Tate McRae
"So Close To What" (RCA/Sony)
5/10

Muusikat hakkas terve elu kõval tasemel tantsimisega tegelenud McRae tegema juba 2017. aastal ja "So Close To What" on 21-aastase kanadalanna kolmas kauamängiv, kuid enne 2023. aastat oli vähe põhjust teada, kes see võrdlemisi anonüümne hääl raadios või playlist'ides on. Tolle aasta septembris ilmus McRae esimene Billboardi singli-edetabeli esikümne lugu, "Greedy" – seni eelkõige lahjavõitu RnB-ga tegelenud McRae kõige hoogsam lugu, kleepuv, ülipraktiline (teine salm algab 40. sekundil!), kaubanduskeskusele sarnaselt ülevalgustatud ja vänge lõhnakuuse aroomiga tantsupop, mille kile refrään võib olla – kuidas kellelegi – 2023. aasta raadiopopi kõrg- või madalhetk, aga igal juhul oli ta mingil kujul meeldejääv, eristatav ja seda äkki isegi piisavalt, et jätta meelde, kes seda ähmi täis refrääni laulab.

90ndate ja nullindate raadiopopist inspireeritud "So Close To Whati" ilmumise eel ükski singel "Greedy" edule küll lähedale ei jõudnud, aga kolmas album on kindlasti McRae kõige konkreetsem ja tugevam. Siiski on selgelt aru saada, et eelkõige üritab laulja kõlada kommertsraadiotes üle maailma, lõhnakuusk kipitab endiselt sõõrmetes, aga ei anna sealjuures siiski otseselt põhjust kirjutada taksoistmelt sõbrale-tuttavale, et "jään veits hiljaks, mingi ummik, ja täitsa p**ses, siin mängib see Tate McRae".

42 minuti vältel suudab McRae hoida oma lugudes piisaval hulgalt pinget ja pakkuda vähemalt minimaalselt vaimset stimulatsiooni nii, et aju totaalselt välja ei lülitu. Peamiseks küsimuseks ongi 15 loo vältel see, et kas esimese refrääni lõppedes oled veel pardal või mitte. Ja neid momente isegi oli – albumi avalugu "Miss possessive", "Revolving door", mille popikangasse on nüüdseks juba peaaegu eristamatult sisse tikitud Jersey beat, "Dear god" ehk "Greedy vol 2", ja ülbemalt astuvad singlid "Sports car" ja "It's ok I'm ok".

Kui möödunud suvel sai räägitud Camila Cabellost, sarnasest produkt-artistist, kes tegi omas kontekstis võrdlemisi huvitavate valikutega albumi, mille võtmesõnadeks oli teatav kohmetus ja amatöörlikkus, mis kattis ta katsetused kergelt romantilise glasuuriga, siis Tate McRae on, vastupidi, põhimõtteliselt ülimoodne raadiopopi-robot, viimane sõna, mis jookseb, ronib, lendab, ujub, sukeldub, tantsib, küpsetab, parandab masinad ja vahetab vannitoas silikooni.

Seda võiks justkui pidada mitmekülgsuseks, aga kui need võimed on pärast mõnda laboratoorse-kõlaga lugu selgeks saanud, siis kogu asja huvitavus tahab lahtuda ja see, et McRae saltosid visates suhkruvatti valmistab ja ilutulestikku laseb, muutub juba eilseks uudiseks ja iga uue kuulamisega see tunne kahjuks süveneb.

Kuigi noore popstaari senine edu andis alust panna Eestis (vähemalt ühe) kaubanduskeskuse suurele ekraanile jooksma lausa reklaamteate albumi ilmumisest, siis on raske uskuda, et McRae "So Close To Whatiga" endale mõne ülemaailmselt ja hetkega äratuntava niši välja uuristab.

Endiselt jääb õhku küsimus, kas ilma eraldi pingutusi tegemata on McRaed võimalik teda ümbritsevast mürast eristada, nii nagu seda võis üpris lihtsasti teha Pussycat Dollsi või Britney Spearsiga, kelle muusikaliseks järglaseks McRae selle albumiga pürgib. Nii et albumi pealkirjas esitatud küsimusele "nii lähedal millele?" peab vähemalt praegu veel vastama "tundub, et eimillelegi". Aga jääb alles siiski väike lootus, et kunagi võib McRae liikuda lähemale millelegi suurele.

Drake ja Partynextdoor
"Some Sexy Songs 4U" (OVO)
5/10

Veidi aega peale peaaegu ülemaailmset alandust, mis sai Drake'ile osaks tänavusel Super Bowlil, teatas Kanada räppar, et annab sõbrapäeval koos laulja ja produtsendi Partynextdooriga, ühe Toronto RnB-saundi arhitektiga, kellelt ka Drake ise on korralikult ideid ja saundi laenanud, välja ühise albumi, mille pealkiri kõlaks eesti keelde tõlgituna: "Mõned seksikad laulu sulle". Ehk siis Drake taandus käbe ühte tuppa oma loomingus, kus Kendrick teda kätte ei saa.

See on see toksilis-hedonistlik ja kõige häbitumaid mõtteid täis tuba, kus Drake ongi tegelikult teinud ühed oma parimad lood, aga mis Drake'i peas on popmuusika kõige olulisem osa, sest seal saab teha muusikat, mida sobib kuulata ka naisterahvastega koos, sest seda jubedat ja moraliseerivat sõnasalatit, mida näiteks Lamar viljeleb, ei taha Drake'i arvates ükski naine kuulata, sest selle saatel ju ometi tagumikku võdistada ei saa.

Albumi singliks valitud "Gimme a hug" peal räpibki Drake: "Fuck a rap beef, I'm tryna get the party lit // Get the party lit for the b*tches". Seejärel jutustab ta, kuidas ta astub sisse (eeldatavasti oma lemmikusse) strippklubisse, tõdeb "damn, I missed you hoes", rahustab tantsijaid, et kuigi on inimesi, kes neid hukka mõistavad, siis Drake'i jaoks on nad kui perekond, ja nuiab siis neilt kõigilt kallistusi, et liiga pikaks veninud mittenägemisest tekkinud igatsust leevendada. Ja küsib siis veel otsa, et mis saab siis kui tema ära sureb – tüdrukud hakkavad laval sõnaraamatuga twerk'ima?!

Aga okei – albumijagu Drake'i striptiisiklubi-purakaid ja meloodilist RnB-d, kõlab iseenesest hästi. Olen enam-vähem sama meelt Lamariga, kes räppis möödunud kevadel: "I like Drake with the melodies, I don't like Drake when he act tough" ("Mulle meeldib meloodiline Drake, mulle ei meeldi, kui Drake kõva meest mängib"). Lõbus, et Drake nüüd just Lamari eelistuste järgi tegutsebki, aga nagu juba mainitud, siis kõige paremad Drake'i lood tõesti just sellest vallast pärinevadki. Kas "Nice For What", "Teenage Fever", "Promises", "Finesse" või muud näited.

Aga midagi sellist nende mõne mulle tehtud seksika loo seast ei leia ja jääb segaseks, millised lood peaks nn b*itch'ide jaoks party lit'iks tegema. Kõige lähedamale jõuab ehk "Nokia", mis oma rütmilisuse ja mängulisusega meenutab Drake'i paremaid momente, aga albumilt välja tõstetuna jääb siiski nende varju. Ja ka RnB-lood ei ole kuigi köitvad ja jäävad emotsionaalselt kõvasti ja kahe jalaga kesktasandile kinni. Isegi kui mul on vesise saundiga trummidel laulva-viriseva Drake'iga head suhted, ja mõned lood midagi sellelähedast pakuvad, siis tunni ja 13 minuti jooksul mõjuvad need lõpuks ikkagi suhteliselt suvalise jauramisena, ja seda nii, et isegi meeldivamaid hetki (nagu "Lasers" või "Raining In Houston") oleks pärast kuulamist päris raske ka relvaähvardusel järele ümiseda.

Ning ei tea, kas "seksikas" nende mõne loo hulgast üldse ükski on. See-eest teame, et "$$$4U" peal tegi Drake ka vast oma karjääri kõige halvema laulu, "Meet Your Padre", mis ausalt öeldes tundub nii jabur (Drake laulab mehhiklase aktsenti imiteerides "I want to meet your Padre, pay my respects to your Madre, mi amor"), et on vist eelkõige mõelnud turundustrikina, millest meeme toota. Naerma ta igal juhul ajab. Ei saa muidugi ka alahinnata kui ebavajalik osa igast loost on ülimalt mittemidagiütleva olemisega Partynextdoor.

Ometi suutis Super Bowli järel surnuks kuulutatud räppar peaaegu olematu promo ja ilma ühegi singlita oma kesist kogumikku müüa esimesel nädalal 250 000 albumiühiku jagu, ning istus albumiedetabeli esikohal kaks nädalat, kuni Tate McRae ta sealt minema puksis. Sellele vaatamata on kogu asi lõpuks ikkagi võrdlemisi veniv ja sitke tatikoll, mille seltsis ei ole meeldiv aega veeta ja millelt ei saa välja tõsta neid kolme-nelja suurepäraselt õnnestunud lugu, mis tavaliselt Drake'i albumitel olemas on. Tundub ikkagi, et meeleheites väherdes ja ebakindlalt targutades ei saa teha ka häid stripika- ega magamistoa-lugusid, isegi kui oled lemmikstripparitelt kallistused kätte saanud.