Jaanuari lõpus võidutsesid sa Eesti muusikaauhindadel aasta debüütalbumi kategoorias. Palju õnne! Mida see sinu jaoks tähendab?

Eks ta kindlasti mingisugune unistus mul on olnud. Kusjuures mitte isegi auhinda pälvida, vaid pigem just esineda. Mul on alati olnud visioon, et tahan sellel üritusel näidata parimat versiooni endast kui vokalistist ja artistist. Mina jäin vähemalt enda etteastega väga rahule ja see auhind, ma ütlen ausalt, oli täielik boonus. Ma ei osanud seda oodata. See oli üldse absurdne, et ma kolm nominatsiooni sain. See kõik oli minu jaoks sisuliselt deliirium.

Mulle jääb arvatavasti eluks ajaks meelde see moment, kui Anne Veski mu nime ütles, moosivarga näoga seda auhinda käes hoidis ja ootas, et ma lavale jõuaksin.

Sa julgesid seal ka täitsa otse laulda, mida kõik ei tee.

Me panime sellele esitusele ka väga palju rõhku. Rääkisime helimeestega, peale igat proovi kuulasime üle, ise ka natukene miksisime seal midagi. Olime absoluutselt igas aspektis väga kaasas, nii visuaalses kui ka viimistlemises. Ma tunnen, et see on asi, mida Eesti muusikud peaksid rohkem tegema ja sellele teles rohkem rõhku panema. Tegelikult peaks rohkem asju otse tegema, meil on see võimalus olema, aga natukene rohkem tuleb vaeva näha. Teles on alati see risk, et see võib-olla ei kõla hästi. Sellepärast ma saan ka aru, miks väga paljud fono pealt laulavad ja oma sõnumi niimoodi edasi annavad. Aga minu südametunnistus lihtsalt ei lubanud. Kõik olid väga vastutulelikud ja abivalmis, et see kõlaks nii nagu me tahtsime.

Kas su debüütalbum "37" hakkas elama sellist elu nagu sa ootasid või ületas need ootused?

Pigem oli see ikka üle ootuste. Minu põlvkonna popmuusika-skenes domineerib praegu väga selgelt räpp. Selline meloodiline pop, võib-olla natukene haavatavam muusika ei olnud jõudnud sinna, kus ma oleksin osanud oodata, et inimesed kirjutavad ja ütlevad, et nii lahe, värske ja mingisugune täiesti uus leht.

"37" oli minu jaoks n-ö passion project (kireprojekt, toim.). Tegin muusikat, mida ma ise olin kuulanud, millest olin inspireeritud ja mida ma ise inimesena teha tahan.

Alguses olid sa ju ise ka osa sellest n-ö Soundcloudi ja Lil-skenest. Kui vaadata kasvõi sellist duot nagu Okeiokei.

Eks ma olengi viimased viis aastat ise ka peamiselt ainult hiphoppi produtseerinud. Näiteks Villemdrillemi viimase albumi singlid, Pluuto esimene album jne. See on kuidagi minu saundi ja kogu skenega kaasas käinud. Ja kui vaadata, kes praegu rohkem pildis on, siis paljudel on see räpilik esteetika ja suund. Ma olen suutnud nüüd ennast sellega heasse kontrasti tõmmata. Okeokei oli, jah, täitsa Soundcloudi räpi laadne toode, aga ka Okeiokeiga hakkasime üks hetk rohkem poppi tegema.

Kui sa ütled, et "37" oli passion project, kas see tähendab, et enne debüütalbumi tegemist lähtusid sa pigem sellest, mis sa arvasid, et võiks teistele meeldida?

Täpselt. Minu enda loogika selle taga, või kuidas ma seda endale üldse teadvustasin, oli see, et ma olen peamiselt tegelikult ju produtsent olnud. Ja olen alati mõelnud, et kuidas ma saan produtseerida midagi, mis meeldiks ka artistile, kellele ma produtseerin. Ehk olin harjunud tegema muusikat produtsendina, kes lähtub ka teisest inimesest, kes ruumis on.

Ja siis mingi hetk, kui ma hakkasin oma sooloasju tõsisemalt võtma, siis tundsin, et tekitan iseendale luues samasuguse olukorra, lähenesin muusikale sellise nurga alt, kus ma tundsin, et see ei ole see, mida ma tegelikult teha tahan. Ehk siis debüütalbumiga ma sain tegelikult aru sellest suurest klišeest, et, reaalselt, lihtsalt tee seda, mis sulle endale meeldib. See tegelikult ka töötab! Olen seeläbi leidnud endas selle tunde, et iseloomuga individuaalne looming on nii palju parem.

Kas vanast loome-põhimõttest lahti ütlemine oli kuidagi valulik ka?

Ma ei saaks öelda, et mul oli mingi kindel moment, millal see klikk ära käis. Pigem oli see protsess, mille ma pika aja jooksul läbisin ja peegeldasin mingeid momente või tagasisidet, mida lood said. Avastasin, et kui lasin vahepeal välja mingi loo, mille puhul ma tundsin, vau, siin on minu n-ö signatuuri väga palju sees, siis see väga hästi ei striiminud. Samas mõni teine lugu tegi kindlasti rohkem striime, aga leidis minu ringkonnas vähe kõlapinda. Aga need täiesti minulikud lood, mis võib-olla ei läinud päris lendu, said jällegi palju rohkem head tagasisidet.

Aga siis mõtlesingi, okei, selle pealt saabki ju ehitada õiget artistlikkust ja mingit kommuuni. Nii et nüüd olen selle võtme üles leidnud, et teengi muusikat põhimõtteliselt ainult iseendale, muusikat, mis paneb mind ennast tundma, et vau, see on jumala lahe. Rick Rubin on ka öelnud, et tee kunsti niimoodi, et see sulle endale meeldib ja selle ümber tuleb ka kõik muu. Selle moto järgi ma praegu oma karjääri ehitangi. Nüüd ma olen õnneks sellest striimide-pisikust ka lahti saanud.

Kuidas sellest pisikust lahti said?

Ma arvan, et olen endas leidnud mingisuguse rahu, kus ma ei otsi väljapoolt liiga palju tunnustust. Kui sa tahad olla siin muusik, kes on kogu aeg pildis, siis sa pead tegelikult ka jälgima, mis on trendid, mis läheb peale Eestis, mis läheb peale väljapool Tallinna, Tartut, Pärnut. Pead kogu aeg sellega seotud olema ja ühel hetkel sain aru, et see on suuresti mõttetu peavalu ja kunst ise kaob ära. Mitte täielikult, loomulikult, aga see muutub pinnapealsemaks kui ma ise sooviks, sest tegelikult tahaksin ma otsida muusikast mingit tunnet, sügavust, isegi siis, kui see või teine lugu võib vahepeal olla megalihtne. Mingisugune väärtus või tunne peab seal ikkagi sees olema.

Nüüd sa siis enam ei jälgi, mis väljapool Tallinna, Tartut ja Pärnut peale läheb?

Eks ma ikka tean, mis ümberringi toimub, aga nüüd olen võib-olla inspireeritud natukene teistsugustest asjadest. Kasvõi läänemuusikast või sellest, mis toimub Kanadas. Et ma ikkagi krooniliselt jälgin, mis toimub Eestis, Soomes, Rootsis, see on mu kirg, aga minu muusika lihtsalt jäljendab natuke teistsuguseid olukordi.

Sinu debüütalbumil hakkas eelkõige kõrva just sinu viimaste aastate areng vokalistina. Tundus, et sa olid aru saanud, kus on su piirid, kus on tugevused ja oskasid nendele ka rõhku panna. Kas sain õigesti aru?

Jaa, täiega. See ongi olnud mu viimaste aastate arengumoment ja tunnen, et tahan veel rohkem areneda. Kuna ma ikkagi tunnen, et ma olen tegelikult vokalist, laulja, siis tahan leida, kuidas nii stuudiosalvestustel kui ka laivis oma hääl hästi kõlama panna. Kuidas mängida oma häälega nii, et see kõlaks piisavalt hästi tavalisele kuulaja, aga et ka muusikaga tegelev inimene mõtleks seda kuulates, et okei, siin on natuke isegi intelligentsi kasutatud.

Kuna ma olen õppinud klassikalist klaverit, käinud 12 aastat harmoonias ja solfedžos, poistekoorid ja asjad, siis on minus tegelikult hästi palju seda teoreetilist osa ka. Ma proovin kuidagi need kaks maailma kokku panna.

Proovisin näiteks falsetti õigesti kasutama õppida. Vahepeal, kui ma olin veel natuke hilises puberteedieas, ei olnud mul kõrgem osa enda häälest veel nii lahti. Aga "37" viimasel lool, mis on tegelikult koos Anetti ja veel mõne inimesega Viinis kirjutatud, aitasidki nemad mul seda kõrgemat vokaalset osa sellest laulust kätte saada. See oligi peaaegu selline täiesti nullist alustatud seiklus. Minu meelest arenebki see album ka vokaalselt. Alguses on mingid madalamad, räpilikuma flow'ga asjad, aga samas kasutan ka seal, noh, ütleme, et pininaid, mida ma ei ole enda hääles enne kuulnud.

Tänaseks oled sa siis ikkagi ennekõike artist, mitte produtsent?

Praegu siin Eestis kindlasti. Ma küll produtseerin igapäevaselt väga palju, aga inimestele näitan ennast kui artisti.

Aga kui sa sooloartistina kirjutad ainult iseendale, lavastad detailselt oma EMA-de etteastet jne, siis kuidas sa produtsendina uuesti sinna ümber lülitud, et pead olema vastuvõtlikum teiste inimeste suhtes ja nende soovidega rohkem arvestama. Oled sa selle digimuutumise ära õppinud?

Täna on see lihtne, paar aastat tagasi poleks olnud. See ongi kogemusega tulnud, aeg muudab nii palju. Praegu tunnen ma ennast ka produtsendina väga mugavalt. Olen palju mõelnud selle peale, kas ma oleks kunagi tahtnud olla ainult produtsent või artist. Aga sain aru, et praegu annab see mulle artistina väga tugeva trumbi, et ma viimasest viiest või kuuest aastast pühendasin suure osa teistele artistidele produtseerimisele. Pigem on see rollide vahetamine isegi nauditav.

Su debüütalbumist oli möödas veidi alla aasta, kui juba uue lühialbumi "Staatus" välja andsid. On need albumi lisalood, nn deluxe-versioon, mis said eraldi pakendatuna välja antud või täitsa omaette asi?

See deluxe'i-idee käis meil korraks läbi, aga ma tundsin, et kuna selle EP lood olid kirjutatud erinevatel aegadel, siis sobivad nad lihtsalt ühe eraldiseisva pakina paremini kokku. EP oli minu jaoks ka uus ja põnev vorm. Tundsin, et tahan teha lihtsalt laheda tape'i.

Endalgi oli korraks mõte, et mul tuli ju alles eelmise aasta märtsis album välja, aga ma tunnen, et neid piire tegelikult enam ei ole. Ma arvan, et see väike kogumik annab mind kui artisti paremini inimestele edasi, kui see, et ma hakkan lihtsalt uuesti singleid, singleid, singleid välja andma.

"Staatuse" nimiloo peal teed vist ka enda seni kõige julgemat vokaalakrobaatikat.

Jah, ma kombin praegu neid piire, kuidas või mida ma nüüd muusikas teha tahan. Seda lugu kirjutades ütles Kirot, kes mind EP peal päris mitme looga aitas, et kuule, proovi natuke enda emolikkust välja tuua ja nende osadega kuidagi tuli see emotsioon eriti välja. Ma mõtlesin, et appi, ma ei teadnud, et minus üldse selline pool olemas on. Kuidagi ma, jah, otsin neid väikeseid taskuid, kuhu ma veel sobitun ja selle EP puhul proovisingi endas mitu uut külge avada.

Sina olid ka üks neist, keda väga otseselt mõjutas see, et Baltikumist kadus ära Warner Music. Mida see sinu igapäevatöös või igapäevaelus muutis?

Muutis seda, et mul oli suurem tiim ümber, see on peamine vahe. Tugigrupp oli päris suur, viis–seitse inimest, kellega ma igapäevaselt suhtlesin. Ma liitusingi Warneriga ajal, mil ma otsisin oma saundi, ja leidsin selle lõpuks siis, kui "37" ilmus. Nii et leidsin oma saundi üles, aga kuna see oli viimane projekt, mis kohaliku Warneri alt ilmus, siis ma ei saanudki artistina kogu seda potentsiaali, mida plaadifirma tugi pakkuda võiks, ära kasutada.

Produtsendina küll, sest mul oli rohkem võimalusi teha koostööd Lätis ja Leedus, produtseerida läbi Warneri ka Baltikumi, aga see minu Eesti turuosa tegelikult väga ei mõjutanud, võimalusi andis juurde küll. Kogu tiim oli lõpuks väga õnnelik, et me saime selle albumi ikkagi lõpuks välja anda ja midagi koos saavutada. Muusikaauhindadele järgnenud päeval ka kirjutasime üksteisele ja oli selline kibemagus moment.

Naljakas on see, et nüüd, kus Warneri sulgemisest on kohe aasta aega möödas, on mul artistina kordades rohkem teha, kordades rohkem sündmusi, esinemisi. Tegelikult oleks need viljad praegu Warneri lõigata. Aga kuna läks nii, siis läks nii ja ajame kogu seda asja nüüd õe Gretteliga.

Et põhimõtteliselt saad sina nüüd tänu sellele otsusele tordist suurema osa lõigata?

Jah.

Aga Warneri kaudu loodud sidemed Baltikumis või Soomes on sul siis endiselt alles?

Neid kasutan igapäevaselt. Mul on läbi Warneri tekkinud paar väga head sõpra. Isegi praegu, kui me seda intekat teeme, on praegu Eestis paar suurt Soome artisti. Vahepeal me õhtuti tšillime või käime stuudios või mis iganes. Mul on tekkinud väga suur Soome võrgustik, mille üle olen ma üliõnnelik, sest seal on ka muusika täiesti teistsugune. Me oleme küll ainult 80 kilomeetrit kaugusel, aga räpi saund on seal näiteks täiesti teistsugune, väga lähedane USA saundile. Seal on olemas oma Playboi Carti, Young Thug või Gunna. Saad laevaga sinna minna ja täitsa trap'i-trap'i minna produtseerima. Ülilahe.

Samas elab seal üle viie miljoni inimese. Meie Spotify edetabelis on kõige kuulatumal lool täna umbes seitse või kaheksa tuhat igapäevast kuulamist. Midagi sellist. Soomes on see number üle 100 000. See turu vahe on täiesti ulme. Ma tegin ühele Soome räpparile, Cledosile loo ja sellel oli kohe 4 000 000 striimi. Kui panna see perspektiivi, siis Eestis ma võin produtseerida 20 lugu ja need ei jõua võib-olla isegi kõik koos kunagi sellise tulemuseni. See on lahe maailm ja tegelikult ka kõigile kättesaadav.

Oskad sa öelda, mitu sinu produtseeritud lugu väljapool Eestit viimase aasta jooksul ilmunud?

Niimoodi puusalt öeldes vist viis või kuus. See aasta ei ole veel midagi tulnud, aga kui lubaduste järgi arvestada, ei tea, mis päriselt välja tuleb ja mis mitte, aga praeguseks peaks neid olema juba põhimõtteliselt kolm korda rohkem, mis võivad sel aastal välja tulla. Et ma ikka olen vaikselt ehitanud seda välismaa võrgustikku produtsendina. Proovin aina rohkem ka Toronto poole minna, kuna ma tunnen, et see minu RnB saund võib sobida ka sinna.

Kuidas sa Torontosse kavatsed sisse murda?

Ma olen ühe korra Torontos juba käinud. Olime seal poolteist nädalat sellises stuudios nagu Nobel Street, kus on lindistatud näiteks Drake'i "If You're Reading This It's Too Late", Travis Scotti "Astroworld" on seal miksitud. Põhimõtteliselt käisime ühes praegu kõige prestiižsemas Toronto stuudios. Sealt ma sain ühe tutvuse Music Canadast, kes kutsus mind ja Emili Jürgensit Abu Dhabisse laulukirjutamislaagrisse. Umbes kuu aja eest käisimegi nüüd Abu Dhabis ja seal sain ma näiteks tuttavaks inimesega, kes produtseeris Travis Scotti loo "Antidote". Reaalselt olimegi selle trap'i sees, saime ülihästi läbi ja nädalaga saime nii headeks semudeks, et nad ütlesid, et kui järgmine kord Torontosse tuled, siis helista nädal ette, lähme stuudiosse ja võid minu juures magada.

Kui ma käin näiteks Stockholmis või kuskil, siis ma tunnen ennast veidi ärevalt. Teine keskkond ja mis iganes. Aga kui ma jõudsin Toronto kesklinna, siis mõtlesin, vau, see on ju täiesti nagu upgraded Tallinn. Ülimõnus oli seal olla. Kliima oli enam-vähem sama, mulle sobis seal. Inimesed ei ole ka sellised nagu USA-s. Ei küsi rõõmsalt, kuidas sul läheb, et siis hiljem pinnapealseteks jääda. Vaid pigem on inimestel selline mõnus skeptilisus sees. Armusin selle nädala jooksul Torontosse täielikult ära ja kogu see Toronto saund, OVO (Drake'i plaadifirma, toim.), urban RnB, kõik see muusika on mulle hästi südamelähedane ka. Eks näis, mis saab, aga see on kindlasti üks järgmistest asjadest, mis ma teha tahan.

Et nendest paljuräägitud laulukirjutamislaagritest on siis ikkagi kasu ka?

Ma ise olen ka vahepeal võib-olla natukene alahinnanud neid laagreid. Vahepeal ei tule midagi välja või ei kliki iga inimesega, aga Abu Dhabis sain aru, et tegelikult need töötavad. Läbi Instagrami ma ei oleks mitte kunagi selliste inimestega kokku saanud. Kui sind ikka pannakse võõras riigis, kus keegi pole käinud, ühte ruumi kokku, siis seal võivadki tekkida täiesti lambist reaalsed sõprussuhted.

Sa saad siis olla täiskohaga muusik? Ei pea pidama küünetehniku ametit, mis on meil siin kõige populaarsemaks näiteks saanud.

Ei. Ma ärkan iga päev üles ja mõtlen, kui tänulik ma olen selle üle, et ma saan tegelikult ka iga päev ainult muusikaga tegeleda. See võib-olla ongi omakorda mu kõige suurem tugevus, et saan oma muusikale täielikult pühenduda. Kuna mul on väga suured ambitsioonid muusikas, siis tegelikult teistmoodi ei saagi. Sa pead looma endale sellise keskkonna, mille kaudu sa leiad endale läbi muusika ka tööd. See on mind väga palju aidanud ja arendanud.

Kuidas sa iseloomustaksid seda enda pop- või räppmuusikute põlvkonda? Näed sa midagi, mis teie töid kuidagi iseloomustab? Te hakkasite kõik väga noorelt pihta ja hästi kiiresti läks asi professionaalseks. Mingis mõttes võib öelda, et olete õnnistatud põlvkond, nn keldrifaas jäi paljudel üldse vahele või oli väga lühike. Päris kiiresti hüpati erinevate plaadifirmade või kirjastajate juurde.

Esiteks olen ma üliõnnelik, et siin Faar Musicu stuudios, kus me seda intekat teeme, mind nii varakult vastu võeti. Et Fred Krieger, Stig Rästa ja Vallo Kikas nägid minus tol ajal veel olematut potentsiaali ka produtsendina. See mängis väga suurt rolli selles, et minu või meie ringkonnas tekkis väga varakult n-ö professionaalne saund. Mu ümber on alati olnud inimesed, kelle juurde ma olen saanud minna ja nad on öelnud, et kuule, see, mis sa tegid, on väga halb, või et ära seda saundi kasuta. Kogu aeg on mingisugune mentor olnud juures.

Mäletan, et kui Soundcloudi räpparite muusikast hakkasid esimesed arvustused ilmuma, siis imestati, et kuidas see nii professionaalselt kõlab. Tegelikult ongi seal taga ka mitu n-ö kaadritagust inimest, kes on aidanud mind või Gevin Niglast, kes me suutsime skeenele väga kiiresti professionaalse saundi taha saada. See on tõesti õnnistus. Me oleme sellest mitu korda omavahel ka rääkinud, kui tänulikud me oleme, et meile sellised võimalused anti. Et ma saime kasutada häid kõlareid, häid mikreid, kohe tekkis mingisugune professionaalsuse lävend, kuhu sa jõuda tahtsid. Kõrvad harjusid ära selle n-ö expensive sound'iga (kalli kõlaga, toim.)

Praegu on lahe vaadata, kuidas minu tutvusringkonna artistid kõik ikkagi ronivad selle poole, et muusika saundiks paremini, oleks professionaalsem ja oleks 2025, mitte 2022 või 2021.

Seda kiusatust pole veel tekkinud, et teha meelega "halb" mix? Hakata meelega teisele poole üle kruttima.

Tegelikult oleks pull. Kui vaadata USA underground'i, siis see töötab aina rohkem, kui on täiesti distorditud 808'd. Aga mix on ka mingi hetk tegelikult täielikult produktsiooni osa. Et võib-olla me praegu hoiamegi seda puhast kõla, aga ma ei välista, et võib-olla pööramegi mingi hetk kõik 180 kraadi ümber. Aga praegu ikka proovime selle tipu ikkagi täiesti ära lihvida.

Eks ma olen mitu aastat järjest juba olnud muusik ja tean, et mingi hetk tekib see n-ö kriisialbum. Nii öeldakse näiteks Travis Scotti "Utopia" kohta. Nii et saundid hakkavad mingi hetk kindlasti muutuma, eriti minu põlvkonnas, ja tegelikult ootan huviga, mis siit tulema hakkab.

Kunagi jagasid sa Instagramis momenti, kui sa avastasid, et Fred Again oli oma loos kasutanud otse Splice'ist võetud käiku. Kuidas sa sellesse suhtusid?

See oli minu jaoks selline perspektiivimoment. Et Fred Again on võtnud ühest keskkonnast, mille eest ta maksab kümme eurot kuus, isegi kolm saundi, mis asetsesid ühes kataloogis üksteise järel, need kokku pannud, välja andnud ja lool oli 120 miljonit striimi. Ta promos seda lugu TikTokis jutuga, et tegi seda lugu kaheksa tundi rongis ja andis suvalistele inimestele kuulata. Aga samas ei olnud ta seal mitte midagi kruttinud, võib-olla natukene miksi muutnud, võib-olla natukene kick'i muutnud.

Samas lõppude lõpuks on nii, et kui see töötab, siis see töötab. Täiesti suva. Samamoodi on Sabrina Carpenteri "Espressoga", kus on tegelikult kaks Splice'i loop'i. Nii trummid kui kitarrikäik on võetud samast pakist.

Ma pigem tahtsingi lihtsalt näidata teistele produtsentidele ja oma jälgijatele, et ei tasu jätta võimalusi kasutamata sellepärast, et mingi saund või loop on kuskil juba olemas. Loomulikult, ma ise mõtlesin ka korra, et issand jumal, mulle nii räigelt meeldis see lugu, ma arvasin, et seal mingi väga haige töötlus taga. Aga tegelikult kerisin ise Splice'is, vajutasin peale ja mõtlesin, et ei ole võimalik. Sealt tuligi välja, et milline potentsiaal sul on, et lihtsalt muusikat teha. Ma ei olnud mitte pettunud, vaid lihtsalt väga üllatunud.

Sa ise endal lubaksid samamoodi teha?

Päris niimoodi ei. Kuna Fred Again on superprodutsent, toores talent, siis see näitas lihtsalt seda, et kui sa oled reaalselt üks parimaid produtsente, siis praegusel ajastul on okei panna kolm loop'i kokku ja see lugu välja anda.

Aga miks sa siis endal seda teha ei luba?

Ma võib-olla harjun selle mõttega veel natukene. Neid loop'e kasutavad absoluutselt kõik. Küsimus ongi selles, kuidas sa nende ümber mängid. Nad on väga hea inspiratsiooniallikas, igale produtsendile tuleb see kasuks, kui ta oskab neid elemente manipuleerida ja enda jaoks õigesti kõlama panna.

Täpselt samamoodi on AI-ga. Mul on tunne, et meedias praegu hirmutatakse inimesi sellega, et kunst kaob täielikult ära, kui AI üle võtab. Aga ma arvan, et see on täpselt sama olukord, kui tekkisid esimesed digiprogrammid ja räägiti, et muusika on kadunud. Kui sa oskad selle enda heaks tööle panna, siis saad sa nii palju lahedaid asju teha. Sina artistina oled lõpuks see, mis loeb. Mul on kõige paremas mõttes täiesti suva, mida keegi kasutab, oluline on lõpp-produkt.

Aga sind ei häiri, kui näiteks Suno-sugune tarkvara sinu loomingu sisse võtab ja teisest otsast selle kellegi teise loominguna välja ajab? Suured plaadifirmad ja ka näiteks Saksamaa autorite ühing on konkreetsemalt Suno selle eest kohtusse andnud.

Mind see tegelikult ei häiriks, kui minu tehtud asi kuskilt läbi käib ja kui see võib-olla isegi kõlab sarnaselt millegagi, mida mina olen teinud. Mina ju lõppude lõpuks ise tean, kes selle tegi. Aga eks ta suhteliselt risky business ole ja ma arvan, et see muutub, sinna tulevad väga tugevad regulatsioonid peale, praegu pole neid üldse. See on ülilahe, et neid pole, aga samas ka natukene hirmutav. Kui veel paar aastat mööda läheb, mis siis võib saada? Aga olen suht kindel, et enne pannakse piirid ette.

Kui sa ise muusikat produtseerid või kirjutad, siis mis ootused sa endale sead?

Endale kui produtsendile on mul väga suured ootused. Ma jälgin kogu aeg ühte asja – et produktsiooni sees oleks ka emotsioon ja tunne. Kui sinna tuleb veel viis peale, millel on ka oma väärtus, siis see ongi minu jaoks hea lugu. Proovingi läbi saundidesse ja produktsioonielementidesse pandud tundega inspireerida artisti. See on alati mu üks kindel moto ja ma tunnen, et see praegu ka töötab. Hea näide on Alika ja Villemdrillemi ühine lugu "Mis minuga saab?". Mul oli natukene kurvem päev ja proovisin seda produktsioonis väljendada viiulisämplitega. Kui ma seda Alikale lasin, siis ta ütles kohe, okei, siin on see tunne, see moment sees, mille pealt me saame midagi lahedat kirjutada.

Kui demo valmis saab, siis minul alles hakkab töö tegelikult pihta. Võib-olla olen kohati isegi liiga perfektsionist, vahepeal võiksin mingitest asjadest kergemalt lahti lasta, aga, jällegi, mingi professionaalsuse lävendi pean ma kätte saama.

Aga need maailmad, mis sa oma lugudes lood – näiteks kergelt ohtlik öisus loos "Petan" või hoopis lootusrikas valu loos "Vastased" – kas need maailmad kavandad sa ise ja kanaliseerid siis kuidagi sellele vastavat tunnet või lähtuvad need millestki reaalsest?

"Petan" ja "Vastased" ongi väga lahedad näited olukorrast, kus mul on olnud olemas mingisugune produktsiooniline element või loop, millest sündis lõpuks ka loo enda emotsioon. "Vastastega" oligi nii, et ma proovisin mingit sündikäiku, olin hilisõhtul stuudios, mul tekkis kuidagi melanhoolne tunne ja selle pealt ehitasin terve selle loo kuvandi üles. Samamoodi oli ka looga "Petan". Üks väike asi suudab minus tekitada sellise tunde, et saan selle pealt terve loo, terve stoori, terve visuaalse poole üles ehitada.

Minul käib see vähemalt nii, et mind inspireeribki just muusika kõla, mitte mingi eluline olukord või moment. Kuigi ma olen proovinud ka sedapidi läheneda. Sellest on hea näide lugu "Staatus", kus on sees ka mingi isiklik põhjus, miks ma tahtsin sellist lugu kirjutada. Aga peamiselt tuleb, jah, kõik ikkagi produktsioonist endast. Olgu selleks siis kitarrikäik, klaverikäik või mis iganes.

Päris nipsust see muidugi ei tule, järk-järgult. Ma umbes tean, mis see temaatika võiks olla, mille suunas ma liikuda tahan, ja mida rohkem see lugu kuju võtab, seda täpsemaks muutub ka minu suund.

Täna võib noorest loomeinimesest jääda mulje kui virelevast ja masenduses olendist, kes ei tea, mida maailm temalt ootab, kellel puudub ettekujutus, mis maailmast üldse saab, kes proovib kuidagipidi saada hakkama oma loomingu, argielu ja emotsioonidega. Sinust seda nagu vähemalt välja ei paista. Kuidas sa enda sihti selgena hoiad?

Ma olen kuidagi suutnud endale, jah, tekitada sihikindluse, millelt mind on väga raske maha saada. Sellepärast ma vist ei mõtlegi enam nii palju üle. Selles mõttes on mul hästi huvitav, et ma olen vabakutseline muusik, kellel on tegelikult hea rutiin. Loomulikult mitte üheksast viieni, aga ma olen suutnud endale siiski hea rutiini ja distsipliini üles ehitada. Ma ei taha öelda, et ma vahel ei vingu või et ma olen ülipositiivne, aga pigem ma lihtsalt tean, mida ma tahan ja mind ei saa ümber lükata, olen praegu enese- ja sihikindel.

Mul on olnud ka neid olukordi, kus ma olen täiesti läbi põlenud. See on loomulik, eriti, kui igapäevaselt loominguga tegeled. On olnud mõned kuud, kus ma tunnen, et ma ei taha mitte midagi teha ja mõtlen, et mis nüüd tegelikult ikka saab. Aga nendest kohtadest tuleb läbi käia, sest siis saad oma piiridest aru. Saad aru, kui palju sa suudad endast välja pressida. Kui sa surud ennast kuhugi valesse kohta, siis su keha annab sulle sellest ise teada, et tule sealt tagasi. Need on tegelikult üliväärtuslikud olukorrad ja sellepärast ma tunnen, et praegu olen ma vaimselt õiges kohas.

Hästi labaselt võib siit siis järeldada, et millegi saavutamiseks tuleb natuke ka vaeva näha.

Jah, minu jaoks on ikkagi nii, et sa võid olla andekas, aga kui sul ei ole mitte mingit distsipliini või tööeetikat, siis sa ei jõua sinna, kuhu jõuab inimene, kellel see distsipliin on. Mulle tundub, et eriti minu põlvkond on selle natukene ära unustanud, et peame tegelikult nagu tööd ka tegema, vaeva nägema, kui tahame tulemusi näha. Minu arvates neid inimesi, kes samamoodi mõtlevad, on väga vähe. Õnneks ma ise olen ümbritsetud inimestest, kes iga päev ennast push'ivad. Sellest saan ma ise ka nii palju motivatsiooni.

Aga mulle tundub, et see on haruldane ja sellest on väga kahju. Ja mul on kahju seda näha. Minu arvates midagi muutus täpselt siis, kui Covid hakkas, vaeva nägemine kuidagi lihtsalt kadus ära mingis laiemas ringkonnas. Väga vähesed on jäänud sinna ritta, et nad teavad, mida nad teha tahavad ja teevadki seda. Mingisugune ambitsioon on nagu puudu. Pigem on selline ükskõikne suhtumine, teeme neli-viis tundi tööd täna ja vaatab edasi. Mitte, et ma arvaks, et kogu aeg peab täiega punnitama, aga millegi poole võiks ikka püüelda.

Millest sa Eesti muusikas puudust tunned?

Seda on naljakas öelda, aga ma tahaks, et meil oleks rohkem naisartiste. Meil on praegu küll olemas Maria Kallastu, Yasmyn, Kitty Florentine jt, aga ma tunnen, et neid erinevaid nišše, kus saaks veel väga palju uusi asju teha, on palju ja see rikastaks meie kohalikku muusikakultuuri veel rohkem. Neid kohti, kus saaks uuekoolimat naisartistlikkust sisse tuua, jagub.

Aga ma olen väga palju mõelnud ka selle peale, et viimasel ajal on kuidagi vähe noori tulijaid peale kasvanud. Oleme seda sõpradega arutanud, et mis toimub, kus on need uued 16- ja 17-aastased, nagu meie kunagi olime? Just uue skene ja uue saundi mõttes pole nagu täitsa värsket lehte ette keeratud.

Aga mis sa ise veel kindlasti ära teha tahad, aga pole veel päris julgenud?

Väga hea küsimus, ma olen selle peale sel aastal mõelnud ja tean, et ma tahan väga koostööd teha näiteks Vaiko Epliku ja Erki Pärnojaga. Tegelikult ka Mari Jürjensiga. Ma tahaks kunagi sukelduda selle muusika maailma, aga ma ei tea, millal. Nende muusika on mind viimasel ajal väga inspireerima hakanud. Võib-olla sellepärast, et see on suures kontrastis sellega, mida ma siiamaani igapäevaselt kuulanud olen. Olen hakanud leidma Vaiko muusikast väga erilist inspiratsiooni, Erki Pärnoja "Rumba" oli minu arust täiesti geniaalne album. Võib-olla see indie-maailm on koht, kuhu ma sooloartistina kunagi suundun. Samas ma tunnen, et see ei saaks olla lihtsalt indie-indie, seal peaks ikka popi maik juures olema.

Võid ju nemad ka enda maailma tuua, teha RnB lugu Mari Jürjensiga.

Miks mitte. Aga, jah, kui just Eesti muusika peale mõelda, siis ma arvan, et koostöö selliste artistidega on järgmine samm, mille ma kunagi teha tahaks. Aga samas meeldib mulle hetkel ka enda saund väga, tahangi seda veel edasi arendada ja selles suunas jätkata.

Kes su suurimad muusikalised eeskujud üldse on? Kes olid inglid su õlal, kui sa oma debüütalbumit salvestasid?

Vokaalses mõttes oli üheks suurimaks inspiratsiooniks kindlasti Don Toliver. Proovisin ka endas veidi dontoliverilikkust leida, sest ma armastan ta muusikat ja kõike, mida ta teeb. Samas on mulle ikkagi kogu aeg ka Drake meeldinud. Just tema meloodiline mänglevus, kuidas ta enda asju krutib. Viimasel ajal olen palju kuulanud sellist RnB-artisti nagu Lucky Daye, kelle viimane album "Algorithm" oli mul ka Spotify Wrappedis number üks. Ebareaalselt hea muusika.

Üks naljakamatest inspiratsioonidest on vast Young Thug, sest ta on minu muusikaga täielik kontrast, aga ta on üks mu enim kuulatud artiste. Mulle millegipärast lihtsalt nii väga meeldib, mis ta on teinud, see skene, mille ta on loonud, Gunna, Lil Baby. Thugi, Travis Scotti ja Justin Bieberi lugu "Maria I'm Drunk" on mul vist läbiaegade lemmikuim lugu. Tegelikult pean ma ka Bieberi ära mainima, kindlasti üks suurimaid inspiratsioone.

Eesti Laulu finaalis astusid sa üle pika aja lavale ka poistebändiga, kus tegid kaasa Koit Toome, Jüri Pootsmann, Lauri Pihlap ja Uku Suviste. Kuidas see kogemus oli?

Meil on ühisteks esinemisteks olnud mitu päeva järjest 10- kuni 12-tunnised proovid, mille jooksul ma olen aru saanud, kui normaalsed vennad nad on. Nii et selle töö käigus on mul nende inimeste vastu väga suur austus tekkinud. Näen kui kogenud nad on, kui tehniliselt andekad ja võimekad.

Aga millal Beyond Beyond kokku tuleb?

Kui mõnel liikmel esimene või teine laps sünnib, siis võib vaadata, aga ma arvan, et järgmised 10 või 15 aastat seda ei juhtu. Aga ma ei välista, et see kunagi ei võiks juhtuda.

Seda, et Beyond Beyondist, kus olid sina, Gevin Niglas, Frederik Küüts ja Frank Pintsaar, saab Eesti muusikaloos nii oluline boyband ei osanud vist keegi oodata. Teie tol ajal ammugi mitte.

Jah, me oleme ikka vahepeal naljatanud, et poistebänd läks laiali ja siis me hakkasime reaalselt mussi tegema. Me saame kõik ikkagi ülihästi läbi, mingit draamat ei ole, nagu poistebändidel tavaks on. Niglasega olime vahepeal väga seotud nii muusika produtseerimises kui kõiges muus. Põhimõtteliselt ikkagi alustasime oma karjääre koos. Frederikku kasutame samamoodi alati kitarrisalvestusteks või kõigeks muuks, milleks vaja, ja ta käib vahepeal ka keikadel kaasas. See on, jah, kuidagi naljakas, et Beyond Beyondist on kohe kümme aastat möödas ja me oleme kõik ikka samal lehel. See on huvitav.

Jääme siis comeback'i ootama. Aitäh!

Aitäh!

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.