John Glacier
"Like A Ribbon" (Young)
9/10

John Glacier lendab oma värskel debüüt stuudioalbumil "Like A Ribbon" parimas mõttes peale kõikvõimalikke ootuseid-eelduseid eirates. Ühest äärest hakkab ta muukima lahti maneerlikku singer-songerwriter mudelit, aga ei tee seda pseudointellektuaalse kõrkusega, mis seda žanri liiga tihti defineerib, vaid mõjub ambientsete elektroonikalaamade ja oma õhuliste-unelevate post-post-shoegaze'i kitarridega päriselt värske tuulena.

Sellisesse defineerimatusse limbo-seisundusse, mis on samas julgelt edasivaatav ja progressiivne, võikski uuekooli indie 21. sajandil jõuda. Minevikust ollakse mõistagi teadlikud, aga julgetakse reeglite kummardamise asemel neist targu mööda vaadata või üle astuda. Glacier aga ei ole samas piiridest üle astudes hetkekski ülbe, pigem enesekindel, oma visioonis ja käekirjas lõpuni veendunud.

Lisaks nihutab Glacier sarnaselt Tirzah'le või Loraine Jamesile veel pisut kaugemale ka neid piire, mida võiks defineerida RnB'na. Kogu pehmus ja lopsakus on žanrilt maha kooritud, aga sealt alt ei vaata vastu mitte pelk skelett, pigem sügavus, dünaamika ja kriipivalt liigutav tervik, mis võib olla samavõrd seksapiilne ja võrgutav kui sulle õrnalt nilbuseid kõrva sosistav Drake. Tegelikult defineeribki Glacier end siin-seal just räpparina, päriselt ka.

"Like A Ribbon" on mitmenäoline, ajuti ehk lohutu, aga samas ka ehmatavalt ilus album. Ma pole ammu Londonis käinud, aga see plaat mõjub kui pooletunnine ekskurss kuhugi veidi peidetud nurgatagusesse klubisse, kus muusikaline plahvatus mind kummuli lööb.

Oklou
"Choke Enough" (Because Music)
9/10

Mul on külm. Seda öeldes ei vasta ma mitte An-Marleni Eesti Laulu võistlusloo refräänile, vaid Oklou album "Choke Enough" täiesti siiralt toob külma naha vahele. Aga kas on võimalik öelda, et see tunne on... meeldiv? Ta heljub kilinate-vulinate saatel ringi oma jäälossis, viskab vahepeal piruette ning joonistab veidi enam kui poole tunniga lahti maailma, kus ma kuulen palju asju, mida sealt ilmselt tegelikult ei ole. See album mõjubki kui illusioon, millest me pärast kuulamist uuesti ärkame, et siis varsti jälle sinna sukelduda.

Aga veelkord, Oklou teeb eleegilist tulevikupoppi, kust ma tahan kuulda väikesed sähvatusi jumal teab millest. Näiteks tajun siin alatasa trip-hop'ile omast cool'i laiskust või siis Cocteau Twinsi ning laiemalt dream pop'i iseloomustavat täpselt udust või uduselt täpselt atmosfääri. Piirjooned kaovad ja silmapiir on hägune, parimale ulmale kohaselt ei tea isegi, mis on unes ja mis ilmsi. No kuulake näiteks trompeteid loos "ict"! Need kõlavad kui mingi kauge, ilusama, parema aja ja koha kaja.

Selle kõige kõrval võib sarnaselt John Glacierile ka Oklou'd nimetada räppariks, temast kajab läbi nii minimalistlikku pilveräppi, aga samas ka bittideks-baitideks ümbertöödeldud friik-hüperpoppi, kui terava kõrvaga kuulate, siis selle kõleda lossi tornikambris käib ka ekstaatiline reiv. Meile seda ei näidata, aga aimata võib, vähemalt plaadi põhisinglis "Take Me By Your Hand" ronib hillitsetud UK garage korraks ka esiplaanile. Osalt ongi Oklou otsekui vähem kineetiline PinkPantheress.

"Choke Enough" on näide sellest, kuidas parimad asjad sünnivad sellest, kui sa jätad midagi ütlemata. Oklou ei ava end kuulajale hetkeksi lõpuni, võime vaid aimata, mida ta oskab ja suudab. Saladused meelitavad meid aga üha uuesti enda juurde tagasi.

FKA Twigs
"Eusexua" (Young)
7/10

Vaatamata sellele, et FKA Twigs on tegutsenud juba üle kümne aasta, pole ta kogu selle aja jooksul end kordagi raamidesse surunud. Iga järgmine plaat mõjub kui uus tulemine, ta on lõputult plastiline, ehitades oma muusikalise identiteedi mõne aasta tagant nullist uuesti üles. Mingid motiivid läbivad tema loomingut alati punase joonena, alatest androgüünsusest lõpetades vaid talle iseloomuliku steriilsusega, kuid laiemalt mõjuvad Twigsi albumid otsekui üksteise vastandid või mündi erinevad küljed.

Mõni aasta tagasi ilmunud "Caprisongs" oli kui ootamatu troopiline tuuleiil, värske album "Eusexua" seevastu eksleb mingis lõputus kroompindadega klubilabürindis, kus ühe nurga pealt vaatab vastu muteerunud industrial-ballaad, aga järgmisel hetkel koperdad hoopis ingelliku kammer-jungle'i otsa. Kõike defineerib mingi kosmilisus või ebainimlikus. On FKA Twigs üldse ise inimene? Ma pole lõpuni kindel.

Mõneti tundub ka, et selleks albumiks oli vaja Charli xcx-i "Brati", sest taaskord saab Twigs vastanduda. Kui Charli xcx-i pidu oli higine ja glamuurne, siis see on lootusetult kadunud, keegi ei tantsi ennastunustavalt hommikusse, pigem sulavad kehad arusaamatult kokku, kõik toimub kuskil maa ja taeva vahel, kuid see ei ole mingi psüheedeelne või seksuaalne kogemus, pigem kaotab kehalisus üldse tähenduse.

Kui juba oma 2019. aastal ilmunud plaadil "Magdalene" sarnane FKA Twigs oma maneeridelt kohati Kate Bushile ja Björkile, siis sel korral teeb ta seda veel eriti suure kirega. Oluline on aga, et ta ei ürita kopeerida, vaid neid ühendab pigem midagi sügavamat: nad kõik seisavad oma häbitult ekspressiivse muusika keskel habrastena, iga hetk valmis purunema miljoniks killuks. See nõrkus on aga vaid näiline, omamoodi flirt kuulajaga.

Ela Minus
"Dia" (Domino)
7/10

Huvitavalt kombel ühendab lisaks jahedusele kõiki neid albumeid ka teatav sisemine lõhe või vastuolu iseendaga. Otsekui ükski neist artistidest ei tahaks lõpuni leppida sellega, kes nad praegusel hetkel on. Paigalseis tähendaks hääbumist, seega pidevalt tuleb olla liikumises, end uuesti luua, et siis see konstruktsioon mõni minut hiljem uuesti teistmoodi lahti võtta ja teistpidi kokku panna. Ela Minuse paradoksaalne reaalsus on kuskil underground'i ja särava staadionilava vahel.

Eriti huvitav on, kui sulgen silmad ja keegi paneks kõrvus albumi "Dia" mängima, siis mõttelisel muusika-kaardil paigutaksin selle koheselt kuhugi Skandinaaviasse, sest sedalaadi tumedate süntesaatorite ja mahlaste bassidega elektropop viib meid automaatselt kuhugi Robyni, Lykke Li või Röyksoppi suunas. Aga võta näpust, Ela Minus tuleb hoopis Kolumbiast, kaugel ürgkaamosest ja lumistest talvedest. Ehk ongi "Dia" tema unistus Põhjamaadest? Müstiline ja pisut kõhe, aga oma salapäraga ka jäägitult kaasahaarav.

Selle jaheda elektroonika tasakaalustamiseks on Ela Minuses ka omajagu glämmi ja psühhedeeliat, mille poolest sarnaneb ta tugevalt Yves Tumorile. Eriti ajab mind segadusse see, et kuigi ta ei kaldu päriselt hetkekski techno suunas, siis on ta autoripopi vundamendiks otsekui kõige funktsionaalsem klubiküte. Seetõttu tekib kohe ka mõtteline sild Marie Davidsoniga: vabalt võiks neid mõlemaid nimetada alternatiivpopiks, aga sa ei saa kunagi üle tundest, et nad sobib päriselt ikkagi mõnda salajasse-kõmulisse Berliini ööklubisse.