Kas mäletad esimest korda? Küsimus 1994. aasta loost "Do You Remember The First Time?" on alati olnud mitmetähenduslik Sheffieldi bändi kaanonis, keda on pahatihti ühte patta visatud paljude vähemoluliste britpop'i nimedega. Tuhandete inimeste jaoks võis "esimene kord Pulpiga" olla 1995. aasta võidukas klassidevaheline kommentaar "Common People", Pulpi mittekuulumise testament "Misfits" või aasta varem ilmunud ja tihti valesti tõlgendatud piilurifantaasia indie-disko nimega "Babies".

Pulp kehtestas ja defineeris end 90-ndatel, kuid oli tegutsenud juba terve eelneva kümnendi ja sündis tehniliselt 1978. aastal liidri Jarvis Cockeri magamistoas. Cocker ja tema erinevate sõprade katsetused leida oma läbilöök tähendas aastate kaupa valestarte ja põrumisi. Alates tühjades saalides esinemistest piinlikute isetehtud hõbepaberist maskideni, lõpetades Cockeri ratastoolis veedetud kuudega, mis tulenesid katsest ühele tüdrukule kõrge akna peal silma hakata. Cocker kogus oma ideid ja enesekindlust aastaid. Küpsus saabus 1994. aasta neljanda täispikaga "His'n'Hers". Seejärel asendati manduvat The Stone Rosest 1995. aasta Glastonbury festivali pealaval ja peagi oli "Common People" ning seda kandnud album "Different Class" miljonite südametes.

See oli aastatepikkuse unistamise ja lootusetute kompimiste võidukas kulminatsioon. Kogenud Cocker kõlas alati erudeeritumalt kui pea kõik teised kaasaegsed bändid, kõneledes marginaliseeritumate, nohiklikemate, romantilisemate ja kiimasemate kuulajatega mingil salajasel tasandil, mis võis mõjuda ainult sinu kõrvadele mõeldud sosinana. Britpop'i ülekülluse laineharjal kukkus Cocker aga sügavasse auku täis kuulsusest tulenevat paranoiat, klaustrofoobiat ja eksistentsiaalset hirmu, mille lükkas käima Briti muusikaauhindade laval Michael Jacksoni võika esinemise segamine oma taguotsaga, mille tänu sai kunagisest autsaiderist tabloidinägu.

Järgnev kauamängiv "This Is Hardcore" kandis kogu seda tumedust, mis Cockerit siis hõlmas, ning lõi meeleheites Pulpi kunstilise tippmomendi, kuid inimesi selline inimhinge süvaanalüüs ei huvitanud. Isegi bändiliige Russell Senior oli piisavalt kuulnud ja lahkus. 2001. aastal ilmunud, Cockeri eeskuju Scott Walkeri produtseeritud ja ebaõiglaselt alahinnatud "We Love Life" oleks võinud sama hästi kui avaldamata jääda. Kuigi üllatavalt pastoraalne ja kergema meelsusega "We Love Life" on täis mitmeid väärt moment, mõjus ta sellise bändi lõppakordina antiklimaatiliselt.

Vahepealsete aastate jooksul on Pulpi aktsiad 90-ndate bändide tagasitulekute virvarris aina tõusnud. Hittidest hoolimata puudus Pulpis igasugune populism, mis on paljudest teistest selle aja bändidest teinud halvasti aegunud jäänused. Viimaste aastate võidukad tuurid, kus võis vilksamisi saada maiku ka uuest muusikast, viisid bändi lõpuks taas stuudiosse, kus saadi uskumatu kiirusega valmis "More". Kolme nädalaga tehti üle pea veerand sajandi terve plaat, millel Jarvis Cockeriga ühinevad vanad kamraadid Nick Banks, Candida Doyle ja Mark Webber (pikaaegne bassist Steve Mackey suri hiljuti) ja lünkasid täidavad Cockeri eelneva projekti Jarv Is muusikud. Rohkete keelpillidega viimistles plaadi uhkelt külluslikuks produtsent James Ford.

Albumi pealkiri "More" võiks tähendadagi, et saame veel Pulpi, aga millist? Fordi juhitud produktsioon loob paljudele albumipaladele filmiliku saate, seda eriti siis, kui Cocker rändab vanast ajast äratuntavatele, iseäralikele, poolsosistavatele-poolrääkivatele vaheseikadele. Aga see kombinatsioon pole hollywoodilikult või netflixilikult filmilik, pigem tuleved mõttesse Ken Loach või Mike Leigh, sest Cockeri lüürika on endiselt kahtlemata britilik ja kodukootud draama, kus leiab teravalt kavalate metafooridega pildikesi tavaelust läbi erinevate karakterite unistuste, kogemuste ja kahetsuste.

Ajaga on Cockeri osavus selliste vinjettide loomises veelgi küpsemaks saanud ning kogu stuudiotöö toetab seda rikkalikult, mis jätab "More'i" muusikaliselt kuhugi "This Is Hardcore'i" ja "We Love Life'i" vahele. Seepärast on eelnenud singlid erandid – "Different Classi" võtmes põlvkonnahümne meenutav "Spike Island" räägib The Stone Rosesi legendaarsest 1990. aasta kontserdist (kus Jarvis ise ei käinudki) ja "Got To Have Love" on siin plaadil ainus diskole marssiv Pulp, mis ammutab inspiratsiooni Northern Souli tantsukultuurist ja tuletab meelde elavat "His'n'Hersi" perioodi.

Üheski momendis ei ürita Pulp jätta muljet, nagu oleksid nad nooruse taasleidnud, ega pretendeeri noorema põlvkonna tähelepanule. "Spike Island" räägib käegakatsutamatust minevikust, dramaatiliselt pingestatud "Tina" üritab leida sädet suhtes, mis polnud kunagi päriselt kättesaadav, ning pealetükkiv "My Sex" on endas kahtlev ja tõdeb, et selles vanuses hakkab aeg otsa saama.

Samuti tunnistatakse "Background Noise'is", et armastus on hääbumas ja "Farmer's Marketis" üritatakse vana kiindumust taas leida. Seda kõike serveeritakse tugeva iroonia ja vahetu huumoriga. Kusjuures Cockeri sõnadest pole kuhugi kadunud ka naljakalt perverssed ja vuajeristlikud tendentsid: salaseks heategevuskaupluse taga, tömp armastuseta vahekorra defineerimine ja isegi kolmeka kõrvutamine püha kolmainsusega.

"More" on igati kunagistele austajatele mõeldud Pulp oma äratuntavas headuses ja seda ilma, et meid vaevataks keskeakriisiga – selle elas Cocker meisterlikult välja oma teisel sooloalbumil "Further Complications". "More" on jätk Pulpi lõpetamata loole ja kinnitus nende vajalikkusest. Sest aina hirmsamas ja hukatusele lähenevas maailmas, kus popmuusika peegeldab ajakohast düstoopiat, võõrandumist, eskapismi, põhimõttelisust või heitlikust, pakub Pulp midagi, millest on tuline puudus – inimlikkus.