Oma kokkuvõttes seitsmendal, aga kuuendal sooloalbumil "Debí tirar más fotos" (eesti keeles "Ma oleksin pidanud rohkem pilte tegema") jätkab 30-aastane Puerto Rico superstaar, kelle 2022. aasta "Un Verano Sin Ti" on Spotify kõige kuulatum album (18,4 miljardit kuulamist), oma kodumaa ja selle kõlade eksportimist laia maailma neid samal ajal vastavalt vajadusele moderniseerides, minnes ühel hetkel ise poolele teele vastu, järgmisel aga haarab ta selle kõvasti pihku ja tirib tänasesse päeva, tulemuseks badbunnylikult kirevad anakronismid.

Või on erinevad koostisosad nii pikalt Bad Bunny ajus blendris olnud, et neid jõujooni pole võimalik enam eraldada. Sellest on vast parim näide "Lo que le pasó a Hawaii" (ek "Mis juhtus Hawaiiga"). Esmajoones võib kujutada ette, kuidas see kõlab mõnele Kariibi saarele pühendatud reisisaate intro-kaadrite taustal, aga loo lõpuks on see reisisaade võtnud düstoopilise mõõtme, taevas on süsimust, meri on lilla ja valgel liivarannal kappavad hobuste seljas hägustes ürpides vaimud.

Üpris väsitava, ummikus istumist meenutava 2023. aasta albumiga võrreldes teab seekord Bunny kindlasti paremini, mida ta teha tahab. Iga tiiruga avaneb uus kiht ja tunnet, et sulle ühes toas majatuuri tehakse, ei teki. Isegi kui kohati lööke minutis on vähem, päris mitu lugu järjest, siis selle arvelt kasvab pinge ja kuulaja jääb äraootavalt järgmise nurga taha piiluma. Ja nendes Bad Bunny kodu- ja välismaa muusika smuutides on kõik koostisosad palju täpsemalt välja kaalutud. Peaaegu kordagi ei lasku ta lihtsalt niisama imalasse ladinaretrosse ega proovi liigse püüdlikkusega olla moodsal rannapeol – iga akustiline kitarr või hüperpopi süntesaator on väga täpselt oma loo teenistuses.

Peale törts liiga ambitsioonika pikkuse (tund ja kaks minutit) hoiab albumit ehk kõige rohkem tagasi Bad Bunny teatav vokaalne piiratus. Kuigi meloodilisus on ta esitustes olnud olemas juba pikemat aega, ja tänaseks võibki teda ennem nimetada lauljaks kui räppariks, siis seab talle omane madal kurgutämber siiski piirangud, mis ei lase mehel teha asju, mida ta ka ise võib-olla teha tahaks. Äkki kammitseb kohati mure oma lauluoskuse pärast, mis on kindlasti omamoodi, aga huvitavaks vokalistiks olemine ei eelda ju enam ammu isegi viisi pidamist mitte.

Laulik jääbki tihti natukene ühte registrisse, mugavustsooni kinni, mis hoiab vaos ka emotsionaalset skaalat, eriti mitte hispaaniakeelsete kuulajate jaoks. On ka erandeid. Näiteks "Voy a llaverte pa pr" peal murrab ta sellest lõksust välja, üürgab vahepeal nii kõvasti kui suudab, hinge põhjast, ja see lugu on kohe ka selle võrra silmapaistvam. Sama kehtib ka kõikide teiste lugude kohta, kus Bunny vokalistina kõige etteaimatavamat teed pidi ei lähe.

Ja hispaania keelest arusaamine on mul nagu paljudel teistelgi kuulajatel muidugi väga algeline (kui mitte olematu), aga nii palju võib vist öelda, et selle plaadi peal on palju rohkem lugusid, mille isegi kõige üldisem sisu jääb vähemalt mulle lihtsalt kuulates täiesti arusaamatuks. Sellest võib omakorda julgelt järeldada, et baila' ja amor'i kõrvale on tekkinud uut sisu. Või vähemalt on vana sisu nüansirikkam ja peale põgusat pilguheitu laulusõnade tõlgetele tundub, et nii ongi.

Tähtis roll on muidugi ka Puerto Ricol, mille ümber kogu album tiirleb, see on algus- ja lõpp-punkt, mis hingab ühes rütmis kõige sellega, mis toimub muusika loodud maailmas. Seal armutakse, saadakse haiget, armutakse uuesti, pidu algab, kestab, lõpeb ja siis tuleb veel toime tulla kõige sellega, mis pärast pidu alles jääb ja mis võib peost endast olulisemgi olla. Sellest nõutusest annavad aimu ka albumikaanel keset džunglit omapäi jäänud valged plasttoolid.

Keelebarjääril on muidugi oma roll, sellest ei saa totaalselt mööda vaadata, aga üldse mitte nii määrav, kui sellele võib etteruttavalt omistada. Kogu album annab veel enam tunnistust Bad Bunny oskuslikust võimest rääkida lisaks maailma teiseks enim räägitud hispaania keelele ka globaalse popmuusika keeles ja, noh, reggeaton'i tõksuvatest trummidest saab ju igaüks aru. Muusika kiudusid saab paitada või oma kõrvades tunda muretult ka ilma keelt oskamata. Ehk on see isegi veidi vabastav? Ei ole ju välistatud, et Bad Bunny lauludes tegelikult jubedaid rumalusi ritta seab. Pigem mitte, aga sellega võib ennast lohutada, kui hispaaniakeelde sukeldumiseks julgust napib.

Aga eelkõige võiks lasta end lohutada meloodiatel ja rütmidel, mis teevad vast jääl libisemise ja lumesopa sees sumpamise ka viivuks veidi kergemaks.