Koos flaami muusikutega on 22. aprillil Estonia kontserdisaalis ja 23. aprillil Pärnu kontserdimajas laval Eesti Filharmoonia Kammerkoor ning solistid Lukas Geniušas (klaver), Mirjam Mesak (sopran), Yena Choi (sopran), Annely Peebo (metsosopran), Benjamin Hulett (tenor), Raul Mikson (tenor) ja Priit Volmer (bass, Rahvusooper Estonia). Keskse teosena esitatakse Ludwig van Beethoveni (1770–1827) ikooniline Sümfoonia nr 9 d-moll ning Beethoveni "Koorifantaasia" klaverile, koorile ja orkestrile.

Sama orkester ja koor ning osaliselt solistide koosseis käis märtsil lõpus ja aprilli alguses Kristiina Poska juhatusel sama kavaga menukal turneel Belgias, Hollandis ja Prantsusmaal. Kaheteist päeva jooksul anti kaheksa kontserti kokku ligi 10 000 kuulajale, saalid olid välja müüdud ja kontserdid võeti kõikjal ovatsioonidega vastu.

Millised on sinu jaoks olnud selle turnee kõige emotsionaalsemad ja erilisemad hetked?

Terve see tuur on kulgenud laineharjal, aga eelkõige tuleb meelde Amsterdami Concertgebouw, see oli tipphetk, täiuslik igas mõttes. Kuigi fantastilised kontserdid olid ka Pariisis, Heerlenis, Turnhoutis, samuti kõige esimene kontsert Gentis, kus vähese prooviajaga suutsime luua midagi erilist.

Sul on väga mitmekesised haaravad kavad, kus põimid nii uut muusikat kui ka klassikat. Seekord võtsid kavasse Beethoveni 9. sümfoonia ja "Koorifantaasia". Koos Flandria Sümfooniaorkestriga olete varem kõik Beethoveni sümfooniad esitanud. Mis seob sind Beethoveni muusikaga?

Beethoven on sümfoonilise muusika A ja O. Ma arvan, et ta on ka n-ö meie orkestri helilooja. Mäletan, et kui tulin siia Flandria Sümfooniaorkestri juurde, oli üks minu esimesi mõtteid, et see orkester on loodud Beethoveni esitamiseks. Ja nii läks, see oli väga orgaaniline, loomulik protsess, otsustasime kohe koostöö alguses, et läheme tema loomingusse süvitsi ja et see on keel, mis on meile kõige omasem ja mis arendab meid ka kõige rohkem edasi. Beethoven on ka minu üks lemmikheliloojaid, kellest sain inspiratsiooni, et tahtsin end siduda orkestrimuusikaga.

Juhatad viimast hooaega selle orkestri juures ning üheks sinu unistuseks on olnud kõigi Beethoveni sümfooniate salvestamine. Kas võid öelda, et see unistus on nüüd täitumas?

Täpselt nii ongi. Suurepärane, et saime Eesti Filharmoonia Kammerkooriga salvestada 9. sümfoonia ning teha on jäänud veel kuues ja neljas sümfoonia.

Ma tajun seda, et praegune turnee on mitmel tasandil kulminatsioon – Üheksas on Beethoveni sümfooniate kulminatsioon, samas on see kõrgpunkt minu peadirigendiks olemise ajal Flandriaga orkestriga, aga ka koostöös Eesti Filharmoonia Kammerkooriga, kellega kohtume kolmandat korda. Praegune periood on väga intensiivne ja pingeline, tohutult inspireeriv ja rahuldust ning rõõmu pakkuv. 

Mõnel kontserdil turneel esitasite ka Belgia autori Annelies Van Parysi "Fantaasiat". Tutvusta palun ka seda heliloojat.

See kavavalik oli väike seiklus ja huvitav, kuidas olmelised teemad mõnikord mõjutavad ja võivad häid kooslusi tekitada. Esialgu meil ei olnud plaanis esitada Beethoveni "Koorifantaasiat", see lisandus meie kavasse praktilistel põhjustel, kuna mitu saali soovisid seda.

Annelies Van Parys, kes on Belgia üks juhtivaid heliloojaid, kirjutas spetsiaalselt meie orkestrile ja ansamblile RevueBlanche uue loo. Olen tema muusikat ka varem esitanud ja natuke tunnen tema helikeelt, see ei ole lihtne, aga on väga isikupärane. See teos resoneerus Beethoveni 9. sümfoonia sõnumiga, ainult et tänapäevases versioonis. Tekst on üsna konkreetne ja räägib, kuidas rahu hoida ja tunneb muret, kas peame relvadesse investeerima. 

Mõte, et kui tahad rahu, siis pead valmistuma sõjaks, on viimastel kuudel omandanud teise tähenduse. Meil kõigil, eriti eestlastel on oma arvamus hetkel toimuvast ja selles valguses muutus teose tekst tohutult aktuaalseks ja väga poliitiliseks. Ma olen ka mõelnud, et kas kunst peab olema nii poliitiline. Olen kindel, et mitte kõik inimesed, ka esitajad, pole teatud osaga sellest tekstist nõus. Erinevalt Beethoveni sõnumist, mille tões me keegi ei kahtle. Olles – nagu enamik inimesi ja eriti eestlasi – hetkel mures poliitilise olukorra pärast, tunnen, et Beethoveni sõnum on muutunud veelgi olulisemaks ja tema üheksandat sümfooniat hetkel esitada pole mitte lihtsalt oluline, vaid hädavajalik.  

Kammerkoor esitab Beethovenit laiendatud koosseisuga, kuhu kuulub 41 lauljat. Milliseid kõlaerinevusi tajud võrreldes meie tavapärase väiksema koosseisuga? 

Ootasin põnevusega, kuidas koor seekord kõlab. Muidugi on suure koori kõla teistsugune, kuid kammerkoorile iseloomulik kõla on selgelt eristuv ja äratuntav ka selle koosseisu puhul. Samas ei ole see üllatav, sest iga kollektiiv kannab oma energeetilist koodi, tal on oma nägu ja sound. Ja isegi kui inimesed vahetuvad, kuid põhituumik on tugev, siis juurde tulevad inimesed sulanduvad sinna sisse. See on loogiline, et see nii toimib, ma tunnen koori ära, ta on pisut teistsuguse koosseisuga, kuid endiselt oma unikaalse ja kõigist teistest eristuva kõlaga. 

Meie lauljad ütlesid, et oled imedirigent, kuna juhatasid Beethoveni 9. peast. Nad imetlevad sinu põhjalikkust ja tohutut positiivset energiat, mis haarab kõiki kaasa. Kuidas sa ise energiat kogud? 

Ma arvan, et see ei ole suur saladus, et mida rohkem ära annad, seda rohkem ka saad. Ma annan palju ja ma saan vastu veel rohkem. Nii see toimib. Aga muidugi on vaja momente, kui ennast laadida. Minul isiklikult on vaja ühte hea pika unega ööd ja ühte rahulikku hommikut, siis on juba kõik hästi, aga vahest on seda nii raske leida. Näiteks nagu praegu väga intensiivsel perioodil peab energiaallikat leidma kuskilt mujalt, sest aega lihtsalt ei ole. Sellistel pingelistel perioodidel saan aru ja üllatun ikka ja jälle, kui vähesest tegelikult piisab ja kui suur energiaallikas on muusika ise.

Bachtracki andmetel on sind mõnel aastal maailma kõige hõivatumaks naisdirigendiks nimetatud ja viimastel hooaegadel on sinu orkestrite listi lisandunud veel kollektiive Aasias, Põhja-Ameerikas, Skandinaavias, Euroopas. Kus sa ennast kõige kodusemalt tunned või millise orkestri juures tekib kohe esimesest hetkest ühine hingamine?

Neid orkestreid on päris mitu, aga samas ka mitte väga palju. Mõne orkestriga lihtsalt tekib mingi energeetiline sobivus, mida ei saa seletada. Kui see tekib, siis tavaliselt kohe alguses. Loomulikult oma orkestri juures tekib turvalise ruumi tunne, mis on kunstiliseks kasvamiseks ülioluline. Et sa saad katsetada ja proovida, ilma minemata kindla peale, mis on arenguks oluline kõigi osapoolte jaoks.

Ma töötan teadlikult selles suunas, et see turvaruum tekiks mul iseenesest seest ja mitte välistest tingimustest lähtuvalt. Ka siis, kui lähen orkestri juurde esimest korda. Vahest õnnestub see paremini, vahest halvemini. Oluline on see, et sa oled mentaalselt ruumis, kus tunned ennast vabalt, sest ainult siis saad olla sada protsenti muusika teenistuses. 

Suvel ootab sind ees töö Prantsuse noorteorkestriga (Orchestre Français des Jeunes), kas see on pigem projektipõhine või eeldab sinu pidevat nende juures olemist? 

Prantsuse noorteorkester on väga põnev ja inspireeriv uus koostöö. Noorteorkester toimib loomulikult täiesti teistmoodi, nimelt projektipõhiselt. Töötame suvel terve augusti ja siis talvel paar nädalat, pluss veel mõned eraldi projektid. Sel talvel tegime näiteks orkestri esimese ooperiprojekti, mis kujunes äärmiselt edukaks ning praegu plaanime juba järgmist. Suviti teeme kaks erinevat programmi ning mõlemaga läheme ka tuurile. Sel suvel mängime muu hulgas näiteks Berliini kontserdimajas ja Amsterdami Concertgebouw's. Talvised kontserdid toimuvad erinevates saalides Prantsusmaal, Pariisi filharmoonias mängitakse igal aastal. Plaanime lähiaastatel ka Eestisse tulla, pöidlad pihku, et see õnnestuks. 

Kui nüüd Eestis toimuvate kontsertide juurde tulla, siis see tuleb tervikuna Beethoveni õhtu, kus läbivaks on 9. sümfoonia ning selle vabaduse ja vendluse sõnum. Kuidas haakub sellega tema "Koorifantaasia", mis samuti kontsertidel kõlab?

See teos on kirjutatud 15 aastat enne 9. sümfooniat ja seda kutsutakse sageli Väikeseks Üheksandaks. Neis teostes on palju paralleele: solistid, koor ning isegi peateema on "Koorifantaasias" äärmiselt sarnane "Ood rõõmule" teemaga. Neid kahte teost mängitakse üliharva kõrvuti ja ma arvan, et see on publiku jaoks huvitav kooslus ning aitab näha, kui palju üheksandat kandis Beethoven endas juba nii palju aastaid varem.

Paar päeva tagasi tuli mulle järsku meelde Beethoveni lause: "Mul on alati suur pilt silme ees". Tegelikult ükskõik, millist teost sa esitad või millega tegeled, alati on vaja omada suurt pilti ja aru saada, mis või kus me oleme, mida ja miks me teeme. Ja sellest suurest pildist lähtuvalt teha kõik pisikesed otsused.

Beethoveni muusika ja tema vaimsus on selles mõttes parim inspiratsioon meenutamaks meile elu ja inimeseks olemise põhiväärtusi.