Me ei saa vist enne edasi liikuda, kui peame toas olevale elevandile otsa vaatama. ERR oli aasta alguses mitmete diskussioonide ja võib-olla ka skandaalide keskmes, neist tuntuim oli identiteedikabaree küsimus. Mõnele jäi mulje, justkui ERR-is kääriks. Kuidas teile tundub – kas ERR-is on asjad praegu hästi?

Ma arvan, et ERR-is on asjad hästi. Kõigepealt sellepärast, et ERR-i bränd on üks Eesti usaldusväärsemaid, mis on esimene näitaja. Teiseks, kui vaadata ka muid mõõdikuid – nagu vaatajanumbrid ja järelvaatamised –, siis need kinnitavad seda, et ERR on Eesti ühiskonna närvivõrgustik.

Tahtsingi järgmiseks küsida, et aasta alguses kõlasid mõned murelikud hääled, et ERR peaks ühiskonda ühendama, mitte lõhesid tekitama. Kas teile tundub, et ERR täidab oma ühendavat rolli hästi?

Minu meelest küll, jah. Just mitmekesisuse ja erinevate häälte kaudu on võimalik saavutada ühtsust. Monoliitne ühtsus on omane vaid autoritaarsetele riikidele, demokraatlikes riikides sünnib ühtsus mitmekesisuse kaudu.

Pean siin sisse tooma ka mõiste "integratsioon" ehk sidustamine. Mul ei ole midagi selle kohta öelda, et kõik valdkonnad on ERR-is kaetud. Ja mis eriti tähtis: usaldusväärsus!

Hiljuti saates "Hommik Anuga" ütles Raul Rebane, et kui ERR-i meelelahutusprogrammi vajalikkust on küsitavuse alla seatud, siis tema arvates peaks see olema lausa kohustus. Kas ERR-is on teie arvates piisavalt või liiga palju meelelahutust?

Piisavalt, täiesti piisavalt. Kvaliteetset nalja võiks rohkem olla, seda ütleksin küll.

Teiselt poolt on noored esindatud ja vanem põlvkond on meelelahutusest taandumas, ma pean just silmas seda põlvkonda, keda esindas Eino Baskin. Uues põlvkonnas on omad kinnistähed, kes pidevalt korduvad ja korduvad, osa vaatajaist võib-olla ärritab, et Uuspõld siin ja Uuspõld seal, aga inimese vaba valik on, kas ta vahetab sel juhul kanalit.

Meelelahutusest rääkisime, aga kuidas on lood kultuuriga? Kas kultuuri on ERR-is piisavalt?

Kultuuri ei ole kunagi piisavalt. ETV2, mis on kultuuri- ja spordikanal, pakub küll palju, aga alati on ruumi kasvada.

Mul on hea meel, et mõned aastad tagasi loodi minu heatahtlikul survestamisel ERR-is kultuuritoimetus, juhatuse esimees läks sellega kaasa. Küsimus on aga selles, millist kultuuri peaks rohkem olema? Minu arvates tuleks rohkem keskenduda sellele, mis toob esile Eesti kultuuri klassikalise põhja, aga see eeldab suuri rahasid.

Olen seda arutanud ka ERR juhatuse liikme Toomas Luhatsiga, kes on praegu seotud uue sarjaga, mis käsitleb Eesti raamatu lugu. Minu unistus on alati olnud, et Eesti kultuurilugu saaks rohkem esindatust nii ekraanil kui ka veebis.

Muide, meil on olnud ka üks Eesti ajaloo sari, mis koosnes kümnest osast.

Saade, mida Tauno Vahter toimetas?

Just, ta on seotud vist ka selle uue saatesarjaga. Ehk kordamisi: sellist klassikalist ja valgustuslikku kultuuri vahendamist võiks ekraanil ja raadios rohkem olla. 

Uus valitsuskoalitsioon räägib avaliku sektori kärpimisest – otsitakse kohti, mida saaks vähendada või kust kokku hoida. Kas teie arvates on ERR-is mõni funktsioon, mis ei ole hädavajalik? Kas on valdkondi, kuhu ei peaks nii palju tähelepanu pöörama?

Ei, ma ei ole näinud ERR-is sellist kohta küll. Tean, et pidev surve on olnud ETV+ tegevuse kärpimisele, sest nüüd on Eesti üle läinud eestikeelsele ühisharidusele, mida ma igati toetan, see muutus oleks pidanud toimuma juba ammu.

Samas on venelaste näol tegemist ikkagi suurima rahvusvähemusega Eestis, mis okupatsioonikümnendid meile, piltlikult öeldes, kaela veeretasid, alates juba 1940.–50. aastatest. Me ei saa seda osa ühiskonnast isoleerida või assimileerida; nad on samuti maksumaksjad ja osalevad Eesti avalikus elus. Tulevikus kujuneb sellest ühiskonnaosast loodetavasti kakskeelne eestivenelaste kogukond, nagu meil on eestijuudi, eestiukrainlaste, eestirootslaste kogukonnad.

Ütlesite, et kultuuri ei ole kunagi piisavalt. Praegu on aga eriti keeruline aeg – nii välis- kui sisepoliitiliselt podiseb katel täie mulinaga. Paratamatult, kui räägime rahast, siis kultuurilt kiputakse selles olukorras esimesena kärpima. Kas me ei peaks just keerulistel aegadel kultuuri veelgi enam toetama?

Jah, sest kultuur on julgeolekuküsimus. Seda mõisteti juba 1930. aastate lõpus, kui peaminister Jüri Uluots nägi, et Eesti jääb alanud II maailmasõjas üksi. Peaministri kohuseid täites rõhutas ta, et panustamine Eesti kultuuri on hädavajalik, sest see on ainus, mis aitab rahval keerulistel aegadel püsima jääda, sellelt pinnalt on võimalik taastada oma rahvast, keelt ja identiteeti.

Siin tulengi mõiste peale, mis on laenatud psühholoogiast ehk siis "säilenõtkus", inglise keeles resilience. See iseloomustab Eesti kultuuri ja eestlasi tervikuna: meid võib painutada, me oleme piiririik Euroopa perifeerias, aga samal ajal peame säilitama oma võime taastada enda identiteet ja kestmistingimused rahvana.

Aga kas me võitleme teie hinnangul praegu ühiskonnana piisavalt kultuuri säilimise eest?

Finantseerimise poole pealt on meil õnneks Kultuurkapital. See oli tohutult ettenägelik otsus, kui see 1925. aastal loodi – midagi sellist pole isegi Soomes.

Mis puudutab ülejäänud rahastamist, siis kultuuri aitaks oluliselt see, kui ettevõtjad ja fondid, kes panustavad kultuuri auhinnarahade, tellimuste või muu toetusega, saaksid maksusoodustusi. See on väga oluline, et tuua eraraha kultuuri juurde. See aga ei vabasta riiki vastutusest.

Kultuur toimib ja areneb vaid siis, kui sellel on kindel alus – ja see alus luuakse koolis. Siin tuleb mängu Eesti haridussüsteem. Kirjandusinimesena tilgub süda verd, teades, et eesti keele ja kirjanduse õppetunde on koolides vaid üks-kaks nädalas. Kuidas me sellisel juhul loome pinnase, et kultuuri mõistetaks ja seda suudetaks reflekteerida?

Mahu poolest elame praegu kultuuriliselt väga rikkal ajastul, seda on tohutult palju, aga selle vastuvõtt ja mõtestamine sõltub ainult haridusest, kui palju me valmistame ette noori inimesi, kes oleksid vastuvõtlikud eesti kultuurile.

Üks küsimus on toetamine, aga minu arvates on samavõrd tähtis ka unistamine. Kuidas teile tundub, kas praegu juletakse Eesti kultuuris piisavalt unistada? Pean silmas nii unistusi sellest, et kunagi on meil rohkem raha, kui ka suuremaid eesmärke, näiteks see, et sarnaselt lätlastele võiks ka meil olla oma Oscar. Kas me unistame piisavalt suurelt?

Kuni püsib unistamise võime, seni on rahval tulevikku. Kui vaatame tagasi, siis 19. sajandil unistati kõigepealt sellest, et eesti keelest saaks kultuurkeel – ja see juhtus üllatavalt kiiresti. Seejärel unistati oma riigist ja see riik tuli. Siis unistati selles, et eesti keeles saaks edasi anda kogu maailma kultuuri paremiku – ja tõlkekultuur arenes tohutult kiiresti. See on rikastanud meid märkimisväärselt.

Seega ei peaks me unistama ainult rahast, vaid ka suurematest eesmärkidest. Tõesti, on igati põhjust unistada, et me saame ka kunagi oma Oscari. "Mandariinidega" olime sellele väga lähedal. Tõsi, see on suures osas ka õnne- ja juhusemäng, aga ükski õnnemäng ei too tulemust, kui sa pole selleks valmistunud.

Te juba mainisite, et Eestis on praegu tohutult palju kultuuri, aga millises seisus meie kultuur teie hinnangul on? Kas elame viljakal ajal või pigem mandumise perioodil?

Kultuuriloome seisukohalt on üsna viljakas aeg. On ju uskumatu olukord meil, kui aastas ilmub 3500 nimetust raamatuid, 100 romaani, paarsada luulekogu; peaaegu iga päev on mõni esietendus teatris ning Eesti muusikakultuur on võimsam kui kunagi varem. Kvantitatiivselt on kultuuri väga palju, kuid selle vastuvõtuvõimest jääb vajaka.

Mis tähendab vastuvõtuvõime? Mitte ainult tarbimist, sest kultuuri ei tarbita, kultuuris osaletakse. Kultuuris osalemine tähendab aga seda, et iga teatrilavastus, luulekogu või romaan peab leidma peegelduse, aga selleni küünivad vaid üksikud.

Kirjandus on ainus kunstivaldkond, mis nõuab aega ja tähelepanu. Teatris või kontserdil saad elamuse kätte mõne tunniga, aga selleks, et kirjandusest või luulekogust elamust saada, kulub aega, sa pead pühenduma. Aga aega selleks pole, sest kõik võistlevad tähelepanu pärast. Elame paljude meediumite ajastul, mitte enam kirjanduse ajastul nagu 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguskümnenditel ning ka 1960. aastatel, kui meediaväljal oli kirjandus erakordselt oluline. Nüüd prevaleerib igamehe kirjandus, igaüks võib end kirjanikuks nimetada.

Kirjandus üldmõistena on meil väga hästi esindatud, see on paisuv universum, seal on tohutult palju sega- ja üleminekuvorme, aga suure tähega Kirjandust, nii-öelda eepilisi suurvorme ei ole. Osa asjatundjaist ütleb, et neid ei tulegi enam, aga teiselt poolt ei takista see mind unistamast, et sellised suurvormid leiavad oma koha Eesti kirjandusväljalgi.

Te ütlesite hästi – aega on justkui vähem. Aga kas aega tuleb kunagi juurde ka?

Ei tule, inimese eluaeg on kaduv suurus. Aega tuleb võtta sellest, mis antud ja mis veel järel.

Eriti puudutab see lugemiskultuuri. Lugemine on ka kultuuri küsimus, lugemiskunst on isegi olemas, see tähendab, et sa osaled lugemisaktis niimoodi, et oled osake raamatu tegelaskonnast, lausa autori kreatuur.

Enne püstitasin ERR-i näitel kultuuri ja meelelahutuse vastanduse. Aga kui rääkida laiemalt, siis kuidas teile tundub, kas praegusel ajal kipub kultuur meelelahutuse varju jääma?

Kogu aeg räägitakse sellest, et inimesed ei osale kultuuris, kui seal ei ole meelelahutuslikku vormi ehk seda, mis tekitaks huvi. Vabandust väga, huvi tekitamine on võimalik ka väga lihtsate vahenditega: paned mingi pommi, ütled erilise rämeduse või mängid lolli. Neid võimalusi on palju, aga samal ajal huvi sõltub sellestki, milline on sinu vastuvõtuvõime ja äratundmisruum. Sa võid huvituda näiteks ka mõttekirjandusest, mis on Eestis erakordselt hästi esindatud, aga ega selleks, et huvi tekiks, ei pea Einstein keelt näitama.

Huvi tekitamine on meedia käes, sõltub sellest, kes kultuuritaiesed – taieseid, mitte tooteid! – vahendab ning kuidas neid esiplaanile tõstetakse. Võib ka kunstlikult huvi tekitada, aga siin ongi küsimus selles, kes on tõlgendajad ja promootorid ning kuidas toimub turundus. Mulle ei meeldi sõna "kultuuriturundus", aga kuskile ei pääse, sest kui sa tahad pälvida huvi, siis pead võistlema tähelepanu nimel. Seega, jah, kultuuriturundus on väga aktuaalne.

Oleme rääkinud ka tulevikuvisioonidest. Palju oli sellest juttu ka Kultuurkapitali esseekonkursi võitnud Nora Maria Londoni tekstis. Olete te lugenud seda? Mis te arvate sellest?

Lugesin küll, see oli üsna väljakutsuv. Oli kohe tunda, et selle autor ei ole noor inimene. Kaur Riismaa on väga andekas inimene ja ilmselt see andekus leidis praegusel juhul sellise väljendusvormi. Võib öelda, et ta lavastas, see vastab kaasaja praegusele üldisele olukorrale, kus kõike on võimalik lavastada. Žüriid võib ära petta, samuti neid, kes seda tiražeerivad.

Üks ajend selleks intervjuuks tuli emakeelepäevast, mida sel nädalal tähistame. Kas seda tähistatakse piisavalt?

Tähistame küll, sest see on nii juurdunud. Emakeelepäev on meil püha, samuti nagu eesti kirjanduse päev, mida nüüd kolmandat aastat tähistati. Eesti kirjanduse päeval avati tänavu teatavasti ka raamatuaasta, kuid eesti kirjanduse päev veel otsib oma võimalusi sisustamiseks.

Emakeelepäev oleks võinud ka eesti kirjanduse päev olla, sest aluseks oli Kristian Jaak Petersoni ood "Kuu" ning selles olnud fraas "Kas siis selle maa keel/ laulu tuules/ ei või taevani tõustes/ üles/ igavikku omale otsida". Idee emakeelepäevast käivitus just 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses, kui eesti keel oli tõesti ohus, sest vene keele surve oli tohutu. Nüüd on inglise keele surve. Praegu kannatab selle all eesti kirjandus- ja teaduskeel, millest on ka Tiit Hennoste kirglikult ja isegi pahandavalt rääkinud.

Emakeelepäeval peab rõhutama just eesti keele kaunidust, kui siin meenutada Albert Saareste raamatu "Kaunis emakeel" pealkirja. Eesti keel riigikeelena on kirjas põhiseaduses, õiguslikult pole siin põhjust muretseda, küll aga soosida just ilusat, kaunist, mitmekesist ja murdeliste sugemetega eesti keele kasutamist. Erinevate registrite äratundmist, kantseliidi tõrjumist. Emakeelepäeval võiksime teha suure kummarduse kõigile keeletoimetajale, kes aitavad eesti keelt hoida üldmõistetavana. See päev on oma koha leidnud ja toimib hästi.

Tõite Tiit Hennoste sisse. Temaga hiljuti Wiedemanni keeleauhinna puhul intervjuud tehes ütles ta, et eesti keel pole kunagi varem olnud nii rikas kui praegu. Olete nõus temaga?

Jah, kahtlemata. Teine asi on see, kui palju me seda rikkust ära kasutame, eriti just kirjanduslikus loomingus, Öeldakse, et kõnekeelne kirjandus, blogikirjandus ning sõnumite vahetamise platvormidel olev keelekasutus tungib ka meie avalikku keelekasutusse, aga seda ma rikkuseks ei pea, kuigi uurijatele pakub see suurt huvi, sealhulgas Tiit Hennostele, kes on uurinud meie suulise keele kasutamist. Iseäranis tervitan ma näiteks murdekeele staatuse muutumist.

Hennostega rääkisime samuti ka noortekeelest, mis on samuti üks teema, mis on teda alati huvitanud. Mis seis teie arvates praegu noortekeelega on? Anglitsisme on seal muidugi palju.

On kindlasti, noorte keel nõuab mõnikord tõlget, ma tunnen seda oma tütrepojast, kui ta isekeskis teiste õpilastega suhtleb. Olen siis mõelnud, et äkki oleks abi tehisarust, et noorte suhtluskeel muutuks mõistetavaks ka vanavanematele.

Samas ei oleks ma ka nii pessimistlik, sest kui võtame 19. sajandi või 20. sajandi alguse kirjanduse, eriti Johannes Aaviku keeleuuenduste tuules toimunud keelendite sissetungi Eesti kirjandusse, siis needki vajavad tõlget. Eks katsutagu lugeda Johannes Aaviku esseed täiuslikust naisest "Ruth".

Eesti keel väljendub väga tugevalt ka avalikus diskussioonis. Kuidas teie arvates praegu poliitikud eesti keelt valdavad?

Nende jaoks on keel võimuvahend, võimu saavutamise, hoidmise või oma ideoloogiliste eesmärkide teostamise vahend. Sellele vastab ka nende keelekasutus. Kui mõnest neist saab kõrge ametnik, siis kaasneb sellega palju nn kantseliiti.

Meie üks rahvusliku liikumise osiseid oligi võidelda kantseliidi vastu. Nahkse bürokraatia keele vastu võideldes võitlesime oma rahvuskeele puhtuse säilitamise eest. Kui nüüd ametnikud, kes saadavad mingeid tekste oma pressiteenistuste kaudu, siis peaksid nad tingimata rääkima rahvaga keeles, mis oleks mõistetav ka n-ö lihtsale inimesele. See ei tähenda keele labastamist. Ei, erialaliselt ja valdkonniti saab informatsiooni vahendada ka arusaadaval viisil.

Sageli peidetakse erakondade ideoloogilised eesmärgid stampväljendite taha. Ma ei taha kedagi süüdistada, aga kui räägitakse "pikast plaanist" või "personaalsest riigist", siis ikkagi, millest räägitakse?

On see siis nüüd kolmandat korda tähistatav eesti kirjanduse päev või värskelt alanud raamatuaasta, lihtsustatult vist võime öelda, et kõige parem viis nende tähistamiseks on lugeda?

Kindlasti, kui selleks aega võetakse. Nooremale põlvkonnale ja eriti lastele oleks erakordselt tähtis, kui nendel vanemad või vanavanemad leiaksid päevas või nädalas ühe lugemistunni, aga mitte lihtsalt nii, et laps ise loeb, vaid et talle loetakse ette. On eriti oluline mõista, et iga keel on kõigepealt hääl, seega just hääle kaudu jõuab keele mitmekesisus ning erinevad modulatsioonid lapseni. Ja mitte ainult lapseni. Ka ise lugedes, vaikselt ja mõttes, kuuleme ju keelt hääldatavana.

Täiskasvanudki ei peaks kulutama lugematu hulk tunde, sorides somes – see on hea sõna sotsiaalmeedia kohta, Hennostegi toetab seda –, vaid selle asemel laenutada raamatuid, kui osta ei jõua, ning lasta end juhtida teoste juurde, mis rikastavad inimese vaimuilma.

Te olete kirjandusvaldkonnas nii pikalt tegev olnud, et sarnaselt oma värskele teosele "Koera-aastad", mille nimiloos te meenutate oma elu koera-aastaid, saaksite vabalt meenutada ka oma elu raamatuaastaid, sest praegune on vist järjekorras juba kolmas teie eluajal. Kas mäletate ka eelmisi?

Kusjuures ei mäleta. Kas üks oli 1975. aastal?

Just.

Kusjuures, 1975. aastal ilmus minu jaoks lausa ilmutuslik raamat, Ferdinand Johann Wiedemanni "Eesti-saksa sõnaraamatu" faksiimile trükk. Raamat ise ilmus esmakordselt 1869. Wiedemanni sõnaraamatu märksõnu olen üksjagu lugenud. See on erakordselt rikas sõnavara ning fraseologismide poolest. Seega võin öelda, et see raamatuaasta läks täie ette.

Minu esimene raamatuaasta algas aga 1954. aastal Juhan Kunderi "Imeliku peegliga". See on mulle erakordselt kallis raamat. Kõik esimesed raamatud ning ka esimesed lugemisavastused on väga olulised. Näiteks selle, kui rikas on ikkagi eesti keel, tabasin ära just ühe tõlketeose kaudu. See oli Gabriel García Márqueze "Sada aastat üksildust", mis ilmus 1978. aastal. See maagilise realismi sisse juhatanud romaan oli minu jaoks ilmutus.

Viimati olen kogenud ilmutuslikku äratundmist Herman Brochi "Vergiliuse surmas", mis on mul öökapi peal käe ulatuses. Mati Sirkli meisterlik tõlge. Teine selline raamat on ka Marguerite Yourcenari "Hadrianuse mälestused" Merike Riivese tõlkes. Mõlemad teosed on keelelised pärlid. Peabki rõhutama, et kogu tõlkekirjandus saab eesti kirjandusele omaseks, kui see on hästi tõlgitud.

Hästi tõlgitud kirjanduse kõrval saame vist ikkagi rääkida ka halvasti tõlgitud kirjandusest.

Jah, tõesti, palju on ka halvasti tõlgitud raamatuid. Kõik sõltub ju sellest, kas kirjastused palkavad endale toimetajad, kas toimetajad on haritud, kas nad on ülikooliharidusega, kas neil on toimetamise litsents olemas ehk kas nad on nii-öelda professionaalsed toimetajad.

Minu sügav kummatus kuulub värske "Koera-aastate" raamatu puhul toimetaja Marika Miklile, aga ka oma teisele toimetajale Mari Kleinile olen tänulik, kes on toimetanud minu varasemaid romaane ja esseekogumikke. Autori käekirja äratundmine ning selle järjepidevuse tagamine on toimetaja võimuses. Just toimetaja märkab esimesena, kas ja kuidas autor oma stiilist hälbib. Toimetamise kultuur on samuti üks osa kirjanduskultuurist.

Kui te mõtlete raamatule, mis tunne teid valdab? Mis tundeid raamatud teis tekitavad?

*pikk mõttepaus* See on üks osa minu elust. Nüüd, kus olen oma eluga juba õhtukaares, võin öelda, et see ongi suurelt jaolt olnud kogu minu elu. Viivi Luik on kirjutanud raamatu "Ma olen raamat", ja pean olema Viiviga nõus: minagi tunnen end juba raamatuna.

Kas kirjandus ja lugemine peaks olema meelelahutus?

Jah, osa, ütleme pool kirjandusest peaks või võiks olla meelelahutus. Näiteks raamatud, millega jäädakse magama, või ka naistekad, millest olen kirjutanud kunagi ka uurimuse.

Kusjuures üks osa meelelahutuslikust kirjandusest on kahtlemata omandanud klassikalise tähenduse. Selleks on huumor. Kõik, mis aitab hoida inimese ärksana, lohutab teda, sest elu on üks suur kohustuste jada ning mitte sugugi alati lõbus – niisugust kirjandust on samuti vaja. Näiteks, praegu võtan ikka ja jälle koos abikaasa Andraga riiulilt raamatu, millest mitmed kohad on kulunud pähe, kuid mis naerutavad sellele vaatamata – see on Jaroslav Hašeki "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil". See on ülimalt aktuaalne tänagi absurdse ja koletu Venemaa sõja kontekstis Ukraina vastu, kuigi "Švejki" näol pole tegemist üldse meelelahutuskirjandusega, vaid terava satiiri ja groteskiga.

Ka krimikirjandus on puhas meelelahutuskirjandus. Omal ajal olid ka vesternid meelelahutus, ent kõige olulisem meelelahutus, mis sisustas minu noorpõlve elu, oli Alexander Dumas' "Kolm musketäri" ja raamatud, mis sealt edasi tulid. Seikluskirjandus ja ulme on puhas meelelahutus.

Seega, jah, pool kirjandust peaks olema meelelahutus, aga teisel pool peaks olema kindlasti eepikat ning väga häid novelle.

Kui seda intervjuud satub nüüd lugema inimene, kes on kirjandusest täiesti võõrdunud, pole aastaid midagi lugenud ja võib-olla ei julgegi kirjandusele läheneda, siis kas oskate anda ühe hea ja lihtsa juhise, kuidas leida uuesti tee kirjanduse juurde?

See on selle intervjuu üks raskemini vastavaid küsimusi...

Kirjanduse juurde saavad juhatada vaid eeskujud. Kui sa ise innustunult räägid kirjandusest, mida oled lugenud ja mida tahaksid teistega jagada, siis võib ka loota, et sinu vastas või kõrval olev inimene leiab tee kirjanduse juurde.

Eeskujudest juba rääkisite, aga kuidas ikkagi tuua noored ja lapsed kirjanduse juurde? Palju räägitakse, et äkki kohustuslik kirjandus peletab neid kirjandusest hoopis eemale.

Kõik teavad seda, et olen kohustusliku kirjanduse üks põhilisi eestseisjaid, kuigi võib-olla peaks sõna "kohustuslik" ära jätma. Kuigi, mis kohustuslik? Kass õpib ka piima jooma siis, kui ta nina kaussi pista, seega nii-öelda leebel, käevangus hoides ja koos minnes on võimalik kohustuslikku kirjandust lähemale tuua.

Kohustusliku kirjanduse asemel võiksime rääkida Eesti kirjanduse tüvitekstidest. Need on niisugused raamatud, et kui lähed näiteks puu juurde, siis, mida paksem on selle tüvi, seda kindlam on puu. Niisugused raamatud võiksid olla käsitlemise objektideks ning sõltub juba õpetajast, kui huvitavaks ta tüvitekstid teeb.

See viib mind kõige tähtsama unistusi juurde, mis mul praegu on, ma ei tea, kas mul jõudu, tervist ja aastaid selleks jagub. Kümmekond aastat tagasi ilmus "Matemaatika õhtuõpik". Aga me vajame ka "Eesti kirjanduse õhtuõpikut", mis lihtsas ja arusaadavas eesti keeles võiks rääkida kirjandusest. Samuti võiks see sisaldada selgitusi, kuidas eesti kirjanduse põhilised tekstid on levinud kultuuris tervikuna: saanud näidenditeks ja kinnislauseteks kõnekeeles.

Mis on praegusel hetkel Eesti kirjanduse suurim tugevus?

Suurim tugevus on autorite rohkus, muud ei oska öelda.

Aga kas raamatuid ilmub liiga palju?

Raamatuid on väga palju. Veidral kombel luuleinflatsioonist räägiti 1960. aastate lõpus, aga võiks öelda, et praegu on sõnainflatsioon, ning seda just selles mõttes, et lihtsalt istud arvuti taha ja muudkui klõbistad. Võiks aga hakata pihta küsimusest: mida ma sellega öelda tahan? Või esitada seda ka teisele kirjutajale: mida te sellega öelda tahate? Ka igapäevavestluses, kui sa ei saa inimesest aru, võiks seda üle küsida.

Nõnda luuakse dialoog kirjanduse üle. Sõnainflatsioon seisneb aga selles, kui on üksnes kirjutajate monoloog. Kui kirjandus enam ei kõneta. Loed küll, aga ei motoorselt, tühikäigul.

Kas sõnainflatsiooni ajastul seisame silmitsi ka probleemiga, et raamatu kättesaadavus läheb kogu aeg kehvemaks? Rahvaraamatukogusid pannakse kinni, inimeste elatustase langeb, inflatsioon on meeletu ning inimesed ei jaksa enam raamatuid osta. Kas saame öelda, et raamat on paradoksaalsel kombel üha vähem kättesaadav?

Paradoksaalsel kombel ongi nii, et elame ookeanis, aga lugejana hulbime paberlaevukesel. Oleks see siis vähemalt parv, aga ei: lugeja on paberlaevuke. Ookean on meeletu, aga paberlaevukesel seilates ei pääse selle ookeani suurust ja lainetust nautima.

Minu viimane võitlusliin olekski rahvaraamatukogud, ma läheksin ja seisaksin ka kõige väiksema külaraamatukogu ees plakatiga, sest me peame pidama silmas seda, et raamatukogu on kohtumispaik. Mitte ainult raamatuga, vaid see on ka kogukonna kohtumispaik. Vanasti kohtuti veel bussipeatustes ja poodides, mille ees mehed jõid õlut, aga vaimsed kohtumispaigad on raamatukogud ja külakoolid.

Väga paljudest pusletükkidest oleme juba rääkinud, mis kirjanduspildi kokku panevad, aga üks lüli on kirjanduskriitika. Kuidas tundub, kas praegu on seda meedias üha vähem ja võib-olla tänu sellele ei suuda me enam oma kirjandust ka nii hästi mõtestada?

Täpselt nii ongi, see on kõige kahetsusväärsem, see valutab mu südant. Ma olen ise kirjutanud raamatu "Kriitikakunst" selle põhjal, milline oli kirjanduskriitika 1960. ja 1970. aastatel. Tõsi, kirjandust oli siis vähem, aga kujutage ette, romaanide kohta ilma neli-viis, vahel isegi seitse arvustust, Viivi Luige "Seitsmenda rahukevade" kohta ilmus isegi 10 või 12 arvustust. Nüüd on Sirbis kirjanduslehekülg, kus on kaks-kolm arvustust, Loomingus on kolm-neli arvustust, aga ilmub sada romaani...

Veel olulisem on see, et kirjanduskriitika peab leidma kogukondliku eneseteadvuse. See tähendab, et kirjanduskriitikud asutaksid oma assotsiatsiooni. Kirjanduskriitika on meil praegu väga puudulik. Teatrikriitikutel, filmikriitikutel on oma ühendused, ja vägagi autoriteetsed.

Jah, ka mina olen filmiajakirjanike ühingu liige.

Palun väga, nõnda tagataksegi kollektiivne autoriteet. Muusikakriitikud on samamoodi väga tugevalt esindatud, samuti kunstikriitika, aga kirjanduskriitika on kõige halvemas olukorras. Kirjanduskriitika häda on selles, et see on juhuslik ja kildkondlik, lisaks on see alarahustatud, sest üks arvustus maksab ajalehe veerul netos umbes 50-60 eurot. No kes hakkab raamatut lugema selleks, et väärida nii madalat honorari? See on absurd.

Teie kirjutate siiski endiselt aktiivselt, aga mis teid kirjutama ajendab? Ei saa lihtsalt teistmoodi olla?

Jah, ei saagi teistmoodi olla. Ma tunnen, kui miski teos hakkab mind vaevama, aga mitte vaevama niivõrd eneseväljenduse ja kaasarääkimise vajaduse, kuivõrd kohustusena.

Ka see osa minust, mida võiks nimetada kirjamehe tegevuseks, romaanid, novellikogumikud – kõik need lähtuvad sellest, et jäädvustada oma aega, mis kaob lootusetult. See on minu kohustus, mitte seda, et tahaksin edvistada oma kirjanikurolliga. Muidugi, minu kui kirjaniku käekiri on paatoslik, sentimentaalne, kohati literatuurnegi, aga see on minu käekiri. Teatud sihtrühmale see ei pruugi meeldida, aga minu põlvkond, kes seda loeb, teab seda, et on minu loomingus esindatud.

Minu kohustus on veel n-ö pildil hoida oma kokku tõmbuvat põlvkonda. Pange tähele, kes minu põlvkonnast veel kuskil midagi avaldab? Väga vähe. Viimati pälvis suurt tähelepanu Paul-Eerik Rummo James Joyce'i "Ulyssese" eest.

Kas lugesite läbi selle?

Tunnistan ausalt, ei ole läbi lugenud. See on nagu piibel ja "Kalevipoeg", oluline on, et see on olemas raamaturiiulil. Jumal tänatud, et see maailmakirjanduse haruldus on sisenenud eesti kirjandusse. Väga paljudes suurteski kirjandustes ei ole "Ulyssest" üldse tõlgitud.

Aga ma tahan rääkida enda põlvkonnast. Rummo, Runnel, Luik, Tungal, hiljuti 85-aastaseks saanud Ülo Tuulik, Toomas Kall. Ma loen oma kohustuseks neid autoreid veel pildil hoida, sest noorem kriitikute põlvkond on nad täiesti kõrvale jätnud.

Näiteks eelmisel aastal ilmus Jüri Talveti uus luulekogu "See maa peal saladuseks pidi jääma", mis on nüüd Kultuurkapitali kirjanduspreemiale ka nomineeritud. Tegemist on ka ühe viimaste aegade parima luulekoguga. Siiani olen lugenud vaid ühte vastukaja, mille kirjutasin Postimehesse.

Mult ikka tellitakse ja küsitakse siiani, et kas ma ei taha sellest või teisest teosest kirjutada. Ma osalen ka Postimehe kirjanduskoolis, mida toimetab Mari Klein. Sinna kirjutan ka.

"Koera-aastad" ilmus hiljuti, kas uus käsikiri on juba valmimas või võtate praegu rahulikumalt?

Ma ei saa rahulikumalt võtta, sest nagu Jean-Paul Sartre on öelnud: ma kirjutan, et elada. Mida lähemale sa liigud vääramatule D-päevale, mida sa enam ise ei näe ega tea, seda olulisemaks muutub, et kõik, mis öelda veel on, see saab öeldud.

Praegu on mul koostamisel järjekordne esseekogumik, milles viimaste aastate olulisemad kirjutised ja mõtisklused – "Omailma sügavikest". On üks vana ladina ütlemine "nulla dies sine linea" ehk "ei ühtegi päeva ilma reata". Ma ütleksin enda kohta, et "ei ühtegi aastat ilma oma raamatuta". Seega ma loodan, et jõuludeks tuleb see esseekogumik trükist. Siis jääb mul kirjutada veel üks romaan, mille sünopsis on mul olemas. Äkki antakse veel tervist, silmi ja eluaastaid, et saaksin osaleda "Eesti kirjanduse õhtuõpiku" kirjutamisel või koostamisel. Seda oleks väga vaja.

Ütlesite selle mõtte, et ühtki päeva ilma reata, aga kas üritate ka ikkagi iga päev kirjutada?

Jah, iga päev üritan kirjutada, üks-kaks rida, mingi mõte saab kirja pandud.

Teie viimase raamatu pealkiri on "Koera-aastad", mis tuletab taas meelde selle, et kirjanduse kõrval on teie jaoks väga olulised ka koerad. Praegugi on terve intervjuu aja teie koer siin kõrval istunud. Miks koerad teie jaoks nii tähtsad on?

Just ülima truuduse ja pühendumise tõttu, see on midagi, mis on inimestele väga raskesti saavutatav, kuid koertes me leiame selle. Koer on ka inimese kõige suurem sõber, just nimel koerad, kass on ka, aga ta on suur individualist.

Koerad on ka truuduse sümbolid, mitte kuskilt mujalt ei leia me loodusest midagi sellist. Koer on truuduse elav kehastus, isegi siis, kui sa ta hülgad või sured enne teda, jääb ta sulle truuks.

Raamatu-aasta puhul on ikka kombeks soovitusi jagada. Mis oli viimane raamat, mis teid pahviks lõi?

Mis lõi mind pahviks... Pahviks ei ole mind löönudki, ma olen nii palju lugenud, mind on raske pahviks lüüa.

Aga kas te olete liiga palju lugenud? Kas saab kunagi üldse liiga palju lugeda?

Saab tõesti, näiteks Gustav Suitsu viimane luuletus "Nii tuli õhtu" räägibki sellest. Aga tõesti, väga palju jääb lugemata, enamus jääb lugemata. See, mida me lugeda jõuame, on ülipisike, peaaegu sama pisike kild, kui me kübemena oleme ise universumis.

Kas see mõte morjendab ka teid, et nii palju jääb lugemata?

Muidugi, see jääb vaevama. Alati on midagi niisugust, mida tahaks veel kogeda, täpselt nii, nagu tahaks alati näha silmapiiri taha. Iga raamat tegelikult avardab sinu silmapiiri, iga raamat, nagu Toomas Paul ütleb, avab uue akna. Toomas Paul on olnud mulle väga hinnatud õpetaja, tema mõttelooming, palvused, esseed on teinud mind suuremaks.

Tõepoolest, iga raamat, mida te loete, peab tegema inimese suuremaks, paremaks ja rikkamaks.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.