Kerime korra aega seitse-kaheksa aastat tagasi, kuskile Nublu esimese superhiti "Mina ka" aega. Kui keegi oleks tol hetkel öelnud, et ühel hetkel ei pauguta Nublu enam Soundcloudi räpi ja kaasaegse popi maastikul, vaid hakkab koos Vaiko Eplikuga muusikat tegema, oleks seda inimest sirgelt idioodiks peetud. Kuid mõnes mõttes on Nublu aasta-aastalt sellele albumile vaikselt lähemale liikunud, juba 2023. aastal ilmunud "Trammiparki" aegu oleks see mõjunud täiesti loogilise järelmina. Ja noh, nüüd ongi see kohal, täpselt võrsuva Eesti suve madalstardiks.

Ülbelt võiks ju enne kuulamist eeldada: jajah, Eesti popi suurim staar aitab ka Eplikul tõusta uuele tasemele, jõuda nende nooremate generatsioonide kõrvu, kes pole tema nime kunagi kuulnud, või kui isegi on kuulnud, siis vähemalt huvi pole küll Epliku neo-estraadi vastu kunagi tundnud. Mingi tõekübe selles väites ilmselt ka on, omamoodi Trooja hobusena annab Epliku uute kuulajate pähe smuugeldada küll, kuid "Supersuure hoolega" puhul on kahe kodumaise popmuusika tugisamba omavaheline dünaamika ikkagi palju huvitavam ja mitmetahulisem.

Piisab juba vaid minutilisest sissejuhatavast avaloost "0,5 eurot", mis näitab, kuivõrd veidralt loogiline see koostöö tegelikult on. Eplik tõmbab otsekui oma kullafondist välja sulnilt paitava meloodia, mis oma päikselise lihtsusega muudab relvituks, Nublu põimib end sinna vahele sundimatult, teda justkui polekski sinna vaja, aga kui ta juba sinna tulnud on, siis äkki oligi ta tegelikult Epliku lugudest alati puudu? Veider mõte, mõistagi, aga Nublu pikast koostööde reast on tõesti tema klapp Eplikuga üks vahetumaid. Ahjaa, selles avaloos sähvatab vahele korraks ka Mait Malmsten müstilise raadiodiktorina. Sest miks mitte.

Võiks ka eeldada, et mõlemad artistid on pidanud tegema järelandmisi, et kuskil keskel kokku saada, aga "Supersuure hoolega" kinnitab hoopis vastupidist. Nad mõlemad on küll läinud oma loomingulisel teekonnal mõne sammu võrra tagasi – Nublu sinna juba mainitud "Trammiparki" aegu, Eplik ehk kuskile muretult sillerdava "Nelkide" kanti –​, ent see ei mõju hetkekski mööndusena, pigem võtavad nad lihtsalt tööriistakastist välja trikid, mis on vahepeal oma aega oodanud.

Juba eraldi võttes on need mõlemad loomeperioodid loodud suve üle võtma, nüüd aga soovitan targu kõigil tee vabaks teha, sest tandemina on nad ikka üsna murdmatud. Need 12 minutit ongi Eesti suvi, mõneti totralt klišeeline, aga nii äratuntav, kummaliselt nostalgiline ja vastupandamatu, et kui korra sellele plaadile ring peale saab, siis läheb uuesti, kuni septembrini välja. Spotify aastakokkuvõttes näeme!

Ei saa üle ega ümber ka mõttest, et kas niiviisi hakkab nüüd kõlama Eesti popmuusika lähitulevik? Juba mõni aasta tagasi põimis Nublu oma loomingusse bassimuusikat, haarates üht-teist nii meie enda 90ndate juustusest tantsupopist kui ka briti vana- ja uuekooli reivist, nüüd on sellest saanud aga meie raadiote vältimatu ning tasapisi ka väsitav igapäev. Selles vaates võib esmapilgul tunduda, et misasja see Nublu nüüd teeb? Keera bassid põhja, tee tümmi, kõik näljased istuvad kõrvad lahti, anna ainult kütet peale. Aga see ootamatu vasakpööre näitab pigem parimas mõttes seda, et ühel end tuhandekordselt tõestanud artistil pole vaja trendidel sabas sörkida, vaid ta võib julgelt minna just seda rada pidi, mis tundub esimesel hetkel täiesti jabur ja arusaamatu.

Tänu sellele võib ka osalt esialgu välja pakutud hüpoteesile vastu vaielda: "Supersuure hoolega" on samavõrd oluline karjäärinihe ilmselt nii Eplikule kui Nublule. Nende mõlema mullu ilmunud albumid – Nublul siis eklektiline lühiplaat "Kirjadkoju.zip" ja Eplikul täispikk "Lähen müüjaks" – näitasid, et nad on mingis mõttes eksperimenteerival teelahkmel, kus see rada, mida mööda edasi minna, pole veel lõplikult sillutatud. Hea on, et nad mõlemad valisid just sellise tee, sest ilmselt oleks saanud minna ka igavamas suunas.

Praegusel kujul aga päästsid Eplik ja Nublu meid post-päkapikudisko üledoosist ja tegid paljude inimeste elu lihtsamaks, sest jaanipäeva klassikute Trafficu ja Smilersi kõrval on nüüd ka midagi tuumakamat, mida aasta kõige pikemal päeval tänavu ja edaspidi ribadeks mängida. Head suve!

PS! Suureks saladuseks jääb albumi kaanel seisev legendaarse albumisarja "Kutse Tantsule" logo. On see taaselustus ja võib oodata lisa? Või lihtsalt nali? Saab näha.