi oma kohal ning plaadi ehk kõige "inspireerivamal" momendil, ainsal, mis tahab natuke cheesy'ks minna, aga õnneks seda siiski väldib, teevad oma töö ära ka Eik ning Maria Kallastu. Kahju on ainult, et Otto Suits tõstetakse keset noore räppari plaati boombap'ilikku mugavustsooni. Kuigi põlvkondade kohtumine on iseenesest tervitatav, siis tahtnuks hoopis kuulda, kuidas Suits saab hakkama särisevatel süntesaatoritel ja laiadel bassidel.

Vaatamata väga moodsalt lühikesele, 19-minutisele kestusele ei mõju album huvitaval kombel üldse nii, nagu Margiiela ennast, oma ideid, külalisi, produtsente või ka kuulajat kuidagi tagant kiirustaks, vaid moodustab hoopis väga loogilise terviku, mis liigub täpselt sellises tempos, nagu albumil endal vaja on. Samas võib nende kaheksa loo põhjalt kindlalt öelda, et neid paari lugu, mis ehk täpselt joone alla ja seega albumilt välja jäid, tahaks ka kindlasti kuulda.

Sõnades see küll ei väljendu, aga lõpuloo kevadiselt rõõmsatest süntesaatoritest tahaks järeldada, et "Ilusal päeval surra" sai lõpuks võitu ikkagi eluisu ja järgmised talved tulevad äkki juba kergemad. Ja enne kui kevad täiel hool sisse sõidab, saab võtta need 19 minutit koos Margiielaga ja endastki talvepimedus välja kuulata.