Alles mõne nädala eest sai poolaasta parimate lugude ülevaates viimaste aastate suur-pop jälle naiste omaks kuulutatud, meessoost popstaare tagant utsitatud ja nüüd ilmus eikusagilt album küll kevadel stuudiost pilte jagama hakanud ja viimaste nädalate jooksult üha aktiivsemalt meemitud, kuid siiski mitu aastat muusikaliselt pigem vaikinud Justin Bieberilt.

Albumi kõrval võib teistmoodi üllatusena mõjuda asjaolu, et 31-aastane Bieber on muusikatööstuse kõrgeimatel korrustel liigelnud juba 16 aastat. Sellepärast võibki ta juba nii varakult ja üpris vabalt panna selga korüfee-keebi, visata välja albumeid nii, nagu soovib, ja tegelikult teha ka muusikalises plaanis tänaseks ükskõik, mida tahab. Ja "Swagi" põhjal tundub, et ta hakkab sellest ka ise aru saama.

Otsekohese pealkirja, veelgi lihtsama albumikaane, uue Instagrami kasutajanime "Lilbieber" ja Bieberist leviva malibu-gangsteri imidži põhjalt tegin järeldused, et tegu on 100 protsenti stiilipuhta "Bugatti Biebsi" albumiga. Ehk põhimõtteliselt trap'i-Bieberiga, kes on veidi ohtlikum, teravam, öisem, alla 16-aastastele mittesoovitatud.

Aga tuleb välja, et "Swagil" ei ole kunagise moe- ja meemisõnaga peaaegu midagi pistmist. Ning kui muidu oleks swag äkki iroonilisena võinud lähiaastatel uuele ringile minna, siis sellele tõmbas Bieber vist nüüd kriipsu peale, sest paljuski levib endiselt see 16-aasta tagune vimm, kus kõik Bieberiga seonduv automaatselt, ainuüksi tema nime põhjal maha kantakse. Olgugi, et muusikat ei tee kunagine lapsstaar enam ammu lastele ja "Swagiga" võib tegelikult ka see vimm lahtuma hakata.

Tänastele 10- kuni 14-aastastele võib Bieber juba hoopis totaalse dinosaurusena mõjuda. See suvaline oletus võib ka muidugi täiesti vale olla ja Bieber võib ka tänastele varateismelistele vägagi korda minna, sest oma suurima igakuiste kuulajate arvu Spotifys, 100 miljonit, sai Bieber kokku möödunud aasta lõpus, kui tema viimasest albumist oli möödas üle kolme ja poole aasta. Ehk siis, teisest küljest, kui keegi kahtles, ei räägi me siin kindlasti ka mingist one generation wonder'ist.

Sellegipoolest hüper-trance-popi, kiirendatud edit'eid, post-tähelepanu ajastu markereid vms "Swagil" ei kuule, pigem võtab Bieber hoopis hoogu tunduvalt maha, seda ka oma kaasaegsete edetabeli-hiidudega võrreldes, aga tänu õigesti valitud kolleegidele on see kõik kuidagimoodi ka kahe jalaga omas ajas.

Samas võib selle arvustuse järjekorras kolmandaks üllatuseks kuulutada avaloo "All I Can Take", millel saavad kokku new jack swing, Star FM-i C-playlist'i retrobiidid ja võrdlemisi juustune Michael Jacksoni impression. Olin plaati käima pannes üks suur küsimärk, aga sealjuures kogu selle nurga tagant välja lennanud totrusega heatujuliselt kaasa lainetav küsimärk. Justin Bieberi albumi avajana mõjus see väga ootamatu lahendusena ja, mis seal salata, ma tahtsin veel.

Sealt edasi jäi see heatuju-lainetus mõneks ajaks seisma, aga mitte täielikult. Esimestel kuulamistel, kui voogedastuses polnud veel kaasautoreid käepärast, olin üpris üllatunud kui nahaalselt Bieber möödunud aastal olulise läbimurde-albumi välja andnud Mk.gee tööriistakasti, saundide ja võtete kallal käib. Hiljem selgus, et Mk.gee on siiski ka (koos Dijoniga) paljude lugude kirjutamise ja valmimise juures kohal olnud, jaganud inspiratsiooni oma enda käega. Samas ei olnud ma kindel, kas Bieber otsekohesemaks ja puhtamaks taandatud Mk.gee-võrranditele midagi juurde annab. Esialgu tundus, et pigem mitte, ja kahte Mk.geed meil ka nagu vaja ei ole, aga esitas Bieber selle siiski usutavalt ära ja hoidis mu uudishimu elus.

Põhimõtteliselt on suur või vähemalt kõlama jääv osa "Swagist" 2015. aasta megahitt "Love Yourself", mis on tehtud läbimõeldumalt, huvitavamalt, uute võtetega, kindlasti suurema autonoomia ja iseteadlikkusega ning ilma Ed Sheeranita. Viimane punkt on vast kogu plaadi, kust leiab päris palju üht- või teistpidi singersongwriter'likku materjali, seeditavuse juures kõige olulisem.

Kõik see hakkas järgmistel kuulamisringidel ka naha vahele pugema. Laulab Bieber endiselt eristuvalt ja väga hästi, äkki isegi paremini, on olemas tema trademark nasaalne ekspressiivsus, aga toredal kombel on ta nüüd ka oma häälega mängima hakanud. Ta vokaal ei ole enam peaesineja rändtsirkuses, kes peab igal õhtul uues linnas või külas tulema välja ühe ja sama välja mõõdetud, äratuntava ja ainult ühtepidi töötava etteastega, vaid lubab endale (või lubatakse talle) nüüd ka kõrvalekaldeid.

Nii särabki väga selgelt plaadi esimeses kolmandikus pitched-up falsetis esitatud üliminimaalne DIY-RnB "Yukon", mida neli aastat tagasi, kui ilmus Bieberi päris jube "Justice", ei oleks osanud kuidagi ette kujutada. Ka plaadi seni suurimal hitil "Daisies" laulab Bieber oma ridu nii, nagu jookseks ta neist riivamisi mööda. Saadavad mõlemat lugu just Mk.geelikud summutatud kitarrid ja/või trummid, mida võib koos palju teiste teki alla pandud saundidega kuulda albumil veel.

"First Place" pakub veel avaloole sarnast, aga veidi kehvemini lahti kirjutatud absurdset retro-bounce'i. Lakkamatult jalalt jalale tatsuv "Walking Away" toob oma kergelt psühhedeelsete süntesaatori-plätserduste ja loo all tuksuva kitarriga mõtteise hoopis lugusid Prince'i albumilt "Sign O' The Times". (Olgu öeldud, et siinkohal on oluline vahendaja vast see sama Mk.gee.) Sama efekt on tegelikult ka ootamatult orgaaniliselt mõjuval koostööl cloud rap'i isa Lil B-ga lool "Dadz Love". Koos Lil B-ga võib üllatuskülaliste nimekirja lisada ka Bieberi uue parima sõbranna Sexyy Redi, kes hoiab paigas muidu liiga magusaks kippuvat "Sweet Spoti".

Sekka veel praegu vist möödapääsmatuid kantrimõjusid ("Devotion") ning ka puhtakujulisemaid bieberisme, mis asuvad tihedamalt plaadi viimases kolmandikus. Sellest on unustamisväärseid versioone, nagu "Way It Is" koos Gunnaga, aga plaadi nimilooga "Swag" pakub Bieberi jällegi selget varianti, kuidas ka selles võtmes teisiti mõelda. Igal juhul kipub tänu erinevatele üllatustele see heatujuline küsimärk levima suuremale osale plaadist, kuigi kõige tugevamateks momentideks jäävad ikkagi need kõige julgemad.

Küsimärgilt võtavad see-eest mõnekümneks sekundiks heatujulisuse ja tekitavad kõrvale segaduses näoga hüüumärke USA koomiku ja sisulooja Druskiga tehtud sketšid, kus joonistub välja Bieberi tervet karjääri saatnud vastuolulisus, mis tundub, et kujutab samal ajal endast ka Bieberi sisemist heitlust. Kui "Justice'i" peal võisime kuulda juppe Martin Luther Kingi kõnedest, siis "Soulfuli" peal seletab Druski Bieberile:

"Sa kõlad sel albumil veidi mustanahaliselt. /.../ Ma räägin, sinus on (mustanahalist) rohkem kui kaks protsenti. Ma kuulen sellel albumil soul'i. Su hing on mustanahaline. Su nahk on valge, aga hing on must, ausalt ka," mille peale Bieber vastab aupaklikult: "Aitäh".

See ja teised Druskiga tehtud vahepalad tahavad kogu albumi püüdlused veidi uperkuuti ajada ja tekitavad paratamatult tunde, et möödunud aastal isaks saanud Bieber päris lõpuni ikkagi asjadest veel aru ei saa ja tegeleb siiani väga-väga vara saabunud giga-mega-kuulsuse tagajärgede ja õppetundidega nii avalikkuse ees kui ka eraelus. Sama teemat puudutab Bieber ise ka ühel teisel plaadi šketsidest. Selles ei saa muidugi süüdistada Bieberit ennast, kui teda 16-aastaselt primetime jutusaadetes seksualiseeriti ning tal tänaseks maailmapilt veidi nihestunud on, aga vähemalt toimub areng muusikalises plaanis. (Kuulake võrdluseks näiteks "Justice'i" menulugu, EDM-ballaadi "Ghost".)

Ja kuigi tegu on Bieberi kõige isiklikuma albumiga, mis pretendeerib küll teatavale alastusele ja "tõelisusele", on "Swag" siiski globaalsele popstaarile kohaselt, aga ka vast paratamatult ja tahes-tahtmata, ikkagi sentimeetrini välja mõõdetult rõivais. Isegi, kui mõni "kostüüm" kujutabki endast lihtsalt paljast ihu. St et samasuguseid emotsionaalseid efekte, unistavaid-õhkavaid tasandeid, mida näiteks Mk.gee sai ise kätte oma eelmise aasta albumilt, Bieber siin ei saavuta ja ega ei peagi saavutama, kuigi tundub, et ta ise ehk seda soovinuks. On ju Mk.gee Bieberi kõrval ikkagi põhimõtteliselt underground. Aga Bieberi ja kuulaja vahele asetatud tundeline sünteetika-kiht tuleb albumile pigem kasuks ning ei lase ka kogemata langeda labasustesse.

Suurimaks mureks on plaadi pikkus või siis vähemalt pikkusele mitte vastav vahelduvus. Jah, see on küll kõige laiema muusikalise ja žanrilise ampluaaga Bieberi album, aga mitmetest lugudest on puudu meeldejäävad meloodiad, mis võiks ju igas Bieberi loos, heas või halvas, olemas olla. Või siis on see meeldejääv meloodia liiga sarnane üle-eelmise loo omaga. Aga ka nende momentide seltsis pole valus olla ning kolmandal-neljandal ringil hakkavad tugevamad momendid selgelt nõrgemate poolt jäetud lünki täitma.

"Swagil" pole ega saa vist kunagi olema ühtegi sellist hitti nagu 2015. aasta "Purpose'il", Bieberi seni kõige asjalikumal albumil, ja suurema osaga uuest albumist ei ole staadioniturneel midagi peale hakata, aga "Swag" on selge suuna, eesmärgiga ja saundiga tehtud tervik, mis nii ka kõlab. Äkki võib isegi öelda, et tegu on esimese päriselt Bieberi plaadiga, täitsa tema omaga, selline mulje vähemalt jääb. Mis siis, et ka lo-fi häälsalvestisena esitletud "Glory Voice Memol" on neli autorit ja üldiselt on neid igal lool viis kuni seitse.

Ja kui jätkata veel hetkeks seda puhtalt muusikaloolise mõtteharjutusena eksisteerivat sugudevahelist heitlust, toob Bieber "Swagiga" poisid jälle mõneti mängu tagasi, kuid kardetavasti "Swagist" üksinda väga kauaks ei piisa. Aga Bieberi kontekstis on tegu meeldiva sammuga. Natuke veel julgust ja selgroogu, õigeid muusikalisi partnereid ning kes teab, kuhu me järgmise Bieberi albumiga välja jõuame.