Inger on üks nendest natuke segadust tekitavatest Eesti artistidest, kes justkui kogu aeg kuskil tegutseb, teda on näha, aga kellele on artistina raske näppu peale panna. Esimese hooga võib jääda mulje, et Inger kuulub nende meie mail armastatud "lauljate-muusikute" hulka, kes on lauljad ja muusikud ainult reklaamides, televiktoriinides, žüriides ja vestlussaadetes ning kes jõulu- ja suvekontsertide vahel originaalmuusikat avaldavad heal juhul ehk kord kahe aasta jooksul. 

Sinna seltskonda Ingerit tegelikult tõsta ei sobi, sest pigem on ta ikkagi vastupidises suunas pingutanud, pretendeerinud tõsiseltvõetavusele. 26-aastane Inger on viimased kaheksa aastat ajanud taga ennast kui artisti, proovinud ka ise endale kui artistile näppu peale panna. Ilmus ta meie ette ukulelega, 2022. aastal proovis lühialbumiga "Higher Self" saada ingliskeelsena kätte 20-ndate alguse ideaalpoppi ning proovib nüüd debüütalbumiga seda kõike eesti keeles mingisse tasakaalu tuua. See kõik on kiiduväärt, ja oskus end sealjuures turundada ning meeldivaks-huvitavaks teha ei ole ju iseeneses patt.

"Armastatuna" on kindlasti esimene samm selle imago leidmisele lähemale. Kuigi 2022. aasta lühialbumi peal olid kõige tugevamad lood vast grammikese tugevamad kui debüüdil, siis esiteks on Inger eestikeelsena, nagu paljud teised kohalikud artistid, kindlasti defineeritavam ja kontuursem.

Plaadi hoogsamal küljel on õnnestunumaid momente, kus Inger murrab välja territooriumile, mis muudab ta Elmari tantsuõhtu jaoks vast liiga kreisiks ("Armastatuna", "Tirib mind kuuma"), aga nende kõrval ka momendid, ("Tantsin iseendaga"), mis sobivad sinna liiga ideaalselt. Seda võib nimetada ehk mingit sorti eksistentsiaalseks lahinguks olla "Taukar" (kui stiilimääratlus) ilma päriselt "Taukar" olemata.

Sarnane lahing käib ka plaadi aeglasemate lugude ümber. See-eest "Lähivõttes", plaadi parim lugu koos Helezega, võinuks vabalt kõlada ka eestikeelse popmuusika lipulaeval, Jüri Pootsmanni albumil "Täna". Üldse õhkub Pootsmanni albumit nii mõnelgi hetkel. Heleza on ka ainuke albumikülaline, kellega saavutatakse midagi sellist, mida võiks nimetada sünergiaks. Üksteist ja lugu mõistetakse väga selgelt ja külaline põhjendab oma kohalolu igati ära.

Eleryn Tiidu kohta sama ei saa öelda ning muidu pigem õnnestunud ja isegi ootamatult elektroonilisel lool Genkaga jääb kuulajana tunne, et kaks artisti mitte lihtsalt polnud samas ruumis, stuudios või riigis, kui lugu salvestati, vaid isegi ei teadnud, et nad koos sellele loole satuvad. Vast on tegu ühega nendest mõtetest, mis võib algul tunduda oma ootamatuses geniaalne, aga tegelikult on ikkagi väga konkreetsed põhjused, miks keegi pole osanud selle peale tulla või seda nõuda. Aga mine sa tea, äkki teistsugusel loos võinuks ka see koostöö õnnestuda. Riskida igal juhul tasub ja seda vähemalt tehti.

Ja kuigi "Armastatuna" on tõesti sammuke lähemale Ingerile kui eraldiseisvale kohalikule popartistile, siis ei saa lahti tundest, et tihti kuulame pigem mingit muljet, mida Inger meile jätta tahab, mitte muusikat, mis päriselt kuskilt tema seest välja voolab. Ja sellest teatavast ebausutavusest on raske lahti saada ka lugude juures, mis iseenesest võivad sümpaatsed olla. ("Lähivõttes" on ka siin vist ainus erand.) Nii et mõneti saavad need samad muusikalised otsingud, millest eespool juttu oli, selle debüütalbumi peamiseks komistuskiviks. Maneerlikkus, kohati kohmakad laulusõnad ja püüded olla millegi või kellegi moodi kipuvad lood üle võtma ja lõpuks jääb pihkude vahele vähe.

Nii et esimesed sammud on küll tehtud, aga päris mitu on veel teha. Peamine on vast see, et soov neid samme teha ei raugeks. Ja väidetavalt ongi ju teekond olulisem kui sihtpunkt?