Pean üles tunnistama, et seda lugu kirjutades olen ma objektiivsusest kaugel. Alustan 2016. aasta ERSO hooaja lõppkontserdist, kuhu peibutati publikut maailma hõivatuima naisdirigendi nimega. Selsinatsel õhtul sain kirjeldamatu elamuse oma senise absoluutse mittelemmiku Anton Bruckneri neljandat sümfooniat kuulates. Toonase ettekujutuse järgi pidi mind ootama lohisev teos, kus vaskpillid püüavad üksteist üle trumbata. Otsustasin siiski end kasvatada ja selle vapralt ära kannatada. Ma ei tea siiani, kuidas võisin nii kaua elada pimedas teadmatuses Bruckneri loomingu nüansirikkusest, tulvil imetlusväärseid tämbreid ja taevalikku helgust. Sellest ajast peale olen Kristiina Poska juhatatud kontsertidelt ja ka ühelt ooperi­etenduselt lahkunud õnnelikuna – tundega, et avastasin varem tuttavast heliteosest midagi seni peidetut.

Nüüd siis Beethoveni üheksas, sümfooniate sümfoonia. Ülima klassikalise muusika žanri uuesti defineerinud helilooja monumentaalne tippteos kujutab endast kahtlemata jõulist eetilist avaldust, mille aktuaalsust on tänapäeva maailmas võimatu ülehinnata. Aga selle vormistus ja väljendusvahendid võivad ikkagi tekitada küsimusi. Olen seda teost elavas esituses kuulates alati pead murdnud, kas finaali vokaalpartiisid on üldse võimalik koos orkestriga esitada nii, et ei jääks muljet, nagu oleks Beethoveni eesmärk olnud panna lauljad oma häält forsseerides teisi üle trumpama. (Räägin just elavast ettekandest, salvestusel võib talendika toonmeistri kõrv teha imesid.)

Ooperikuningas Giuseppe Verdi olevat 1878. aastal öelnud: "Beethoveni üheksas sümfoonia on alfa ja oomega, esimeses kolmes osas imeline, viimases väga halvasti kirjutatud. Keegi ei suuda küündida esimese osa ülevuseni, kuid häältele sama halvasti kirjutada kui viimases osas on lihtne ülesanne."¹ Ka kultusmuusikali "West Side Story" autori, geniaalse dirigendi ja suure inspireerija Leonard Bernsteini raamatust "Rõõm muusikast" võib Beethoveni orkestriteoste kohta leida hinnangu "mõrvarlikult õel kirjaviis inimhäälele"².

Muidugi, erinevalt näiteks Bachist ja Mozartist ei olnud Beethoven kooripoiss. Ta polnud laulmisega nii põhjalikult tegelenud ja seega võib arvata, et ta ei tundnud inimhääle võimete piire sama hästi kui eelnimetatud. Aga kas kuulaja peaks üldse huvi tundma, kas muusikat on mugav esitada? Sellessamas raamatus lõpetab Bernstein arutluse Beethoveni teemal ka nii: "Tal on võime panna meid teose lõpus tundma, et maailmas on midagi, mis on õige, mis on igikestev, mis järjekindlalt järgib omaenese seadusi, mida võib usaldada, mis ei reeda kunagi."³ Nii näib arvavat valdav osa klassikalise muusika publikust. Siin pole midagi vaielda – üheksas on vaieldamatu kassatükk.

Lisage siia Eesti parimad solistid, kes tegutsevad Kesk-Euroopa muusikamaailma kõrgklassis ja järjest kiitvaid arvustusi noppinud dirigent Kristiina Poska, kes lõpetab oma peadirigendiaja Belgia üha parema, suurepärase Flandria Sümfooniaorkestri ees – Beethovenile pühendatud turneega, mis kulmineerub Eestis. Sellise kombinatsiooniga pole võimalik eksida – tõenäoliselt oli see Eesti Kontserdi hooaja tippsündmus. Pikemas plaanis võime ka uhkust tunda, et Kristiina Poska ametiaega Flandria orkestri ees jääb meenutama Fuga Libera plaadimärgi all ilmunud kogumik kõigi Beethoveni sümfooniate salvestistega.

Uudis oleks ilmselt olnud see, kui mõni Estonia kontserdisaali paigutatud lisakohtadest oleks tühjaks jäänud. Inimeste vahel polnud just liiga palju õhku ning võib-olla viis just pealesunnitud füüsiline lähedus ja hapnikuvaegus publiku eufoorilisse laulupeomeeleollu. Trügimine, järjekorrad, kuumus. Kas miski saaks veel eredamalt puust ja punaseks teha, et peale uue ooperisaali on hädasti vaja tänapäevast kontserdisaali?

Kitsikust oli tunda ka laval – seda rõhutas piinlikuvõitu moment kontserdi alguses. Solisti, Vene-Leedu pianisti Lukas Geniušase ja palavalt oodatud Kristiina Poska lavale ilmudes jäi mulje, et mõlemale polnud lava ees kummardamiseks piisavalt ruumi. Eeslava oli sunnitud hõivama pikka kasvu pianist, kes näis hetkeks kohmetuvat, olgugi et tema lavaisiksus ei kannata just tagasihoidlikkuse all.

Beethoveni koorifantaasia op. 80 esimestes taktides mõjus Vera Gornostajeva lapselapse Geniušase mäng veidi monokroomsena ja jõudsin juba hakata igatsema ERSO ees unustamatuid Beethoveni-elamusi pakkunud Kalle Randalu. Aga see oli tõesti vaid hetk: pianist leidis oma loo kohe ka üles, žongleerides kusagil lihtsuse ja virtuoossuse piiri­mail. Orkestri lisandudes hajus pinge täielikult ja kuulajad olid peos.

Eesti Filharmoonia kammerkoor oli poole suurem kui tavaliselt, lisajõude oli nii rahvusooperist kui ka Soomest. Muidugi mõjus koori tämber tavapärasest ümaramana, aga täpsusele ja paindlikkusele mööndusi ei tehtud.

Üks teose suuremaid raskusi oli ilmselt võimsa solistiansambli balansseerimine. Aga kui kõrvuti laulavad suurtes ooperimajades romantilise lüürikaga rinda pistvad ooperilauljad ja kammerkoori solistid, siis vist polegi ühesugune kuuldavus võimalik. Pillimehed ehk teavad: kas trompetit oleks võimalik sundida mängima flöödist vaiksemalt?

Ka neile, kes kuulsid omalaadset fantaasia-variatsioonide-klaverikontserdi ristandit esimest korda, mõjus teos prohvetliku ettekuulutusena üheksanda peatsest ilmumisest. Ka teoses kasutatud Beethoveni laul "Gegenliebe" on kui "Oodi rõõmule" väiksem vend, astmeliselt liikuvatel teemadel on rohkem sarnaseid jooni kui erinevusi.

Tervikuna jätsid nii teos kui ka esitus väga hästi välja töötatud mulje ja mõjusid kontserdi monumentaalse põhiteose väärika sissejuhatusena. Ainult fantaasia lõpp saabus ehmatavalt ruttu ja võib-olla oleks pianisti lisapala lasknud publikul rahulikuma südamega kohvikusse tunglema siirduda.

Flandria Sümfooniaorkester jättis sel kontserdil oma puhta ja selge kõlaga väga sümpaatse mulje. Kristiina Poska käe all mõjus iga pillirühm ühtsena ja samal ajal eristusid kõlad väga hästi ka tutti'des. Oli väga hästi tajuda, kuidas eelnenud kaheksa kontserdi ja sümfoonia plaadistamine on aidanud suurteost sisse mängida – ometi lisab iga esituskord uusi riske – ning kuidas iga mängija suudab hoida maksimaalset keskendumist.

Kristiina Poska tõlgenduses tõi rõõmu teema kergust, isegi õrnust. Vokaalpartiid mõjusid oma kerguse ja läbipaistvusega nagu purskkaev. Finaali kulminatsioon mõjub minu kogemuse järgi tavaliselt nagu raiuv jõudemonstratsioon või hullunud märatsemine, aga Poska viis publiku tantsiskledes apoteoosini.

Meenus dirigendi ERRi kultuuri­portaalile antud intervjuu, kus Poska meenutas Beethoveni sõnu: "Mul on alati suur pilt silme ees."⁴

Poska fenomeni sõnastas mulle tema noorem kolleeg, aprillikuus maailma suurimas ja kindlasti ka ühes mõjukamas ooperimajas New Yorgi Metropolitanis debüteerinud saksa dirigent Joana Mallwitz. Dokumentaalfilmis "Maestrad. Naiste pikk teekond poodiumile"⁵ esitati talle küsimus, kuidas peab ta pingele vastu, töötades meestekeskses dirigentide maailmas. "Olen alati tundnud, et ma ei taha oma aega sellistele mõtetele kulutada, [—] sest ma usun, et muusiku kõige olulisem omadus on autentsus. [—] Võib-olla on praegu just see aeg, kus naised saavad olla dirigendid ning olla dirigendina just sellised, nagu nad on."⁶

Kristiina Poska paistab olevat muusikuna kompromissitu perfektsionist, aga samal ajal julgeb ta laval olla lihtsalt inimene.

***