Vabariigi aastapäev on just selja taha jäänud ning nagu president Karisele tavaks on saanud, toimus vastuvõtt Estonias. Seda küll ei korralda Eesti Kontsert, aga kui palju see teie tööd mõjutab?

Mõjutab ikka, sest vastutus Vabariigi Presidendi Kantselei kui meie partneri ees on väga suur. Meil on selle sündmuse õnnestumisel ikkagi kandev roll ning meeskond teeb väga põhjalikku eeltööd juba tükk aega varem. Rääkimata ettevalmistustest, mis toimuvad paar päeva enne ja ka 24. veebruaril.

Muidugi ei pea ma ise iga sammu juures kohal olema, sest usaldan oma meeskonda täielikult. Üleüldse kui rääkida Eesti Kontserdi meeskonnast, võin kindlalt öelda, et meil on maailma parim meeskond, keda ma täielikult usaldan – ja mitte ilma põhjuseta. Koostööpartnerite tagasiside on alati väga hea. Meil töötavad tipptasemel professionaalid, kes on oma töösse pühendunud.

Kui korraldame väga suuri ja teinekord ka rahvusvahelisi sündmusi – olgu need siis meie endi korraldatud, võõrustame või toetame läbiviimist –, ei tekita see minus unetuid öid. Mul pole põhjust kahelda, kas meeskond saab hakkama – nad saavad kindlasti.

Aga kas see tekitab ka teistsuguse tunde, kui aasta tähtsaim sündmus toimub just teie majas?

Muidugi tekitab, aga see tunne ei ole ainult vabariigi aastapäeval, sest Estonia kontserdisaal on Eesti esindussaal ja sümbolhoone, kui nii võiks öelda. See vastutus on meil igapäevaselt meeles – milline missioon on Eesti Kontserdile usaldatud, et siin olla, vastutada selle toimimise eest ning et see oleks ka riigimehelikult ülevalt peetud. Oluline on, et nii sisu kui ka hoone sümboolne väärtus oleksid kooskõlas.

Te olite ise ka peol. Kuidas teile presidendi kõne meeldis?

Kõne meeldis mulle väga – see pani mõtlema ja oli väga inimlik. President rõhutas just neid aspekte, mis on täna eriti aktuaalsed ja mille üle minu meelest iga Eesti inimene peaks ja võiks mõelda.

Mulle meeldis väga see, mida ta inimlikkusest rääkis – et me ei peaks olema nii kurjad. Me ei saa eeldada, et meile ei tule kurjus vastu, kui oleme ise kurjad. Peame olema inimlikud, lahked ja orienteeritud lahendustele.

President puudutas ka globaalseid muresid, aga ta käsitles neid mõõdukalt – ta ei kruttinud kelleski ärevust üles, vaid rõhutas neid väljakutseid, millega peame ühiselt hakkama saama.

Ja kuidas teile kontsertlavastus meeldis?

Kontsertlavastus oli tavapärasest helgem ja positiivsem – küllap seda ongi tänapäeval vaja. See ei olnud nii elitaarne, nagu mõnikord varem on olnud, vaid oli mõistetav väga paljudele Eestimaa inimestele. Arvan, et see oli selle kontsertlavastuse üks suur pluss.

Äsja toimunud pidu annab hea võimaluse rääkida Eesti Kontserdi Tallinna majast ehk Estonia kontserdisaalist. Rahvusooperiga seotud inimesed on aastaid häälekalt rääkinud, et vajavad uut saali. Eesti Kontserdi hääl on selles diskussioonis olnud märksa vaiksem. Milline on teie seisukoht? Kas uus saal on ka midagi, mida Eesti Kontserdi rahvas ihkab?

Eesti Kontserdi vaates on hoopis olulisem rõhutada, et me jagame Estonia kontserdisaali Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga (ERSO), kes tegelikult vajab väga oma kodu. On väga kahju, et sellisel tasemel suurel orkestril seda ei ole. Samuti on kahju, et riigikogu ei andnud toona, kui oli riiklikult tähtsate kultuuriobjektide konkurss, ERSO esitatud "Helioru" plaanile heakskiitu, sest see oli väga hea lahendus.

Meil ei ole Tallinnas sellise kvaliteediga kontserdimaja, mis vastaks sümfooniaorkestri vajadustele – et lavale mahuks kogu orkester, saaks esitada suurvorme ning akustika vastaks tänapäevastele standarditele. Kui vaatame Euroopas ringi, siis igas riigis on selline kaasaegne ja kõrgetasemeline kontserdimaja, mis pole pelgalt kontserdisaal. Näiteks Helsingi Muusiikkitalo on terve päeva avatud inimestele, kes soovivad seal aega veeta, mitte ainult kontserdil käia. Sellise kontserdimaja vajadus on Tallinnas kindlasti olemas.

Kui meie või ERSO korraldame kontserdi, kus laval on 200 inimest, tuleb koor paigutada rõdule, mis on tegelikult mõeldud publikule. Peame lava suuremaks ehitama, et orkester ära mahuks. Suurvormide ettekandmisel kipub meie saali akustika "lõhki minema".

Eesti Kontserdi vaatest tahan rõhutada, et ooperil on oma mured, see on selge, siin ma kuidagi vaielda ei saa ega taha.

Ehk Eesti Kontsert on Estonia kontserdisaaliga rahul?

Jah, meie saame siin oma asjad tehtud. Väga suurte teoste puhul, kus on suur sümfooniaorkester, oleme vahel hädas. Oletame, et kui Tallinnas oleks suur ja kvaliteetne kontserdimaja, kasutaksime korraldajatena seda kindlasti paar korda aastas ise ka. Vahel oleme suuremaid projekte viinud Alexela kontserdimajja, kuid sealne akustika ei ole kaugeltki see, mida tahaks või vajaks.

Viimati on uue kontserdimaja teemat põhjalikult käsitlenud nii ERSO peadirigent Olari Elts kui ka maestro Neeme Järvi. Samas saavad kõik mõtlevad inimesed aru, et praeguses olukorras on uute investeeringute tegemine väga keeruline. Ei saa olla ülemäära optimistlik, et ülehomme kopp maasse läheb. Kuid vajadus kaasaegse kontserdisaali järele on endiselt olemas, kuigi seda ei nõuta hetkel väga häälekalt, sest mõistetakse, et praegu ei pruugi olla selleks kõige sobivam aeg.

Eesti Kontserdil on Eestis neli kontserdisaali – Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis. Kas Tallinna oma on neist suurim?

Jõhvi kontserdimaja on kõige suurem. Sarnaselt Pärnu kontserdimajaga tegutseb seal ka laste muusikakool ja huvikeskus. Me täidame seal ka kogukondlikku rolli – teeme head koostööd muusikakoolidega, pakkudes neile nii kammer- kui ka suurt saali oma kontsertideks. Samuti on meil väga hea koostöö kohalike omavalitsustega. Kui vaadata Eesti Kontserdi strateegilisi eesmärke, siis lapsed ja noored on meie jaoks oluline sihtrühm. Koostöö muusikakoolidega aitab meil neid eesmärke täita.

Aga kui Tallinna saal jääb väikseks, kas olete kaalunud või teinud kontserdi hoopis Jõhvis?

Oleme ikka! Oleme valinud kas Jõhvi või Pärnu kontserdimaja, kus on Eesti parim akustika. Siinkohal tahaksin teha suure kummarduse akustik Linda Madalikule, kes on olnud kõikide Eesti Kontserdi majade akustika sättimiste juures. Ta on Eestis akustikuna tohutult palju väärtust loonud.

Aga kas Tallinna asemel Jõhvis kontserdi korraldamine tasub ennast ära?

See sõltub, mida me ära tasumise all silmas peame. Kui vaadata Exceli-põhiselt, siis muidugi ei tasu – puhtalt numbreid vaadates võiks öelda, et mitte mingil juhul ei peaks Jõhvis kontserte korraldama. Kuid me ei saa lähtuda ainult Excelist.

Võime öelda, et kontsert on ennast ära tasunud, kui kohalik kogukond saab väärtusliku kultuuri- ja muusikaelamuse ning me täidame sellega oma missiooni. Sa ei pea elama Tallinnas, et saada osa maailma tipporkestri või -esineja kontserdist. Selleks on meil selge regionaalne kohustus. See on ka meie üks strateegilistest eesmärkidest – olla regionaalselt kohal ja viia tipptasemel muusika inimesteni üle kogu Eesti, pakkuda kvaliteetset muusikaelamust, sõltumata inimese soost, vanusest, usutunnistusest või elukohast.

Kas erinevate kontserdimajade publik erineb üksteisest?

Erineb ikka. Võib tunduda, et Eesti on nii väike ja küllap publik igal pool ühesugune, kuid tegelikult on igas linnas oma eripärane publik. Isegi Tartus ja Pärnus on publik erinev.

Jõhvis ja Ida-Virumaal on olukord veelgi omanäolisem. Seal on publiku ootused tihti suunatud kergemale programmile, mitte tingimata süvamuusikale, mille kandmine on siiski meie missioon. Selleks rendime oma saale teistele korraldajatele, kes seda nišši täidavad. Eesti Kontsert on loodud klassikalise muusika edendamiseks ja säilitamiseks ning meie ülesanne on neid väärtusi hoida ja edasi kanda. Programmi kvaliteedis me ei saa järeleandmisi teha – meid ei ole selleks loodud.

Möödunud nädalal teatas Eesti Kontsert, et alates juulikuust tegutseb 1972. aastal loodud vanamuusikaansambel Hortus Musicus edasi iseseisva koosseisuna. Muutuse taga on kultuurisektori neljaprotsendiline kärbe, mis tähendab Eesti Kontserdi kontekstis umbes veerand miljonit eurot. Mis hetkel te mõistsite, et kokkuhoid tuleb Hortus Musicuse arvelt teha?

Siin tuleb minna tagasi aastasse 2023, kui arutasime oma nõukoguga Eesti Kontserdi pikaajalist finantsplaani. Saime aru ja sedastasime selle info ka rahandusministeeriumile, et kui 2025. aastal meie tegevustoetus ei tõuse, tuleb hakata tegema struktuurseid muudatusi – kulude kasv on olnud vähemalt 43 protsenti ning selleks, et samamoodi edasi tegutseda, vajame kindlasti lisatulu. Täna me ei räägi ainult sellest, et tegevustoetus ei kasva, vaid reaalsest kärpest. Kui 2024. aasta hilissügisel selgus, kui suur rahaliselt ja protsentuaalselt on kultuurivaldkonna sihtasutuste kärpemaht, üritasime aru saada, millised võimalused meil üldse on.

Esmalt püüdsime oma põhitegevust ja loomingulisi kollektiive igal võimalikul viisil säilitada ning kärpisime tugiteenuseid, mis olid selleks hetkeks juba väga õhukeseks tõmmatud. Konkreetseid numbreid välja tuues – viimase nelja aastaga on Eesti Kontsert koondanud 18 töökohta, mida on ikka pagana palju. Lugesin ERM-i juhi Kertu Saksa intervjuud, kus ta ütles ka, et juhina on tulnud teha raskeid otsuseid ja ta on pidanud 3,5 kohta kokku tõmbama. Muidugi, see ongi ERM-i vaates suur kokkutõmbamine, aga 18 kohta, millele lisandub nüüd veel kaheksa, seda on väga palju. Mõistagi sellised kuivad numbrid ei väljenda kogu seda keerukust ja valu, mis koondamistega kaasneb. Siin saan Kertu Saksale sekundeerida: hetkel ongi väga raske juht olla. Samuti tuleb järjest enam ka meelde muuseumide liidu tegevjuhi arvamusartiklis toodud küsimus: kes seisab juhi seljataga?

Näiteks on meie majades jõutud olukorda, kus on ametis vaid üks lavamees. Lavamehe töö on midagi tuua, viia, tassida. Reeglina tuuakse-viiakse raskeid asju, kus on vaja, et keegi võtaks ka teisest otsast kinni, aga meil on üks lavamees. Selles mõttes meil ei olnud enam kuskilt kokku tõmmata.

Lisaks sellele on Hortus Musicus tegutsenud juba kaks viimast aastat osalise koormusega ja on ainus ansambel veel Eestis, mis on olnud riigi palgal. Valdkondlikku nurinat on olnud üle kümne aasta, et miks üks ansambel elab sellises privileegis. Kas argument, et nii on alati olnud, on pädev selleks, et seda mudelit jätkata? Suurest austusest nende muusikute ja Andres Mustoneni vastu oleme seda otsust pikalt edasi lükanud, aga täna pole see enam võimalik – meil lihtsalt ei ole raha.

Lootus ja ootus, et Hortus saab iseseisvalt hakkama, ei rajane orastel. Näiteks Mustonenfesti korraldas ka aastaid Eesti Kontsert, aga sellest aastast enam ei korralda. Nagu me kõik nägime, toimus 2025. aastal väga edukas Mustonenfest, mis oli Andres Mustoneni enda korraldatud. Nii et mingit katastroofi ei juhtunud ja festival sai suurepäraselt tehtud.

Vikerraadios ütlesite, et Hortus Musicuse liikmed võtsid otsuse mõistvalt vastu. Samas tundus Klassikaraadio saates "Delta", et Hortus Musicuse asutaja ja kunstiline juht Andres Mustonen on sellest otsusest väga häiritud.

Kuulasin ka seda intervjuud, kuid pean rõhutama üht väga olulist asjaolu – Andres Mustonen ei ole Eesti Kontserdi töötaja. Teda isiklikult nende lepingute lõppemine ei puuduta, sest tal ei ole Eesti Kontserdiga töölepingut.

Aga olles viisakas ning arvestades, et ta on ansambli vaimne isa ja selle asutaja, helistasin talle ja ütlesin, et nüüd on see päev käes. Tegelikult olime sellest võimalusest rääkinud juba aastaid ning ta teadis, et see teema on laual ning on otsitud lahendusi, kuidas Hortus Musicus saaks iseseisvalt jätkata. See otsus ei saanud kellelegi tulla üllatusena – ka Tõnis Kaumann kinnitas seda Klassikaraadio intervjuus.

Mõistan inimlikult ja emotsionaalselt, et see on raske otsus ning kunstiline juht ongi häiritud. Ka juhina oli seda otsust väga keeruline teha, kuid valida tuli ainult halbade variantide vahel ning muid võimalusi enam ei olnud.

Mis need teised halvad valikud olid?

Kui laual on ülesanne, et raha on oluliselt vähem ja tuleb teha struktuurne muudatus, siis valikuid napib. Olen kuulnud ja lugenud intervjuusid, kuidas mõni kultuurivaldkonna juht ütleb, et kärbe on küll, aga paneme samamoodi edasi. See ei ole lihtsalt matemaatiliselt võimalik. See on ebaadekvaatne jutt, see lihtsalt ei ole võimalik. Selge on see, et kärpekohti tuli leida. Võib-olla jõuame ka festivalide teemani, sest ka seal on tulnud teha muudatusi.

Andres Mustonen kritiseeris samas Klassikaraadio intervjuus, et kultuurilisi otsuseid ei peaks tegema Excelit vaadates. Mis tunnetega te selliseid väiteid kuulate?

Eks need on kurvastavad. Kuid ma tahan kindlasti ümber lükata seisukoha, et see otsus tehti Excelit vaadates – see ei ole nii. Nagu ma juba ütlesin, on ka valdkond ise olnud üle kümne aasta häiritud sellest, et Hortus Musicus on erandlikult riigi palgal. Võime kõrvale tuua mitmeid tugevaid ja kvaliteetseid ansambleid, kes Eestis tegutsevad – näiteks Vox Clamantis, Floridante, mis on tõesti suurepärane vanamuusikaansambel, Corelli jt. Kõik need ansamblid toimivad teistel alustel ja teevad seda väga hästi, pakkudes kõrget kvaliteeti nii Eesti publikule kui ka rahvusvaheliselt. Mina näen, et Hortus Musicusel on samamoodi potentsiaali olla edukas teistel alustel.

Nagu juba mainisite, olete viimaste aastate jooksul pidanud koondama 18 töökohta ning nüüd lisandub veel kaheksa. Millised need kohad on olnud ja millist mõju see Eesti Kontserdi tegevusele avaldab?

Need on olnud peamiselt tugiteenuste kohad, mis toetavad meie põhitegevust – näiteks müük ja turundus, finants, haldus, heakord, personalitöö.

Kuid tööd, mida on vaja teha, samal ajal ju vähemaks ei jää.

See on väga suur murekoht ja terav teema. Tajusin eelmisel aastal selgelt, kuidas pandeemia mõjud olid taandunud, kuid ma julgen öelda, et eelmine aasta oli vaat et raskem kui Covidi-aastad. Tööjõuressursi vähesuse tõttu töötas enamik inimesi üüratu koormusega ning üldine läbipõlemisoht oli väga suur. Tuli väga kriitiliselt vaadata, mida juht saab selleks teha, et su meeskond läbi ei põleks. Sellist toetamisvajadust on kindlasti rohkem kui varasematel aastatel. Tihti oli hetki, kus tuli veenduda, kas endal ka hapnikumask ees on.

Kuidas teile hetkel tundub, kas kultuurivaldkonna majanduskriisi põhi on saavutatud ja valgus hakkab tunneli lõpust paistma või me ei ole veel kõige mustemasse auku jõudnud?

Optimistina tahaks öelda, et nüüd võiks hakata paremaks minema, aga Eesti Panga prognoosid seda ei kinnita. Majanduskasvuni läheb ikkagi veel aega. Kui vaatame, mis globaalselt toimub, välispoliitiliselt ja julgeoleku teemadel, siis tuleb säilitada külma närvi. Oleme jõudnud ajajärku, kus tuleb keskenduda olemasoleva säilitamisele. Suuri ambitsioone investeeringute ja arenguplaanide osas täna võtta ei saa. Aga selleks, et neid ülehomme saaks võtta, selleks tuleb ikkagi täna vastu pidada ja oma võimekust säilitada.

Millised on praegu suurimad mured, millega Eesti Kontsert ja laiemalt kontserdikorraldajad Eestis rinda pistavad? On see publikupuudus, artistide puudus või midagi kolmandat?

Muresid on mitmesuguseid. Meie tegevust mõjutab väga palju teenitav tulu, mis moodustab meie eelarvest umbes 40 protsenti. Võrdluseks – Euroopas on suurte sümfooniaorkestrite või teatrite puhul teenitava tulu osakaal tavaliselt umbes kaheksa protsenti. See tähendab, et oleme väga tundlikud publiku ostujõu ja inflatsiooni suhtes.

Näiteks kui varem olid inimesed harjunud käima kontserdil kaks-kolm korda kuus, siis nüüd tehakse teadlik valik, et käia korra. Ühest küljest on see positiivne tendents – publik peab tegema teadlikumaid valikuid ja valima kvaliteeti. Siin näen Eesti Kontserdil selget turueelist, sest me vaatame väga kriitiliselt, millist kvaliteeti oma publikule pakume. Järeleandmisi me siin ei tee.

Muidugi on suured riskid seotud meie kinnisvaraga – kontserdimajad vananevad ning vajaksid regulaarselt suuremaid investeeringuid. Mitte ainult säilitamiseks, vaid optimistlikus plaanis ka konkurentsivõimelisemaks muutmiseks. Kahjuks pole täna selleks kõige helgem aeg.

Kolmas ja kõige tähtsam teema on meie töötajad. Meie suurim vara on inimesed, kuid palgasurve on tohutu. Tööandjana peame püsima konkurentsivõimelised palgamaksjad, aga siin oleme juba punases. Palk on püsikulu ja me ei saa võtta väga suuri kohustusi, et oleksime võimelised oma vahenditest kõikidele palgatõusu kinni maksma ja võtta sellega pikaajaline kohustus, mida me võib-olla ülehomme ei suuda täita.

Siiski püüan olla optimistlik. Usun, et järgmisel aastal leitakse kultuurivaldkonnas võimalusi seda muret leevendada. Võib-olla on otsustajad saanud aru, et kui kultuurivaldkonda marginaliseerida, siis päeva lõpuks ei tule see riigile kasuks – me kõik oleme õnnetud ja ei saa kultuurist sedavõrd palju osa, et saaksime olla kultuursed ja väärikad, selline väike tubli kultuurne riik, hakkame võib-olla koopa poole tagasi astuma. Siin ongi Eesti Kontserdi missioon – me ei saa seda lubada ja teeme tõesti endast parima, et klassikalise muusika valdkonnas seda vältida.

Mainisite, et kinnisvara haldamine on omaette väljakutse. Kas on laualt läbi käinud mõte, et võib-olla ühest neljast majast loobuda?

Eks aja jooksul on olnud igasuguseid mõtteid, aga täna seda mõtet ei ole. Nagu ütlesin, meie strateegiline eesmärk on olla kohal vähemalt neljas Eesti tõmbekeskuses. Just selle eesmärgiga, et tagada igale Eesti inimesele kvaliteetne muusikaelamus ilma, et ta peaks ette võtma väga pika sõidu.

Et kultuur ei koonduks ainult Tallinna.

Just nimelt. Mida tugevamad oleme riigina regioonides, seda tugevam on kogu meie riik.

Eesti Kontsert korraldab üle Eesti mitmeid rahvusvaheliselt väga hinnatud festivale. Teie arengukavas aastateks kuni 2029 jäi silma, et vajadusel olete valmis festivalide arvu ja formaati muutma. Palun rääkige sellest lähemalt.

Nagu ütlesin, ei ole meil tulnud teha raskeid otsuseid ainult personali osas, vaid ka põhitegevuses. Näiteks 2024. aastal toimusid viimast korda Pärnu ooperipäevad. Saime aru, et me ei ole enam võimelised seda festivali korraldama, sest pärast festivali oli selge, et see ei ole enam rahaliselt mõistlik. Samas on Pärnus teisigi tugevaid festivale, see nišš kindlasti ei jää täitmata.

Jõudsime ka arusaamisele, et kas on üldse mõistlik, et Eesti Kontsert korraldab kahte ooperifestivali – Pärnus ja Saaremaal. Otsustasime jätkata Saaremaa ooperipäevadega, mille puhul oleme juba läbirääkimistel 2027. ja 2028. aasta peaesinejatega. See on meie väga tugev kaubamärk ning oluline rahvusvaheline ooperifestival, mis on strateegilise sündmusena ära toodud ka Eesti turismi arengukavas.

Pärnusse tahame välja mõelda uue festivali formaadi. Selles osas käivad ka ajurünnakud. Päris ilma festivalita me Pärnut ei jäta. Uus festival toimub kindlasti teisel ajal, mitte suveperioodil, ning on tõenäoliselt suunatud noortele ja lastele.

Jõhvi balletifestivali plaanime samuti ümber korraldada. Kui varasema loogika järgi oleks festival pidanud toimuma 2025. aastal, siis nüüd toimub see hoopis 2026. aastal Jõhvi tantsufestivali nime all. Tahame seal anda endale žanriliselt rohkem vabadust, et festival hõlmaks tantsukunsti laiemalt, mitte ainult balletti. Samuti soovime sinna roteeruvat kunstilist juhti. Festivali eesmärk on kaasata kohalikku kogukonda, et noored ja lapsed leiaksid tee Jõhvi kontserdimajja ning saaksid osa väga hästi korraldatud tantsufestivalist.

Haapsalus korraldame igal suvel Haapsalu Valgete Ööde festivali. Selle puhul otsustasime festivali aega lühendada – varasema nelja päeva asemel toimub see nüüd kolmel päeval.

Saaremaa ooperipäevade puhul oli samuti suur surve eelarvet kokku tõmmata. Vaatasime väga kriitiliselt üle tehnilised kulud ning otsisime lahendusi nende vähendamiseks. Sellega saame festivali eelarvet paremaks. Saaremaa ooperipäevade puhul on potentsiaali ja see potentsiaal on juba realiseerumas. Suurendame seal ka toetajate osakaalu ja oleme ühe suure toetajaga lepingut sõlmimas, mis on väga sümpaatne.

Kui palju sõltute praegu eratoetajatest? Kas Eesti Kontsert või kultuuri toetamine üldiselt on eratoetajatele atraktiivne?

On ikka. Eratoetajate panus on meile tohutult tähtis. Tänu nende toetusele saame nii mõnedki suured projektid tehtud, sealhulgas Saaremaa ooperipäevad.  Festivali eelarves on meie toetajatel märkimisväärne roll.

Ja kas Eesti Kontsert on täna kultuurimaastikul atraktiivne asutus, mida toetada? Kindlasti on. Paljude toetajate jaoks on Eesti Kontsert ainuke, kes on kultuurivaldkonnast nende portfelli jäänud. Rõõmu teeb, et reeglina on meil pikaajalised suhted. Täna on meil toetuslepingud uuendatud järgmiseks kolmeks aastaks. See ei ole väga tavapärane, aga meie suureks rõõmuks on toetajad kinnitanud, et nad on väga rahul sellega, mida nad oma toetuse eest saavad, mida nad näevad, millist tööd inimesed teevad ja nad näevad missiooni, mida me Eesti riigi vaates kanname.

Ehk see annab järgmiseks kolmeks aastaks olulise kindluse.

See on väga oluline kindlus. Siin ei ole küsimus ainult rahas. Ma pean meie toetajate ees väga suure kummarduse tegema, sest nad on inimestena ülimalt meeldivad. Nad on inimesed, kellega saame arutada arenguplaane ja korralduslikke küsimusi. Toetuslepingu puhul ei suhtle institutsioon institutsiooniga – nende taga on alati inimesed. Meie toetajate esindajad on kõik äärmiselt meeldivad inimesed, kellega koostöö ei ole pelgalt rahaline, vaid ka sisuliselt väga väärtuslik. See rõõmustab meid väga, sest see ei ole alati nii.

Miks on üldse oluline festivale korraldada?

Festivalide korraldamisel on mitmeid olulisi väärtusi. Näiteks Saaremaa ooperipäevadel on unikaalne formaat – toome igal aastal siia ühe külalisteatri, kes tutvustab mitte ainult oma maa ooperikunsti, vaid ka laiemalt selle maa kultuuri. Eesti Kontsert on küllap ainus, kellel on mitte ainult võimekus ja ressursid sellise festivali korraldamiseks, vaid ka vajalik oskusteave ja rahvusvaheline võrgustik.

Meie missioon on pakkuda Eesti inimestele võimalust kogeda maailma kultuuri ilma, et peaks ise kaugele reisima. Näiteks tänavuste Saaremaa ooperipäevade peaesineja on Lõuna-Korea Daegu ooperiteater. Kui paljudel on võimalus sõita Lõuna-Koreasse? Tõenäoliselt vähestel. Ja nendel vähestel, kui paljudel on võimalus Lõuna-Koreasse sõites ooperiteatrit külastada? Tõenäoliselt väga vähestel. Meie toome Lõuna-Korea ooperiteatri inimestele koju kätte. Lisaks on Korea vokaalkunst on erakordselt kõrgel tasemel.

Festivalide korraldamisel on veel üks oluline dimensioon – need loovad rahvusvahelisi koostöövõimalusi. Tänu festivalidele saame arendada muusikute ja programmide vahetust, koostööprogramme ning kaasproduktsioone. See toetab üht meie strateegilist eesmärki – muusika eksporti ja rahvusvahelistumist. Kuuludes maailma kõrgliiga muusikaorganisatsioonidesse, on meil ligipääs võrgustikele, mis avavad uksi ka Eesti muusikutele.

Samuti mängivad festivalid suurt rolli kultuuridiplomaatias. Näiteks naasis rahvusmeeskoor hiljuti Jaapanist kontserttuurilt, mis oli üliedukas. Jaapani publik oli vaimustuses, kuidas üks meeskoor suudab niivõrd kõrgel tasemel esineda. Selliste projektide kaudu saame maailmale näidata, et Eesti on kultuurne riik, millel on kõrgetasemeline muusikaelu ning mida tasub kaitsta ja väärtustada – nad ei ole metslased. Seda sõnumit saame meie viia ja kanda.

Mitmed rahvusvahelised kokkulepped, mis sõlmitakse muusika ja kultuurikoostöö kaudu, on palju pidavamad kui poliitilised lepped. Seetõttu ei saa me alahinnata kultuuri rolli diplomaatias. Isegi kui meil on siseriiklikult raske, peame säilitama võimekuse rahvusvahelistuda ning viia Eesti muusika ja muusikud maailma. See on meie igapäevane töö ja selle nimel pingutame ka edaspidi.

Lisaks, et aru saada, milline on Saaremaa ooperipäevade mõju majandusele, tellisime konjunktuuriinstituudilt mõjuhinnangu, et oleks sõltumatu osapool, kes ütleks, milline festivali mõju Saaremaa majandusele on. Need tulemused olid hämmastavad. Selgus, et festivali ajal saab Saaremaa majandus lisakäivet kaks miljonit eurot. Riik saab tänu Eesti Kontserdi korraldatud festivalile käibemaksuna tagasi rohkem, kui riik sinna täna sisse paneb.

Kas Eesti klassikalised muusikud suudavad maailmatasandil konkurentsis püsida? Kas nad on välismaa agentidele ja kontserdikorraldajatele atraktiivsed?

Jah, kindlasti on. Need, kes on juba väga kõrgel tasemel, on oma koha leidnud maailma ooperimajades, kontserdisaalides ja orkestrites. Välismaa kolleegid sageli imestavad ka, kuidas nii väikesest riigist, kus elab vaid 1,3 miljonit inimest – Hiinlased küsisid selle peale, mis hotellis me elame! – tuleb nii palju rahvusvaheliselt tunnustatud heliloojaid, dirigente ja lauljaid. See näitab, et oleme midagi väga õigesti teinud ja meil on põhjust uhkust tunda.

Eesti Kontserdi strateegiline eesmärk on noored ja lapsed – meie ülesanne on tagada, et järgmised Kaljusted, Järvid, Pärdid ja Kõrvitsad peale kasvaksid. Meie töö on hoolitseda selle eest, et see traditsioon kestaks edasi.

Paljud Eesti klassikalise muusika tipud veedavad suurema osa ajast välismaal. Miks see nii on? Kas see on lihtsalt isiklik huvi või on ka majanduslikud põhjused?

Majanduslikud põhjused mängivad kindlasti rolli, kuid mitte ainult. Kui oled tipptasemel muusik või dirigent, avanevad Eestist välja minnes hoopis laiemad maastikud loominguliseks eneseteostuseks. Kujutage ette, et saate juhatada mõnda maailma tipporkestrit või laulda maailma mainekamates ooperiteatrites – see on iga muusiku unistus. Võtame näiteks Ain Angeri, Paavo Järvi, Kristiina Poska, Mirjam Mesaku või Monika-Evelin Liivi – nad on maailma lavadel, sest nende anne ja töökus on viinud nad rahvusvahelisele areenile. Eesti on lihtsalt liiga väike, et pakkuda piisavalt suuri võimalusi neile, kes on oma valdkonna absoluutses tipus.

Kas Eesti on välismaa artistidele atraktiivne koht, kuhu tulla esinema või lausa püsivalt mõne orkestri juures töötama? Näiteks sügisel esines siin esimest korda Londoni Filharmooniaorkester.

Jah, kindlasti on. Mäletan, kui tõime esimest korda siia pianist sir András Schiffi. Ta ütles, et tuleb, sest pole kunagi Eestis käinud ja see tundub põnev. Ta jäi Eesti Kontserdi korralduse ja partnerlusega nii rahule, et tuli paari aasta pärast uuesti, kuigi teadsime, et ta on küllaltki nõudlik artist.

Samamoodi käisid läbirääkimised Londoni Filharmooniaorkestri kontserdi osas kolm aastat. Nad olid tuuril ja tulid Eestisse suure rõõmuga, sest polnud siin varem käinud. Ka nemad jäid väga rahule. Eesti Kontsert on rahvusvahelises muusikamaailmas tuntud kui usaldusväärne ja professionaalne partner – kui lubame, siis teeme, kui maksame, siis maksame. Siin tulen ka oma meeskonna juurde tagasi – kõik on korraldatud väga kõrgel tasemel.

Muidugi on olnud ka teistsuguseid olukordi. Kui sõda algas, pidi meile tol suvel tulema Londonist poistekoor, kuid lapsevanemad otsustasid Eestisse ei tulda, seal käib sõda. Seega hirme on samuti olnud, kuid üldiselt on Eesti artistidele atraktiivne sihtkoht.

Kas olete saanud välisartistidelt tagasisidet ka Eesti publiku kohta?

Meie publik on õnneks küllaltki teadlik ja avatud. Kui programm on vaimustav, ei ole Eesti publik kiitusega kitsi. Saaremaa ooperipäevadel on välismaised ooperiteatrid korduvalt kiitnud publikut, kes oma vaimustust tagasi ei hoia.

Mõnes riigis on kontserdikultuur aga teistsugune. Näiteks Jaapanis kogesin hiljuti, kuidas pärast üht väiksemat kontserti publik tegi kaks plaksu, tõusis püsti ja kõndis minema. See oli natukene kultuurišokk, sest tegemist oli väga hea kontserdiga. Meie publik nii ei käitu – Eestis võetakse häid esinejaid alati väga soojalt vastu.

Eriti on see näha pärast kontserte, kui tuntud artistid jagavad autogramme või müüvad plaate – meie publik on aktiivne suhtleja.

Olete mitu korda maininud järelkasvu ja laste olulisust klassikalise muusikaga kokkupuutel. Kas pileti hinna ja elukalliduse tõus on vähendanud kooligruppide osakaalu kontserdikülastajate seas? Kui palju noored teie saalidesse jõuavad?

Kooligruppide külastusi on kindlasti vähem kui kümme aastat tagasi. Samas pean Eesti Kontserdi suunda laste ja noorte kaasamisel väga suureks edulooks – korraldame igal aastal sadu koolikontserte üle Eesti. 2024. aastal toimus üle 400 koolikontserdi. Meil on väga tore koostöö UNESCO muusikalinn Tallinnaga, mille kaudu jõuame enam kui 40 Tallinna kooli, sealhulgas ka nendesse, kus varem koolikontserte ei ole olnud. Tagasiside on olnud väga positiivne. Võtame noorte kaasamist põhimõttel: kui teie ei külasta Eesti Kontserti, külastab Eesti Kontsert teid.

Paljude laste jaoks ongi koolikontsert esimene kokkupuude klassikalise muusikaga. Kuna meie esinejad on nii head, vahvad ja lapsi kaasavad, on nii mõnelgi juhul koolikontserdilt saadud inspiratsioon viinud noore muusikakooli õppima. Meie eesmärk ei ole, et kõik lapsed peaksid saama professionaalseteks muusikuteks – pigem soovime tõsta üldist haridustaset ja kultuurilist teadlikkust ning rõhutada, et kultuuri juurde kuulub ka kontserdil, teatris või muuseumis käimine.

Samas toetame ka noori, kes on juba varakult otsustanud, et soovivad professionaalseks muusikuks saada. Selleks lõime kaks aastat tagasi noorte arendusprogrammi Lift, kus korraldame konkursi ja arendame valitud noori aasta jooksul igakülgselt. Programmis osalejad saavad teadmisi, kuidas psühholoogiliselt kontserdiks valmistuda, kuidas koostada portfooliot ja end artistina turundada, millised peaksid olema pressifotod, kuidas valida repertuaari, suhelda publikuga ning teha koostööd agentuuridega.

Lisaks on väga nimekad maailmastaarid on andnud Lifti osalejatele meistriklassitunde, mida tavaliselt niisama ei juhtu. Kuid kuna meie esinejad on olnud väga koostööaltid, on noored saanud otsekontakti maailma tippudega, näha, kuidas nad valmistuvad, ja saada nendelt personaalseid juhiseid. See on noore muusiku jaoks hindamatu kogemus. Seda väljendasid ka esimese lennu Lifti vilistlased.

Kui mitme lapseni jõudsite eelmisel aastal koolikontsertidega?

58 000 lapseni.

Kas teete ka tagasisideküsitlusi?

Jah, ja isegi kui me seda eraldi ei küsi, saame väga palju tagasisidet nii lastelt kui ka õpetajatelt. Toon mõned näited, mille alles välja võtsin: "Lugude valikus oli nii traditsioonilist kui ka uudiseid, häid leide ja jõudu kavasse – see muusika ja esitus puudutasid sügavalt. Aitäh teile!", "Merivälja kool jäi väga rahule Viimsi Artiumisse külla kutsutud külalistega, erilised kiidusõnad lähevad Pipile ja Buratinole. Nende kavaoskus publikuga, noore ja nõudlikuga, oli suurepärane. Uuel aastal uue hooga!", "Raske on leida sõnu, mis annaks edasi emotsiooni, mille need noored muusikud meile andsid. Edastage meie tänu ka neile meie tänu!"

Selline tagasiside kinnitab, et teeme tänuväärset tööd.

Kas teil on lisaks koolikontsertidele ka muid mõtteid, et kuidas järelkasvu tagada? Olete kaalunud näiteks Tiktoki tegemis või koostööd popartistidega?

Päris Tiktoki peale ei ole veel praegu läinud. See platvorm ei ole meie väärtustega päris kooskõlas. Võib-olla oleme siin lühinägelikud stagneerunud fossiilid, aga hetkel me selle platvormi peale ei ole mõelnud.

Küll aga on meil igal festivalil oma kindel programm justnimelt lastele. Näiteks Saaremaa ooperipäevadel on pühapäev alati lastepäev, kus soovime eelkõige kaasata kohalikke lapsi. Seetõttu püüame lasteetenduse pileti hinda hoida jõuga võimalikult madalal, et kõik soovijad saaksid osaleda.

Saame seal ka lastelt tagasisidet. Kaks aastat tagasi ütlesid lapsed, et nad tahaksid päris teatrikogemust – koos vaheajaga, et saaks minna puhvetisse. Eelmisel aastal, kui oli "Mängime võluflööti" etendus, võtsime selle tagasiside arvesse ja korraldasime etenduse vaheajaga. Lapsed olid rahul – said jäätist ning kogesid ooperietendust "päriselt".

Ida-Virumaal ja Jõhvis on tulemas üks väga põnev programm, mis kaasab samuti kohalikke lapsi. Seda on veel vara täpsemalt avaldada.

Ehk tulevase publiku ja artistide pärast te ei muretse?

Muretsen ikka ja just seetõttu paneme sellele nii suurt rõhku. Me saame aru, et kui me täna noortega ei tegele, pole meil võib-olla kedagi saalis. See ei puuduta ainult Eesti Kontserti või muusikavaldkonda – iga organisatsioon peaks eeskätt mõtlema sellele, millist mõju ta oma tegevusega tulevikule loob. Kui täna ei tegutse selle nimel, et homme midagi olemas oleks, siis polegi tegutsemisel mõtet.

Et meie vestlus positiivsel noodil lõpetada, siis mis teid oma valdkonnas kõige enam rõõmustab?

Mind rõõmustab kui publik saab meie kontserdisaalidest elamuse, mis teda liigutab, mis läheb hinge ning pakub vaimule toitu. Mind rõõmustab kui interpreedid, kes meie korraldatud kontsertidel esinevad saavad ennast loominguliselt maksimaalselt teostada.

Mind rõõmustavad minu inimesed! Nad on parimad, kellega mul on õnnestunud koostööd teha ning nendega ma läheksin mistahes maailma paika ja oleksin kindel, et me korraldaksime tipptasemel kontderdi või festivali. Nad on pühendunud, professionaalsed ja teevad oma tööd armastusega. Sageli tõdeme koos, et meil on au teha maailma kõige ilusamat tööd!

See on ilus mõte, aitäh teile!

Aitäh!

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.