Pinkpantheress – "Illegal"

On ilmselt palju neid, kes väidavad, et Pinkpantheressi esiletõus koroona-viiruse tuules oli lihtsalt loogiline jätk juba varem alanud reivipopi ja nullindate arhailis-digitaalse produktsiooni uuele tulemisele, ta lihtsalt oskas Tiktokis selle kõik kompaktselt ja magus-maitsekalt pakendada. Mina aga julgeksin pigem arvata, et tema 2021. aasta album "To Hell With It" oli just katalüsaator paljudele protsessidele, mida me praegu popmuusikas näeme. Kas ilma selleta oleksime mullu saanud brat-suve? Vaevalt. Ma ei ole ka kindel, kas suuresti Kurbade Uudiste juhitud tümaka- ja lauaviinapopi laine, mis praegu Eesti muusikast üle käib, saaks üldse ilma Pinkpantheressita eksisteerida.

Pinkpantheress elaks justkui unistuses. Ta on loonud naiivse ja neoonroosa fiktiiv-maailma, kus briti tantsumuusika kuldaeg 2000. aastate alguses mitte ei hääbunud tasapisi, vaid võttis hoopis hiidlainena kogu maailma muusikareaalsuse üle ning muutus selle pärisosaks. Selles paralleelreaalsuses mängib kaubanduskeskuse kõlarites, autoraadios ja muus olmeruumis vahetpidamata siirupine segu pehmema otsa hüperpopist, batuudil ringi kargavast väikelapse dubstep'ist, vatiteki alla peidetud UK garage'ist ja kärbitud tiibadega breakbeat'ist. Ning kogu selle värvikirevuse keskel seisab supertäht Pinkpantheress, kes juhib oma lapseliku glamuuriga seda reiviunelmat.

Pealtnäha ei tee ta oma värskel plaadil "Fancy That" mitte midagi uut, või siiski? Juba 2023. aastal ilmunud album "Heaven Knows" näitas, et ta murrab vägisi sotsiaalmeediareenilt välja, need raamid jäävad talle kitsaks, nüüd aga lööb ta avaloos "Illegal" ukse suure pauguga lahti ja ütleb "My name is Pink and I'm really glad to meet you" ja mul jookseb judin üle selja. Temasse on tekkinud mingi tasane uljus, mõne nurga alt ehk isegi ülbus, mis asendab varasema ujeduse. Mõned uksed on nüüd lahti murtud ja pärismaailma prožektorid paistavad juba üsna lähedalt, anname veel paar aastat ja siis ta ei pea enam esinema Glastonbury festivalil telgis, vaid sajad tuhanded inimesed kaotavad pea, parimal juhul isegi teadvuse, kui ta lavale astub. Ma olen kindel, et tema enda loodud unistus pole enam reaalsusest väga kaugel.

Kaspar Viilup

Mariin K. – "Puddle"

Mariin K. kui bändi debüütalbumit "Rose" ei ole me jõudnud veel eraldi kiita, aga "Rose'i" võib esimesest poolaastast ka juba albumina täitsa eraldi välja tõsta, seal on häid ja väga häid lugusid veel, aga samas on olemas ka väga tugev tervik, mille tasub suvepuhkusel ette võtta, kui seni pole jõudnud. Võib-olla on seal laiemas kontekstis väikeseks küsimärgiks see, et mis eristab Mariin K.-d ja "Rose'i" kõikidest teistest shoegaze'ise dream pop'i bändidest, aga selle üle ei vaeva vist ka pead ei selle muusika truehead'id ega bändid ise. Olulisem ongi teatud tajutava, kokkulepitud autentsusega kohal olla ning siis tehakse sulle juba uksed lahti. Sellega saadi igal juhul hakkama.

Aga "Puddle" poeb sealt albumilt kindlasti kõige tugevamalt naha alla. Kogu albumile omaselt bändi solisti ja juhtfiguuri Mariin Kallikormi vokaal otseselt ei veena, ei taha sinust mitte mitte midagi. Aga ei peagi veenma, ja võib-olla hoopis tuleb jumalat tänada, et ta seda ei üritagi. Mariini hajevil ja peaaegu juhuslik esitusviis seob kokku kõik muud tekstuurid ja elemendid enda ümber, muutudes pooluinakil dirigendiks, kaotamata sealjuures oma äraolemises täpsust ja teravust.

Kõige olulisem on muidugi "Puddle'i" kitarrikäik, üks nendest, mis vaatamata oma lühidusele jutustab igal kordumisel ära tervete raamatu- ja filmiriiulite jagu lugusid ja emotsioone. Ning igal kuulamisel uutmoodi, sest sellel tinina-karussellil saavad kokku ilu, kurbus, valu, rõõm, kibemagus nostalgia ja elevus-hirm homse ees. Olenevalt sellest, mis vastaval päeval menüüs on. Igal juhul sirutab lugu oma 50 väikest kätt välja ja haarab õrnalt kinni su kõige sügavamast sisemusest, keerutab nagu soolika-lassot pea kohal ning saadab siis juba üpris pudrusena kuskile kaugele roosade pilvede poole teele.

Neit-Eerik Nestor

Verraco – "Basic Maneuvers"

Virtuaalne riiul, kuhu ma iganädalaselt värsket elektroonikat ja funktsionaalsemat tantsumuusikat paigutan, on kirev ja eklektiline, et katta erinevaid võimalikke tujuvärvinguid ja meeleolu pooltoone, aga kahjuks on seal harva selliseid lugusid, mille saaks sealt iseseisvana välja tõsta, pjedestaalile seisma panna ja öelda: vot siin nüüd defineeritakse midagi ümber ja liigutatakse mägesid. Kolumbia päritolu produtsendi Verraco tänavu ilmunud EP esiksingel "Basic Maneuvers" virutas mind aga esimese kuulamise pikali ja ma ei tea, kas olen päriselt sellest troopilise reivi vasaksirgest taastunud.

Mõnes mõttes on "Basic Maneuvers" kui kultuuride vahetus: Verraco võttis seljakotiga kaasa Kolumbia underground'i saunde ja hullpöörast energiat ning põimis selle kokku siis briti legendaarse plaadifirma XL pärandiga. Kokku tuleb tuhandekordselt ülelaetud grime, mis ei jää ühekski sekundiks seisma. Süntesaatorid särisevad järeleandmatult ning bassikahurid tulistavad selliseid mürakaid, et ka kõige kangema närviga dubstep'i huntidel hakkab kuskil sügaval midagi võbelema.

Kasutasin küll sõna "pärand", aga see ei ole mingi briti tantsumuusika reinkarnatsiooni lahjendatud puljong, vaid lollakalt täisvereline reivi-renessanss, kus minevik ja tulevik sulatatakse klubipõrandal üheks. Kui te otsite minimalismi, siis toppige näpud kõrva ja jookske teises suunas: Verraco loobib teie suunas väsimatult pisikesi meloodia-põrkepalle, mis ei vii kuhugi, aga teevad tuju lihtsalt ilmeksimatult heaks. Ja ka sajandal kuulamisel hakkan endiselt vaikselt ühe koha peal võbelema, seega loo mõju pole siiani lahjenenud...

Kaspar Viilup

Addison Rae – "Headphones On"

Ainult üks väga ere näide esimese poolaasta ühelt oodatuimalt albumilt "Addison", millest oleme eraldi ka pikemalt rääkinud. Hea, et "Diet Pepsi" ja "Aquamarine" eelmisel aastal ilmusid. Muidu oleks ilmsesti lolli peaga need ka siia nimekirja surunud. Aga "Headphones On" võtab väga hästi ühes loos kokku selle naiivse ja tehisliku idealismi, mis "Addisoni" peal kõlab. Kindlasti mitte revolutsiooniline, Janet Jackson meets Lana Del Rey meets Britney Spears, aga ülitäpne ja sobib imeliselt ka seda albumit lõpetama, olemata seal juures päris puhas lõpulugu. Aga kui "Headphones On" on sind lõpuks oma maasikasiirupiga üle kallanud, siis ei jää muud üle kui uuele ringile minna. Pisike ja tuim (selle loo põhjalt võiks ju Rae ka dream pop'i bändi juhtida?), samal ajal pompoosne ja elav.

Popmuusika, mis on olemuslikult põhimõtteliselt totaalses vastuolus maailmaga, kus ta ilmus. "Headphones On", ja "Addison" tervikuna, on eskapismi kõrgem pilotaaž, utoopia, mis võiks kahjuks täiesti vabalt ollagi maailm, kus me täna elame ja arvatavasti ka elada tahaksime. Aga kuna seda ei saa, siis tuleb valuga leppida, panna vahel kõrvaklapid pähe ja kuulata oma lemmiklaule. Nii on.

Neit-Eerik Nestor

Vaiko Eplik ja Nublu – "Tipus ulub tuul"

Liiga tihti näeb Eesti popmuusikas seda, kuidas artistid tõmblevad tähelepanu nimel. Antakse välja keskpäraseid singleid, mida üritatakse soodushinnaga kuulajatele pähe määrida, käiakse igas raadio- ja telesaated rääkimast oma algavatest kevad-, suve- ja sügistuuridest, rääkimata muidugi jõuluaegsetest kontsertsarjadest. Närvilise hüppamise-kargamisega suudetakse end küll pildis hoida, aga looming jääb seejuures tihti tahaplaanile nii kuulaja kui artisti enda jaoks. Õnneks on Nublu ja Vaiko heas mõttes erandid: nad mõlemad mõõdavad üheksa korda ja kui lõikamiseks läheb, siis pannakse suure tõenäosusega täppi, teisejärgulisest muusikast säästetakse kuulajat, iga tükike loomingut mõjub fokuseeritult ning üldiselt asetub see Eesti muusikapilti kui pusletükk, mille puudumist me varem märgata ei osanud.

Esmapilgul võiks seega arvata isegi, et kahe sellise kaliibriga tegija ühine lühiplaat "Supersuure hoolega" on rohkem turundustegu kui päriselt muusikaline saavutus: ootamatu sooja tuuleiilina lüüakse aknad lahti ja täidetakse suvine raadioeeter post-estraadi ja nõtke kaasaegse produktsiooni kokteiliga. Aga kuigi siin oli üheksa (või isegi üheksasada) võimalust, kuidas puusse panna, siis õnneks on taaskord otsustatud kõik üleliigne maha lõigata ning teravik võimalikult täpselt eesmärgi poole suunata. Nagu Nublu ise ütleb: suvespetsialist on vahetuseks tööl. Möödunud jaanipäev kinnitas seda fakti: selle loo kiudude vahele olekski otsekui mulluste lõkete tuhka raputatud, sest kogu see EP, eriti aga just "Tipus ulub tuul" tekitas tunde, et see lugu on kõikide eelmiste jaanipühade aegu olemas olnud.

Aga ei tasu end sellest kirjeldusest eksitada lasta: "Tipus ulub tuul" pole mingi tühine aasta kõige pikemate ööde ning päevade eksalteeritud taustamuusika, pigem on see üle aegade parim funk, mida siinmail tehtud on. No kuulake seda põksuvat bassikäiku! Või siis seda, kuidas Epliku ja Nublu vokaalid sulavad kokku vastupandamatuks porgandihäälseks gruuv-tandemiks! Iga sekund siin on samaaegselt nõtke ja pingestatud, jalad on pidevalt maast lahti kergitatud ja kuulaja ümber visatakse nii palju piruette ja poognaid, et lahtimuukimist jagub veel pikalt. Mõnes mõttes jääb selle looga kõik pooleli: kas saab olla, et midagi rohkemat neilt ei tulegi? Aga ehk olekski nii parem, et lõpetame selle sajandi suurima koostöö vaat et perfektse poplooga, nüüd jääb teistel üle lihtsalt märkmeid teha ja teatepulk üle võtta.

Kaspar Viilup

Playboi Carti – "OPM Babi"

Playboi Carti "Musicu" arvustuses sai see lugu võetud kokku ühe meemiga, sest sõnadest ei oleks piisanud. Ärme räägi, lihtsalt kuula! Ja mida selle loo kohta nüüd siis öelda? Igatahes rikkus see paariks kuuks minu jaoks muusika kuulamise üldse ära, mõneti taastun sellest siiani, sest paratamatult tekkis küsimus, miks sõita mingite elektritõukside või rendi-mopeedidega, kui oled juba tähelaevas mööda universumit rallitanud. Miks panna oma meeled vangi kolme dimensiooni, kui Playboi Carti juba tõestas, et neid dimensioone võib olla lõputult?

Jah, jälle viisin teema mujale, sest kirjeldamatu kirjeldamine tundub arutu ettevõtmine. Ei tea, kas neid sõnu, termineid või isegi keelt on veel leiutatud, milles saab "OPM Babist" rääkida. Nii palju võin ma teile öelda, et kui alien overlord'id üks päev meie planeedile maanduvad ja hakkavad kaaluma, kas nendest karvututest ahvidest, kes kasutavad oma aega ja energiat üksteise pihta rakettide tulistamiseks, universumile mingit kasu ka on või tasuks see hukka läinud projekt kõvakettalt kustutada, siis soovitan tungivalt inimesel, kellele langeb au overlord'idega läbirääkimisi pidada, mängida esimese asjana ja sõnagi ütlemata "OPM Babit". Nende laevades kõlab see küll arvatavasti Retro FM-ist, aga siiski võivad nad mõista, et veel ei tasu meid maha kanda, sest ilmselgelt liiguvad karvutud ahvid ka tasa ja targu kõrgemate sfääride poole.

Neit-Eerik Nestor

Bad Bunny – "Baile Inolvidable"

Räägime popmuusikas pidevalt igasugu trendidest, mille kohta suured spetsialistid pärast ülbelt ütlevad, et nad teadsid ammu, kuidas üks või teine asi tõuseb pinnale. Ma olen aga enam kui kindel, et enne 2025. aasta algust ei aimanud ilmselt keegi, et kui anda välja kuus minutit kestev puhtakujuline salsa, siis kogub see Spotify's järgneva kuue kuu jooksul pea 700 miljonit kuulamist. Aga siin tulebki mängu see, mida kahjuks maailma suurimad artistid liiga harva ära kasutavad: kui sa oled selline pilvepiiril istuv superstaar nagu Bad Bunny, siis ei pea sina tegema seda, mida teised teevad või publik sinult ootab, vaid sa võidki virutada aasta esimestel päevadel välja albumitäie oma koduriigi Puerto Rico muusikalisest pärandist inspireeritud loomingut ja kellelgi ei ole küsimust. Jah, just seda tahtsingi ma praegu kuulata, muidugi!

Tänu Bad Bunny albumile "Debí Tirar Más Fotos" olid ka minu jaoks jaanuari esimesed nädalad ootamatult suvised. Kõndisin mööda lörtsiseid ja pimedaid Tallinna tänavaid, aga klappidest puhus otse ajukäärude vahele kleepuv-palav troopiline suvetuul, merelainete loksumist võisin justkui kuskil kauguses aimata ja kas ma tundsin ninas ka pina colada'de lõhna? Võisin vanduda, et tundsin. Ühel päeval Vabaduse väljaku bussipeatuse trööstis kadusin ka mõneks minutiks endalgi üllatuseks kuhugi palmide vahele ära. Kuigi klimaatiline kontrast rõhutab ja joonib alla selle plaadi tugevusi, siis tegelikult töötab kogu see eksootiline virvarr väga hästi ka meie niivõrd-kuivõrd suvel.

Aga kuidas siis ikkagi sai üks igati naksakas salsa järsku nii suureks? Jah, nagu ma juba ütlesin, Bad Bunny võiks oma ülbelt laisa vokaaliga ka suvalise kääksutamise peale laulda ja inimesed kukuksid kummuli, aga siin on ikkagi midagi veel... Hästi lihtne oleks vaadata kohe ka Rosalía poole, kes muutis flamenko kümmekond aastat tagasi uuesti seksikaks, aga Bad Bunny puhul peitub võti rohkem Beyonce "Renassaince'i" mudelis.

Ma pean silmas, et ta ei läinud tegema järjekordset võta-üks-ja-viska-teist latiino-trap albumit või suvalist reggaeton-nõksutamist, vaid kõik on siin kaetud kalli, pillava ja häbitult luksusliku produktsiooniga, igal bongo-löögil ja pasunapurtsatusel oleks otsekui raketid külge pandud. See on kõrgema ešeloni staaride liivakast, Bey mängis seal hiljuti musta tantsumuusika (ja ka kantri, okei-okei) pärandiga, Bunny laob nüüd järgmisena suure lustiga Puerto Rico rütme üksteise otsa. Ja seda on väga lõbus vaadata, ootan juba huviga, kes järgmisena sama napakalt ootamatu eesmärgi ette võtab.

Kaspar Viilup

Margiiela – "Ilus päev"

Neli kuud on mööda läinud, aga Margiiela märtsikuisest albumist ja (peaaegu, et) selle nimiloost ei ole ma veel lahti saanud. Ka "Ilus päev surra" pealt oleks võinud siia nimekirja kaks-kolm lugu panna. Kui eelmine aasta sai poolaasta parima laulurea tiitel Valgele Tüdrukule antud, siis sel aastal tahaks selle Margiiela ette veeratada. "Liigub pillid kaasas nagu ühemehebänd," räpib Margiiela siit napilt välja jäänud "Halbade otsuste" peal ja teeb selle ühe lihtsa ja kõhedusttekitava reaga silmad ette liiga paljudele kodumaistele sõnaseppadele, keda peetakse oma keeleoskamatusele vaatamata eesti keele viimasteks majakateks.

Aga "Ilus päev" võtab ikkagi oma treppidest üles-alla tantsisklevate süntesaatorite ning filtrite taha peidetud Margiiela laul-räpiga kõige teravamalt kokku nii Margiiela albumi enda kui ka selle, miks see album tänavustest üks parimaid on.

Naljakal kombel sellest saanud üks mu go-to kõrvaussidest, mida argiste toimingute taustal omaette joriseda. Pühin majapidamispaberiga kohvipuru köögiletilt peopessa ja samal ajal omaette: ilus päev, et surra, beibi, ilus päev, eeyeah, liiga ilus päev, ma ei saa seda raisata. Millegipärast teeb see alati ka tuju paremaks. Ja eks see toores ausus ja vahetus, millega Margiiela välja tuli, ongi vabastav ja rõõmustav, morbiidsusele vaatamata. Eriti kuuldes kui paljud artistid toovad oma uutest albumitest-lugudest rääkides välja selle, kui vahetult ausad ja "nemad ise" nad on. Ja võib-olla nad ongi nemad ise, aga mure on vist selles, et päris paljude muusikute "mina ise" ei ole kuigi huvitav, ja mure on seda suurem, kui see "mina ise" kandub sõnadest üle ka muusikasse.

See ei ole muidugi kellegi süü ja siin aitab korralik brändiloome. Aga Margiiela tõelisus, eriti "Ilusa päeva" peal, on meie väikeses kõlakastis nii ootamatu ja harv, et mõjub täiesti omaette muusikalise statement'ina, ning sellest tulenevalt omakorda justkui ülitäpselt väljatreitud imidžina. Ja see on ainult kompliment, sest tähendab seda, et artistile tekivad täiesti iseenesest, ilma liigsete lisapingutusteta piirjooned, oma lugu, oma maailm. Sest kui ma zoom'in vahel välja ja mõtlen nendele sõnadele, mida kohvipuru nühkides endale jorisen, võtavad need read, ja ka lugu ise, ikka ja jälle seest õõnsaks. Ja kui paljude lugude kohta seda öelda saab?

Paaril korral on õnnestunud ka albumit "Ilus päev surra" elavas esituses kuulda ja kuigi tihtipeale ei saa helisüsteemid või olustik produktsiooni tihedusega päris hästi hakkama, siis näha-kuulda Margiielat ennast neid laule laulmas-räppimas ajab kogu laeva omamoodi kaldu. Kogu see (vähemalt tajutav) ausus saab uue mõõtme juurde ja tänu Margiiela lavalisele olemisele ei mõjugi ta nii väga nagu trap-album, milleks teda üldjoontes pidada võib, vaid võtab hoopis mingi veidra 80-ndate romanti-popi kuju. Seega kihte, mida teiselgi poolaastal lahti kuulata ja vaadata, on nii "Ilusal päeval" kui kogu albumil kindlasti veel.

Neit-Eerik Nestor

Tate McRae – "Revolving Door"

Kui ma "Revolving Doori" esimest korda kuulsin, oli mul piinlik, et midagi sellist mul kõrvus mängib. Ei tahtnud seda küll esialgu tunnistada, aga McRae superhitt hakkas mulle meeldima ja mul oli jälle enda ees piinlik. Sellele vaatamata käisin seda salaja ikka kuulamas, samal ajal natukene punastades ja häbenedes. Aga miks peaks selle loo pärast piinlikust tundma? Ma usun, et küsimus ei ole mitte minu maitse-eelistustes, vaid Tate McRae tänavuse albumi "So Close To What" ja laiemalt kogu artistliku imago essents on illusioon intiimsusest.

Me saame ratsionaalselt aru, et ta on superstaar, kes seisab meist palju kõrgemal ja kaugemal, aga kui ta selle vati sisse mähitud jersey club biidi peal ütleb "My cold heart Is finally melting", siis tekib imelikult kombel tunne, nagu olesime toas ainult mina ja tema. Oma osa on selles ilmselt nii täpselt tabatud tasakaalus kitši ja maitseka pop-produktsiooni vahel kui ka tema flirtivas vokaalis, kuid ennekõike on ta muukinud lahti selle aegadeülese poptähe mudeli: ühelt poolt on temas midagi keelatut, mis ei tohiks niivõrd kergesti kättesaadav olla, samal ajal aga mõjub ta alati pisut unenäolisena, igal teisel hetkel hakkame me kahtlema tema tõelisuses. Umbes nagu unenägu, mis teil hetk pärast ärkamist meelest läheb, "Revolving Doori" saame vaid mõne nupuvajutusega uuesti meelde tuletada.

Seejuures ei saa hetkekski väita, et McRae muudaks oma looga raadiopopi jõujooni või nihutaks midagi paigast, ta räägib ikkagi puhtalt klišeede keeles. Võinoh, absoluutselt iga takti "Revolving Doorist" oleme varem kuulnud, kõik on lihtsustatud, mõnusalt ümar, nurgad maha lihvitud. Aga erinevalt tuhandetest teistest, kes üritavad sinisilmsetele raadiokuulajatele toru kaudu üht ja sama kommertssuppi kõrist alla suruda, teeb Tate McRae seda vaid supertähtede omase vastupandamatu enesekindlusega. Ehk siis ma saan aru, et see on same-same, but different, aga olen sellele vaatamata tema ees relvitu ja häbenen selle loo fännamist ilmselt ka edaspidi.

Kaspar Viilup

Shygirl, Isabella Lovestory ja Pinkpantheress – "True Religion"

Kas parim tüdrukutebänd, keda meil ei ole, aga kelle oleme ära teeninud? Tundub nii. Korralik hüper-klubi posse cut, kus iga artist loob niigi võrdlemisi lühikese loos oma veel lühemas salmis täiesti omaette lavakujunduse. Shygirl vehib nagu tossu täis ööklubi tagatoa kindral oma viimse piirini üleseksualiseeritud olemise ja esitusega, Hondurase juurtega Isabella Lovestory ratsutab oma attitude'ist pungil digi-reggeaton'i seljas ja Pinkpantheress võtab hoo maha, et hüper-klubi enne äftekale suundumist korra magamistoa-popist läbi juhatada.

Puhtakujulise popmuusika huvitavam ots kuulub juba päris mitmendat aastat suures osas ainult naistele. Eriti kui tuletuslik glam-pop, mitte-Hozierid, kes kõik koos seda ühte Hozieri lugu uuesti ja uuesti teevad ning trumpistlik kantri värja arvata. Seda võib vist ka ülejäänud siinsest nimistust järeldada. Viimane aeg Harry Stylesidel ja Bieberitel pea maa alt välja pista. Kuigi nad võivad pidada targemaks seda mitte teha, sest eks millegi meeldejäävaga välja tulemine nõuab praeguseks juba päris palju julgust ja pingutust. Ja tegelikult mitte ainult. Tuleks olla ka isikupärane ja huvitav, mis on veel raskem.

Neit-Eerik Nestor