Kui möödunud suve lõpus esimest korda "Diet Pepsit" kuulsin, siis ei saanud päris täpselt aru, mis mind selles surra-murra lutsukommi versioonis kõikidest Lana Del Rey hittidest nii väga haaras ja kummastas. Teadsin, et end värskelt Charli XCX-i säras rebrand'inud Addison Rae on esimese laine Tiktoki kuulsus sellest ajast, kui piisas veel ainult tantsimisest ja suu maigutamisest, et endale nimi ja ka karjäär teha.

Olin ka kursis, et ta hakkas vahepeal suu maigutamise asemel ise laulma, aga olin tema debüütsingli, millel ta laulab "I'm obsessed with me as much as you", juba õnneks unustanud. Tol ajal mõjus lühikestest tantsuvideotest saadud kuulsus ja selle rahaks konverteerimine veel liiga düstoopilisena ja sealt maailmast välja vupsanud inimeste tõsiselt võtmine veel liiga ränga ülesandena.

Aga vot, ei tasu inimesi alahinnata, sest kui "Diet Pepsile" järgnes võrratu ja õhkõrn Madonna-house "Aquamarine" (ja selle Arca remix!) olin ma juba päris segaduses ja mu tähelepanu koondus Rae peale nii, nagu ta oleks omale sõrme pannud mu one-of-one kuldse sõrmuse, millest ma tööõnnetuse käigus ilma jäin ja mida ma olen väga kaua mööda tervet ilma taga ajanud.

Veel mõned kvaliteetsed singlid ja seitse kuud hiljem andis Rae nüüd välja oma debüütalbumi "Addison", mille kaanelt vaatab vastu kogu see romantiline 90-ndate ja nullindate kitši-smuuti, mida Rae lahke käega kuulajatele pakub.

Kui singlite põhjal tundus, et Rae ja tema laulukirjutajad on peaaegu täielikul võidusoonel, siis plaadile jõudis ka paar tooremat ideed. Plaati sissejuhatav "New York" on vist kogemata kõige naljakam Rae lugu, mis omal jalal püsti ei püsi, aga täiesti sürreaalse otsusena tegelikult vist sobib (?!) imelikul kombel seda plaati sisse juhatama, andes aimu sellest kergelt roosamannavahusest kuutõbisusest, mis kuulajaid ees ootab.

Liiga terav "Money Is Everything" sobiks paremini Rae 2023. aasta mitte eriti õnnestunud EP peale ja "In The Raini" peal läheb Rae oma õhulise produktsiooniga nii kaugele, et loost suurt midagi alles ei jäägi. Aga üle ühe-kahe paigutatud singlid hoiavad plaadi selgroogu paigas ning albumilood "Summer Forever" (veel natuke Lana Del Rey surra-murrat) ja "Times Like These" (veel natuke 90ndate Madonnat koos All Saintsi ja trip-hop'i vürtsidega) aitavad ka paati vee peal hoida.

Üldiselt on "Addisoni" peal hüperpopi suure vaevaga krussi keeratud sõlmed väga delikaatselt lahti harutatud, toodud "hüperiks" keeratud elemendid tagasi oma algse seisundi lähedale. Klišeed on uuesti alasti, mitte iroonia taga peidus, aga tänu oma vahepealsele muundumisele, tänu trippidele digi-taevastesse ja/või tossu täis reivisaalidesse, seisavad nad nüüd hoopis sirgema seljaga. Ütleme siis superpop. Süperpop? Midagi sellist, sest kõik õnnestunud momendid on ühteaegu toored ja loomulikud ning imeliselt ülepunnitatud ja tehislikud, laskumata sealjuures ülekalkuleeritud küünilisusesse, vaid mõjuvad oma naiivsuses peaaegu juhuslikuna, voolavad ja vulisevad nagu mõni oja. Kõik on päris ja võlts ühekorraga.

Lisaks Madonnale ja Del Reyle on siin muidugi korralikus annuses Britney Spearsi, kellega Rae juba välimuselt kahtlaselt sarnane on. Ka muusikavideotes, mis annavad, muide, eriti head aimu Rae roosamannavahusest hullumeelsusest, meenutab ta korraga nii tippvormis Britneyt kui ka seda ühismeedia videotes oma villa aatriumis eklektilisi tantsunumbreid ette kandvat Britneyt, mis on jällegi kahtlaselt sarnane sellega, millega Rae alguses üldse tuntuks sai. Kahtlane! Ja Rae tantsimine nendes videotes on jällegi kahtlaselt sarnane nende Britney eklektiliste tantsunumbritega. Kahtlane!

Aga kui Tate McRae on kõrgema klassi all-purpose sõjarobot, mida saab Woltiga koju tellida, ja Sabrina Carpenter vana Hollywood, Broadway ja eneseirooniline, aga ülitäpne glam, siis Rae on see rikaste vanemate tütar, kes lihtsalt enda lõbuks vaeste kunstnikega hängib ja on seni, kuni ta on rikas, veendunud, et vaesena oleks ta elu palju parem. Jah, see võib muidugi ka eemaletõukavalt kõlada, aga mingis sellises paradoksaalses hullumeelsuses Rae muusika lainetabki ja see temast praegu nii huvitava popstaari teinud ongi.

Rae ei jää artistina kaugele hingavast, kõndivast, laulvast ja tantsivast popkunstiteosest, kus viited ongi nii ülbelt ja eneseteadlikult üksteise otsa laetud, et lihtlabaseks ja iseenesestmõistetavaks muutunu saab seatud hoopis uude perspektiivi, aga nii, et tervik jääb siiski ka iseeneses intrigeerivaks, mitte ei ole (eba)huvitav ainult oma erinevate osade summana. Ja kõige keskel seisabki (või aeleb mingisuguse jahuga kaetult põrandal) Rae ise, kes on oma enda (tundub, et) lõputu armastuse suure popi ja selle lauljataride vastu pööranud nüüd täiesti oma asjaks.

Viimast toetavad veel muidugi totaalsesse klišee-absurdi vajuvad kujundid Rae laulusõnadest, mis said alguse juba suurima hiti ja esiksingli peal, kus ta pani heast peast riimuma sõnad "sexy" ja "Diet Pepsi": "Summer love, sexy / Sitting on his lap sippin' Diet Pepsi".

Sealjuures ei oleks ma veel selle albumi põhjalt eriti kindel, et meid ootab ees "Addison Rae suvi" või kas midagi sellist üldse kunagi saabub, kui Rae samamoodi jätkab. Ja see ei ole üldse etteheide või kriitikanool, vaid ma lihtsalt ei näe, kuidas nii unistav, siidine ja nupust nikastunud pop võiks terve suve enda alla võtta. Selleks peaks Rae hakkama oma muusika kontuure palju paksemate pliiatsitega rõhutama, mis võib omakorda kaotada ära kõik selle, mis on tema jälgimise viimase aasta jooksul põnevaks teinud.

Ühesõnaga tuleb välja, et Tiktokist võib maailmale kasu ka olla. Ma ei taha öelda, et nüüd iga oportunisti, kes teeb oma sketšide või klippide populaarsusest järelduse, et "ma peaksin kindlasti lauljaks/näitlejaks/moeloojaks/podcastijaks hakkama", tuleks igaks juhuks kohe tõsiselt võtta, sest äkki neist saab Addison Rae. Kindlasti mitte, aga lihtsalt, see teadmine on tore, et Hawk Tuah tüdrukute ja Island Boys'de vahel võib mõnest saada ka Addison Rae. Jääb üle ainult loota, et ka meie joon-ennast-Tiktoki-laivis-täis-ja-ajan-suvalist-joga-skeene põhjendab ennast kuidagi ära ning sealtki sirgub mõni superpopi artist. Elame-näeme.