Luurel Varas on end iga uue plaadiga ümber defineerinud, kuid see pole mingi arutu rahutus või suvaline eneseotsing, vaid pigem kiht-kihilt täienev mosaiik. Ilmselt ei saaks me ilma "Riddles for a Machine'i" ambient house'i vundamendita rääkida nii täisverelisest, ümarast ja voolavast future bass'ist, mis kõlas mullu ilmunud "244 ALF'il". Ja kas polnud mitte häbitult ekspressiivne, isegi 2010. aastate põlatud peavoolu-dubstep'i ja tantsu-trap'iga flirtiv "Nekodancer" justkui sama ajastu teine külg? "244 ALF" ja "Nekodancer" olid mõlemad kümnenditaguse elektroonika destillaadid, üks uhkelt eksperimentaalne ja varjulistes nurgatagustes ekslev, teine EDM-festivalide pompoossete pealavade vääriline.

Eelmisest plaadist on möödas vaid paar kuud ning Luurel Varas ronib nüüd prožektorite käest tagasi väiksemasse, kanepisuitsusesse telki, kus ei ole vaja enam neoonvärvilisi basse konfettidena lõhkema panna, vaid võib ka sudu keskel julgemalt piirialadel ekselda. Album "Traksi Bounce" on juba alates avaloost reljeefsem, trummid põrkavad rohmakalt edasi-tagasi ning sündid loovad tekstuuri ja otsivad mängeldes oma kohta. Samal ajal hoiab Varas kõike täpselt kontrolli all, teda ei huvita eksperimentaalne huugamine, vaid ta on endiselt sügavalt mürisevate basside ja nakatavate rütmide usku. "Tita Shaker" aga näitab, et sel korral paneb ta mängu täiesti uued trikid: siin on sähvivat-torkavat 90ndate acid'it, muteerunud trip-hop'i ning sügavalt maa alt kostvat, füüsilisena mõjuvat dub'i.

Värske plaat on kahtlemata tumedam kui tema viimased albumid, aga see pole mingi lohutu pimedus, vaid peene pintsliga maalitud industriaalne sügavus. Kuigi bassid on siin sedavõrd massiivsed, et nendest võib olla raske mööda vaadata, siis sealt alt vaatab tegelikult vastu ambientne atmosfäärsus. "Hot Magpie" näiteks võib tunduda esmapilgul tasapindne õõtsumine, ent juba mõne minuti järel leiame end ekslemas tihedas rütmirägastikus. "Hinnaliidris" jätab aga Varas angaariukse korraks praokile ja laseb sisse ka õrna troopilise tuule, kuid see pole midagi magusat-flirtivat – nagu oli näiteks tema 2019. aasta album "New World" –, vaid see soe briis sulab mõne hetkega laisalt veereva dubstep'i kiudude vahele. Kujutasin ma seda äkki üldse ette? Pigem mitte, Luurel Varas lihtsalt oskab hästi kuulaja ootustega mängida.

Kuigi tinglikult saab seda albumit nimetada tantsumuusikaks, siis hoog on siin heas mõttes maha võetud ning ka vormiliselt on lood lihtsamad kui eelmistel plaatidel: kui kevadel ilmunud lühiplaadil välkus-paukus kõik korraga, siis nüüd mässib Luurel Varas meid märkamatult oma rütmikeeristesse ning teeb seda tihti vaid mõne lihtsa käiguga. See aga ei tähenda, et üllatusi ette ei tuleks. "Reel Safe SPF" on näiteks sordiini all UK funky ja nagu pealkirigi lubab, siis tumedase vahelt võib juba päikesekiiri aimata. Sellest annavad märku taustale peidetud orientaalsed vinjetid, mis ajuti mudaste bassiliinide vahelt sähvatavad.

Albumi tipphetk on aga kahtlemata nimilugu "Traksi Bounce", pea üheksaminutiline deep house'i loksumine, kus on kokku sulatatud kõik eelmiste lugude tugevused – ülbed hõiked, ürgmadala registri räpased bassilaamad ning täpne, ent pretensioonitu muusikaline ruum. Luurel Varas võtab siin aega, et see minimalistlik lugu üles ehitada, ja kui see on valmis, siis võiksin selles idüllis vabalt ka mitu tundi järjest heljuda.

"Only for You, My Friend" võib pärast sellist õhulist lugu mõjuda kui ebakõla, kuid annabki pigem aimu, et Luurel Varas on valmis edasi liikuma. Siin ei ole enam vaikselt astuvat dub'i, tempo võetakse uuesti üles ja leiame end hoopis keset... Rio de Janeiro karnevali. See mõjub otsekui miraaž, mida näeme lõputunuva näivast ööst esmakordselt uuesti päikese kätte astudes. Kõrvus kumisevad veel kauged mutantbassid, aga nende kõrval ilmuvad viled, pasunad ja kilisevad-kolisevad trummid. Mis toimub? Kuidas me siia saime?

Luurel Varas näitab "Traksi Bounce'iga" taas, et Eesti elektroonikas pole ühtki teist nii tasemel kameeleon-produtsenti, kes julgeks sulatada piire žanrite, ajastute ja isegi skeenede vahel. Julgelt omanäolise autorina ei kuulu ta muusika endiselt ühtegi kasti, mis aga annabki talle jäägitu loomingulise vabaduse. Kuhu ta siit edasi liigub? Usun, et sellele küsimusele pole tal endalgi veel vastust.