Ma kirjutan praegu seda arvustust ehk mul peaks olema justkui soov, et nüüd selle teksti najal võiksid inimesed Roma Vjazemski uue albumi üles leida, selle ribadeks kuulata, läbi mõelda, lahti muukida ja sõpradele soovitada. Oleks loogiline eeldus, aga mul on hoopis tunne, et äkki midagi läheb kaduma, kui "Handlebar" avastatakse. Võib-olla need raugelt mulisevad süntesaatorid ja õrnalt õõtsuvad troopilised tuuleiilid jäävad kuidagi kangeks, ehmatavad ära ja... maagia kaob.

Napakas asi, millele mõelda, aga "Handlebar" suudab oma täpselt paika seatud aegluse, trotsliku ja sihikindla, ent väljapeetud laiskusega kuidagi aja maha rahustada. Sekundiseier ei kihuta enam topeltkiirusega uue päeva suunas, vaid võtab hetke, isegi paar, ning laseb meil lihtsalt olla. Kui Vjazemski debüütalbum "Golden Microphone From Rainy Sicily" lõi küll jõulise muusikalise ruumi, aga jättis kuulaja seal sees üsna vabalt oma teed otsima, siis "Handlebar" kehtestab end palju jõulisemalt. Õigemini, kogu see helimaailm ise on tegelikult täiesti sundimatu ning võimalik, et hetkiti ei pane me seda isegi tähele, kuid ta mõjutab meid ilma märkamata.

Huvitaval kombel on tõesti kõik elemendid siin rõhutatatult vaigistatud, miski ei tõuse päriselt lendu, vaid jääb varahommikuste päikesekiirte valgel helkiva lendleva tolmuna kuidagi pidama. Vaikelu, aga mitte romantiseeritud hygge, vaid mingi mälestus, mida me enam ei mäleta, aga mis sähvatab millisekundiks ajust läbi. Pilti enam pole, aga mingi tundevirvendus jääb edasi hõljuma.

Tekib illusioon millestki tahumatust, toorest ja arhailisest, silme ette tuleb miskipärast seepiakollane hilissuvi – jah, värvidest ei saa "Handlebari" puhul üle ega ümber – ning ootamatult mõistan, et see on folkmuusika, mida ma viitsiksin igapäevaselt kuulata. Oot, mis folk? Kas see ei olegi autorielektroonika, ambient, ehk isegi heeliumit täis puhutud dub?

Siin on kõike seda ka, aga liimina nende elementide vahel on mingi ajast ja ruumist väljaspool seisev pärimusaines. Ühel hetkel kõlab see kui laka alt leitud vanavanavanaema helisalvestus, järgmisel momendil torkab aga mõni üksik noot otsekui kuskilt kaugest ajast, mida pole veel olnud ja äkki ei tulegi kunagi. Näiteks "Royal Brownis" aiman ma mingit müstilist mutant-sitarit, mis ei saa olla ju ometi siit maailmast. Ja ilmselt polegi, arvatavasti pole see ka sitar.... Äkki ongi see hoopis happetünnis algosadeks lagunenud "White Lotuse" tunnuspala?

Basse siin vaat et polegi ning ka tantsumuusikale omasest rütmiskeemist rääkida ei saa, küll aga on teatav lainetus, pulseerimine ja õõtsumine "Handlebar'i" DNA-s igati olemas. Peen pintslijoon, millega Vjazemski selle kõik välja joonistab, viitab ikkagi selgelt kaasaegse elektroonika tippklassile. "Ode to Outro" võib vabalt olla kõige ilusam lugu, mida ma pärast Floating Pointsi ja Pharoah Sandersi albumit "Promises" kuulnud olen. Seal ei toimu tegelikult eriti midagi, aga on mingi maagiline meloodiakatkend, mis heljub õrnalt sellest sündipilves, täpselt samamoodi nagu mantrana korduv fragment Sandersi ja Pointsi plaadil. Ma ei saa kindel olla, aga mulle tundub, et kuulen seda "Ode to Outrot" aeg-ajalt ka unes... Selle loo pingestatud minimalismi arvestades ei oleks see eriti üllatav.

"Handlebar" viib meid esmapilgul ekslema kuhugi kadunud aegade radadele, ent kui me lõpuks sinna kohale jõuame, siis avastame end hoopis mõne metropoli žanriülesest underground-klubist. Kuuri alt portaaliga otse Londonisse või Berliini. Maailmamuusika, igas võimalikus mõttes. Võimas saavutus.